Semantiline sõgedus

TIIT HENNOSTE

Alustagem in medias res. Kunagi oli kindlat ideoloogiat tähistav sõna fašism, millest ajapikku on saanud kõigile ideoloogilistele suundadele sobiv sõimusõna, mis märgib lihtsalt eriti suurt vaenlast. Terrorismi alla käib üsna suvaline vägivald. Rassism on laienenud ammu üle rassipiiride. Ma olen isegi nimetanud rassismiks lääne­eurooplaste kommet pidada idaeurooplasi, sealhulgas eestlasi alaarenenud olenditeks. Ja viimase aja suursaavutus on muidugi genotsiid. See ei ole enam tapmine, mille eesmärk on rahvusliku, etnilise, rassilise jne koosluse hävitamine. Nüüd võib küsida lihtsalt: kui suur peab tapetute arv olema, et selle kohta võiks kasutada sõna „genotsiid“? Kui viitsiks natuke mõelda, siis saaks aru, et siit edasi mõeldes on iga suurem sõda genotsiid. Ja ka populism ei ole pääsenud. Kuigi selle määratluses päris üksmeelt pole, on see mõtteviis, mille järgi maailm jaguneb korrumpeerunud eliidiks ja rikkumatuks rahvaks ning poliitika peaks olema selle rahva tahte väljendaja. Aga selgub, et populismiks kõlbab ka hoopis Kaja Kallase valetamine valimiste ajal, et maksud ei tõuse.

Aga mingem kodusemasse maailma. Kunagi pidi kiusamine määratluse järgi olema pidev ja tahtlik ja seostus see ennekõike kooliga. Vaikselt on sellest kadunud kool, pidevus ja ka tahtlikkus. Nüüd võib kiusamise sildi saada lihtsalt halvasti ütlemine, lõpuks kas või see, kui tuttav jätab terele vastamata. Varem peeti ärakasutamise all silmas füüsilist või seksuaalset ärakasutamist. Nüüd käib selle alla isegi puudulik hoolitsemine laste eest. Ja koduvägivalla alla käivad ühtviisi partneri päevade kaupa peksmine ja halvasti õnnestunud nali. Traumadest pole mõtet rääkidagi. Selle sõnaga kaetakse nüüd igasuguseid negatiivseid kogemusi. Piisab, kui see kogemus on põhjustanud näiteks stressi. Kui minna üksiksõnadest natuke kaugemale, võib nimetada soovi, mida võib esitada näiteks kujul anna leiba või kas sa ei annaks leiba. Vanasti peeti viimast viisakamaks ja leiti, et avalikus suhtluses sobib kasutada seda. Nüüdsel ajal on ka muid seletusi, aga siinkohal on tähtis, et otsene anna leiba on kuulutatud mõnegi puhul traumeeriva kogemuse allikaks.

Mis seesugust sõnakasutust ühendab? Esiteks on tegu algses kasutuses tugevalt negatiivseid nähtusi, tegevusi jm väljendavate sõnadega. Teiseks on nende taga kindlad politoloogilised, juriidilised, arstiteaduslikud vms mõisted. Aga kolmandaks, nende sõnade tähendus on üha laienenud ja laienenud. Alguses tõsisest, olgu meditsiinilisest, ideoloogilisest või kuritegevusele viitavast kasutusest on saanud midagi nii laia, et selle alla mahub kõik, mida some soovib.

Mis on tulemus? Saame enam ohvreid, enam haigeid, enam traumeeritud inimesi. Saame enam süüdlasi. Kui lasta ohvrid ja süüdlased kokku, saame üha enam semantilisi konflikte, sest inimestel on erinev käsitus sellest, mida mingi sõna tähendab. Saame üha kitsama sõnavabaduse, kuna ei või teada, kes ja mille pärast solvub. Saame haigete, traumeeritute, solvunute ühiskonna. Ja kui minna meditsiiniliseks, siis saame ka üha enam konflikte arsti ja patsiendi vahel, sest arst lähtub oma definitsioonist ja patsient oma laiast tähendusmaailmast. Kokku leppida aga ei saa, sest tähenduse laiendaja süüdistab teist poolt tema probleemide eiramises …

Uurijad seletavad seda muu hulgas tundlikkuse määra teisenemisega. Üldistavalt öeldes: mida harvem tuleb ette hädaohte, seda tundlikumaks nende suhtes muututakse ja hakatakse laiendama ohu tõlgendust. Näiteks, vägivaldne käitumine on üldiselt vähenenud, aga vägivallaks on hakatud nimetama üha pisema kaaluga tegusid. Kaugemalt vaadates tundub see nagu mingi narkomaania erivorm, otsekui tahaks inimene ikka oma ohu- või traumaannuse kätte saada. Muidugi on selle tarvis hulk abilisi, kes inimesi üha tundlikumaks manipuleerivad: sotsiaalteadlased, psühholoogid, juristid, aktivistid, meedia, some jms.

Muuseas, sellel semantilisel laienemisel on (küll katsetes) leitud seoseid vasak- ja parempoolsusega. Näiteks pahemliberaalid kalduvad tõlgendama paremkonservatiividest laiemalt väärkohtlemist, ahistamist, kiusamist ja traumasid, aga konservatiivid näiteks terrorismi.