Solidaarsuse tüliõun

MAARJA KANGRO

Mu meessõber kannab praegu kufiiat, aga ta ei ole mul esimene, kes sellise rätiga käiks. Kunagine itaalia kallim kandis seda pidevalt, jalutas ka külmas Eesti talves, „Arafati sall“ kaelas. See oli pehme meelsuseväljendus ja mina sain nullindate algupoolel Itaalias õppides aimu, kui elementaarne oli Lõuna-Euroopa vasakpoolsete, iseäranis ülikoolimaailma jaoks solidaarsus Palestiinaga. Palestiina lipud lehvisid 1. mai demonstratsioonidel, meeleavaldustel, kontsertidel. Virtue signalling? Võimalus end heana tunda ja näidata on ju vajalik. Õigupoolest oli see vaat et norm: nagu mu Hispaania sõbranna ütles, „see oli paha inimene, kes Palestiinat ei toetanud“. Solidaarsust mõjutas kahtlemata USA tugi Iisraelile, nii et ilmajäetuid toetades võideldi lääne imperialistliku suurvõimuga. Uiguurid, kurdid ega isegi Tiibet niisugust paatost ei tekitanud (kui whatabout’istlikult käsitleda).

Kui minuni jõudis valitsuselt „viivitamatut“ tegutsemist nõudev avalik kiri (mitmest sümpaatsest allikast), mõtlesin: nii, veel üks märk, et Eesti on lääneriikide hulgas! Vana küünikuna ma alla ei kirjutanud, pöördumine tundus sinisilmne ja Hamasi jõleduste valgel ka balansist väljas. Aga balansist väljas oli ka emotsioonitulv, mis 134 allakirjutanule osaks sai. Kui palju retoorilisi hüüdeid ja küsimusi! Kas vasakpoolsed toetavad terrorismi? Feministid toetavad islamit, mis naisi diskrimineerib?! Hea kolleeg Hvostov leidis, et humaniora on surnud, sest pöördumises on valimatult kasutatud sõna „valimatult“ (see on tõesti äpardunud valik).

Kaks päeva hiljem toimus New Yorgi keskraudteejaama juures meeleavaldus „Not in Our Name“, mis näitas, et paljud USA juudid suhtuvad Iisraeli reaktsioonidesse samuti nagu meie 134. Aga kui meil ilmus vastukiri Iisraeli kaitseks, mille allkirjastajate keskmine vanus oli märksa kõrgem kui relvarahu nõudjail, tabas see kohalikku biiti paremini. Netanyahu valitsusel on meie kultuuritegelaste toetusest mõistagi suva, aga eestlane tervitas pöördumist nii kommentaariumides kui ka näiteks kirjanike liidu listis. Mulle kirja ei saadetud ja ega ma olekski seda allkirjastanud. Samal ajal pani USA näitleja Bradley Cooper oma käe alla nii kirjale, kus tänatakse Bidenit juudi rahva toetamise eest ja nõutakse pantvangide vabastamist, kui ka relvarahu nõudmisele.

Kuidas reageerivad meie naabrid? Soomlased on loonud vähemalt kümmekond relvarahu nõudvat petitsiooni. Avalduse on teinud muuseumitöötajad, muusikud, arstid. Tulitauko nyt! Amnesty.fi pöördumisel oli allkirju kolmapäeva hommikuks üle 26 600.

Mu Läti ja Leedu sõprade jutu järgi sarnaneb sealne meelsus meie omaga: enamik õigustab Iisraeli käitumist. Arusaamu, mis solidaarsust mõjutavad, on mitmeid: Venemaa toetab Hamasi ja Hizbollah’t (sõda Ukrainas on oluline lääts); tsiviilohvrid on hirmsad, aga vältimatud, kui asustus on tihe ja haiglad kilbiks; Iisraeli toetamine tähendab ka arveteõiendamist antisemiitliku pärandiga; moslemitega on raskem samastuda. Siiski on Leedus, kus aktivism on jõuline, loodud mõne aja eest Facebooki leht Palestina.lt: nägin sealt, et Vilniuses korraldati trummidega meeleavaldus Palestiina toetuseks juba kevadel 2021, kui Gaza järjekordses konfliktis sai hukka 13 Iisraeli ja 256 Palestiina tsiviilisikut.

14. novembri õhtul jõudis Lätiski veebi avalik kiri president Rinkēvičsile, kus nõutakse Gaza tsiviilelanike vastase vägivalla viivitamatut lõpetamist. „Genotsiid pole adekvaatne ega õiglane reaktsioon terrorirünnakule,“ ütlevad ligi 150 lätlast, kelle seas on ka mu kolleeg Inga Gaile. Baltimaades sõltub hoiak suuresti põlvkonnast, aga avaliku arvamuse nihked on võimalikud. Ohvrite arv kasvab ja ajajoonel on näha, et Hamas pole pärast 7. – 8. oktoobri võikusi enam kuigi palju „saavutanud“.

Kui Iisrael on riik, mille eksistentsiks on USA tugi ülioluline, saab USA ka enim mõjutada Iisraeli käitumist, kas või edasise humanitaarkatastroofi vältimisel. Mina ei oska muidugi arvata, kas pikaajaline lahendus peaks olema kaks riiki (millele on väike toetus) või üks (millele on raske sobivat vormi leida). Aga kui eeldada, et olukord on lootusetu, on ta seda kindlasti.

Iisraeli luuletaja Gili Haimovich postitas FBs hiljuti kibeda karikatuuri: paarike näeb surnud last, mees küsib: „Mis sa arvad, kus ta sündis? Mul on vaja teada, kas peaksin hoolima või mitte.“