Vaba maailma poodium

TRISTAN PRIIMÄGI

Veebruari alguses toimusid Berliinis umbes 150 000 osavõtjaga meeleavaldused Saksamaa paremäärmusliku partei AfD ehk Alternatiiv Saksamaale vastu. Umbes samal ajal imbus avalikkusse info, et „Berlinale“ filmifestivali avamisele on kutse saanud teiste hulgas ka Berliini liidumaa senati liige Kristin Brinker ja veel neli AfD liiget. Festival põhjendas sammu sellega, et liidumaa kultuuriminister ja Berliini senat saavad kokkulepitud arvu kutseid, mis jagatakse kõigi valitud parteide vahel. See aga ei rahuldanud kultuurivalda, sest järgnes enam kui kahesaja allakirjutanuga protestikiri, kus on öeldud, et AfD liikmete osalemise tõttu ei saa end avamisel turvaliselt tunda ei „juudid, naised, BIPOC ja LGBTI+kogukonna liikmed, puudega inimesed, romad ja sinti rahvusest inimesed ega Jehoova tunnistajad“. 4. veebruaril vastas „Berlinale“ tegevjuht Mariette Rissenbeek festivali Instagramis, et AfD poliitika mõistetakse igati hukka ja rõhutas: „Inimesed – kaasa arvatud rahvaesindajad –, kes tegutsevad demokraatlike väärtuste vastu, ei ole „Berlinalel“ teretulnud“.

Selline ootamatult tekkinud torm oli Berliini festivalile, kus on ennast alati positsioneeritud võitlevalt (vasak)poliitilisena nii seisukohavõttudes kui ka programmivalikus, otsekui proovikivi. 1951. aastal asutati festival egiidi all „Vaba maailma poodium“, nüüd oli aeg oma sõnade taha asuda – ja seda ka tehti. Mõni päev hiljem, 8. veebruaril tuldi välja avaldusega, et AfD-le saadetud kutsed tühistatakse: „Ajal, mil paremäärmuslikud ekstremistid liiguvad parlamentide koosseisu, tahame „Berlinalel“ võtta selge seisukoha praeguse AfD kutsete tühistamisega.“ Eriarvamusele jäi üks festivali žürii liige, saksa filmilavastaja Christian Petzold: „Minu meelest ei ole probleem, kui publiku hulgas on viis AfD liiget. Me pole argpüksid. Kui me ei saa hakkama viie AfD-lasega oma rahva hulgas, siis me kaotame oma võitluse“.

Tundub, et tühistamisega on mindud liigselt emotsionaalseks, aga otsuseid saavad teha ja peavad tegema vastutavad isikud, kelle nahas ei tahaks ise mingil juhul olla, nagu kinnitas žürii esinaine, näitlejanna Lupita Nyong’o oma üsna tasakaalukas kommentaaris. Saan aru vajadusest olla oma kuvandiga sünkroonis, aga kas poleks mõtet nood tühistamise asemel hoopis korrakski mullist välja lasta, sest mis moel nad muidu üldse midagi õpivad. Jõu näitamine on nõrkuse tunnus, seda mõlemal poolel. Jääb vaid loota, et juriidiliselt kõik klapib ja tühistamisega mõnest kirjalikust lepingupunktist ei taganeta, sest üks, mis vist ühendab maailma kõiki populiste, on kindel soov ja tahe haarata kinni igast võimalikust meediakära tegemise viisist, seda ka igasuguste hagide esitamisega.

Huvitav, et arenenud demokraatiatraditsiooniga riikides on sellised kriisid palju sügavamad, kui meie üsna värskes vabariigis, sest ma ei usu, et keegi võtaks vaevaks PÖFFi survestada tühistama EKRE liikmete kutseid. On nad üldse kutsutud? Huvitab see üldse kedagi?

„Berlinalele“ omast politiseeritust näitas aga ka see, et festivali avamisel oli Berlinale Palasti ümber märgata lausa kolme meeleavaldust. Lisaks kõigile teistele protestivad Berliini takso­juhid selle vastu, et festivali üks pea­sponsor on Uber. Vastukaaluks suurele festivalile korraldavad nad ise oma filmifestivali ühes taksos Potsdamer Platzil.