Andmeajakirjandus nõuab ressursimahukat tiimitööd

Viimane Bonnier võiks viidata sihtidele, mille seab endale andmeajakirjandus.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Ajakirjanduse veebruari alguse pidupäevasära, mil toimetused tunnustasid oma parimaid ajakirjanikke, hakkab tuhmuma. Nüüd on hea tagasi vaadata väljundile, mille eest ajakirjanikke pärjati. Kui oleksin ise algaja ajakirjanik, siis mida teha, et seista Bonnieri valgusvihus?

Kindla peale minek oleks plaanida mõnda andmeajakirjanduse projekti. Sõna „projekt“ kasutan siin teadlikult, sest andmeajakirjandusena valminud töödel paistab olevat palju ühist projektidega, millega tegelevad nii teadlased, riigiametnikud kui ka vabakond. Andmeajakirjanduse väljund on konkreetse teema uurimiseks kokku pandud meeskonnatöö vili, selle teema uurimine mitmest küljest ja töö väljundi esitamine kompaktse lühiajalise „aruandena“. Seega võiks Bonnieri saamiseks katsetada andmeajakirjanduse projekti.

2022. aasta uuriva ajakirjanduse auhind, Bonnieri preemia anti Delfi Meedia mitut toimetust hõlmava meeskonnatöö eest, mille väljundiks oli lugude sari „Võla võim“. Delfis, Eesti Päevalehes, Maalehes ja Eesti Ekspressis ilmusid artiklid, mis näitasid laenuvõlglaste „tootmise“ olemuselt küünilist ja halastamatut süsteemi, kuhu sattumine tähendab suure tõenäosusega ka üha suuremat sissemässimist aina kasvavate võlgade spiraali.¹ Ajakirjanike meeskond näitas mahuka dokumendianalüüsi põhjal, kui ulatuslik on probleem, kui ebavõrdselt koheldakse hammasrataste vahele jäänuid kohtus ja kuidas võlgadest väljarabelemine on suuresti juhuse ja õnne asi. Bonnieri pälvinud lugude taga oli rohkem kui 4000 kohtuotsuse analüüs, lisaks tavapärased ajakirjanikutöö võtted – asjassepuutuvate isikute otsimine, osaliste ärakuulamine ja juhtumite põhjal mõjusate lugude jutustamine. Sinna juurde enesestmõistetavalt ka pilkupüüdev kujundus ja kõnekas infograafika.

Selliseid lugusid on raske teha üksinda, sest läbitöötatamist ootavate andmete hulk on suur. Kokku on vaja panna eri oskustega meeskond. Vaja on selliseid meekonnaliikmeid, kes oskavad kirjutada programmijupikese, mis töötab ette nähtud reegli alusel läbi tuhandeid tekstimaterjale, ja on vaja neid, kes oskavad haaravalt sõnu ritta seada. Ja ka neid, kes oskavad joonistada diagramme, mille mõistmine ei põhjusta ülemäärast kognitiivset koormust. Aga on vaja ka meisterlikke suhtlejaid, kes loovad usaldusliku õhkkonna inimesega, kes võiks olla loo peategelane, kuid kelle muserdav läbielamine tuleb esitada delikaatsel ja taasohvristamist vältival viisil. Selliste lugude tegemine eeldab kõigi nimetatud oskustega meeskonna olemasolu.

Kui selliste lugude avaldamise tulemusena tugevdatakse järelevalvelt laenu- ja inkassofirmade üle või jõutakse ebavõrdsust mittevõimendavate kohtuotsusteni, on vaev end kuhjaga tasunud. Selle eest on Bonnier igati teenitud.

„Võla võim“ on igati võrreldav töödega, mille eest tunnustatakse aja­kirjandust ka mujal maailmas. Kui võrrelda seda rahvusvahelise Sigma andmeajakirjanduse preemia² nominentide ja laureaatidega, siis võib tõdeda, et Holger Roonemaa, Riin Aljase, Martin Laine, Oliver Kundi, Tiina Kaukvere ja Aleksander Algo võidutöö ei jää nendest milleski maha. See on suurepärane andmeajakirjanduslik uurimus, millel on sügavust ja ühiskondlikku mõju.

Üldjuhul on andmeajakirjanduse projektid ressursimahukad. Need võtavad palju aega, kuigi pole kindel, et kulutatud aeg teenib meediaettevõttele ka samaväärset tulu. Olen kuulnud nii mõnigi kord väidetavat, et digilugemise mõõdikud ei osuta selliste kaua tehtud põhjalike lugude mäekõrgusele edule tavaliste uudisnuppude ees. Need ei pälvi lugejalt oodatud tähelepanu. Loo valmimisse panustatud energia ja pühendumus ning lugemiskordade arv on tegijate silmis tasakaalust väljas. Aga eks olegi selliste lugude väärtus milleski muus, mis ei ole mõõdetav rahas. Näiteks süsteemi või regulatsioonide muutmine, lugudes portreteeritute võimestamine või toimetuse prestiiži suurenemine kvaliteetajakirjanduse pakkujana.

Võib väita, et selliste lugude tegemist saavad endale lubada vaid võimekad meediaettevõtted, kellel on piisavalt ressursse. Ressursi all võib mõista eelkõige raha, kuigi meediaettevõtte puhul on tihti selle immateriaalne vara isegi olulisem – inimeste pühendumus, oskused ja teadmised. Vähetähtis pole ka koostööoskus. Andmeajakirjanduse projektid eeldavad mitmekesist uudistetuba, kus leidub nii andmetöötlejaid ja analüütikuid, reportereid, infograafe, IT-spetsialiste kui ka teisi ajakirjandusega otseselt mitteseostuvate ametialade esindajaid.³ Vähemalt üks meeskonnaliige võiks olla andmeajakirjanik, kes oskab ühendada andmeanalüüsi ja lugude jutustamise.

Eestis on andmeajakirjanikke muidugi häbematult vähe. Kui siis mõni neist toimetusest lahkub, on see toimetusele kaotus, sest uut sama unikaalsete oskustega ajakirjanikku ei leia niisama lihtsalt. Kuigi nii mitmedki oskused, mida andmeajakirjanikul läheb vaja, omandavad tänapäeva noored gümnaasiumis või kõrgkoolis, eeldab andmeajakirjandus unikaalset kombinatsiooni kohati isegi vastukäivatest valmisoleku eeldustest. Ühelt poolt oskust jutustada lugusid, mis on humanitaarne ehk jutuvestmise valdkond, teisalt koodijupi kirjutamise ja andmetes mustrite nägemise võimet, mis on teatavasti reaalainetega seotud valdkond. Andmete kõnelema meelitamise taga on keskmisest suurem huvi ja valmisolek andmetel kõneleda lasta. Eesti toimetustes oskan une pealt nimetada ainult kaks sellist unikaalse pädevuspaketiga ajakirjanikku. Aga tean ka, et neid tuleb juurde, sest noored juba harjutavad.

Viimane Bonnier võiks seega viidata sihtidele, mille seab endale andmeajakirjandus. See on meeskondlik uurimise ja tõlgendamise töö, millel on ühiskondlik mõju. See vajab ressursse. Meedia­ettevõtetele tähendab see ilmselt praeguse ressursijaotuse ümberkorraldamise vajadust. Kas võiks andmeajakirjandus olla rohkem võimalik nüüd, mil uudislinti saab varsti panna täitma kiirelt arenevad tekstigenereerimise robotid?

1 https://epl.delfi.ee/kategooria/120000022/vola-voim

2 Sigma andmeajakirjanduse auhind on üks mainekamaid üldjuhul ingliskeelset andmeajakirjandust pärgavaid auhindu, mis loodi 2019. aastal, et tõsta esile andmeajakirjanike kogukonna õnnestunud projekte. See sündis mõned aastad varem hingusele läinud initsiatiivi Data Journalism Award varemetele. Uue algatuse taga on mitmed mõjukad USA tegevajakirjanikud ja ülikoolide esindajad, kuid selle haare on žürii kaudu ülemaailmne. Ettevõtmist toetab suurima sponsorina Google News Initiative, vt https://sigmaawards.org

3 Vt, milliseid ühisjooni toovad andmeajakirjanduse parimate näidete puhul välja ajakirjandusuurijad Wiebke Loosen, Julius Reimer, Fenja De Silva-Schmidt, Data-driven reporting: An on-going (r)evolution? An analysis of projects nominated for the Data Journalism Awards 2013–2016. – Journalism 2020, 21(9), 1246–1263.