Eestlanna tehnoloogilise vastasseisu eesliinil

Signe Ratso: „Arengu seisukohast annaks Eesti edukusele täiendava tõuke ettevõtete suurem panustamine innovaatilistesse investeeringutesse ning arendustöösse.“

MARGUS MAIDLA

Eestist on Euroopa Liidu tippametnikkonda jõudnud kaks peadirektori asetäitjat, need on Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi (DG RTD) peadirektori asetäitja Signe Ratso ning siseturu, tööstuse ja ettevõtluse peadirektoraadi (DG GROW) peadirektori asetäitja Maive Rute. (Formaalselt on liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei uuele poliitilise nõuniku ametikohale viiduna peadirektori tiitli säilitanud.)

Mõistetavalt teevad Euroopa Komisjoni tippametnikud tööd komisjoni eesmärkide nimel ja ametlikult on rahvus teisejärguline. Kuid siiski toovad nad meile koju kätte oma valdkonna kompetentsi ja sidemed ning lubatu piires toetavad ka oma kodumaa arengut. Hoiavad silma peal ning kui vaja, toetavad informeeritud ja mõjuka nõuandega.

ELi teaduse ja innovatsiooni peadirektoraat on maailmas tehnoloogilise ülekaalu saavutamise püüdlustelt esirinnas. Selles võitluses väärtustatakse rohkem oma riigi või majandusühenduse ülekaalu kui sõprust ja liitlassuhteid. Tipptehnoloogia valdkonnas on maailma kolm suurt mõjukeskust Hiina, USA ja Euroopa Liit, kusjuures USA retoorika tehnoloogilisest ülekaalust on Hiina suhtes vaenulik ja agressiivne, kuid ei erinegi nii väga Euroopa Liidu suunaliste signaalide toonist. Käib armutu konkurentsivõitlus, kus esirinnas on uued tippteadusele tuginevad tehnoloogiad.

Millised on Euroopa Liidu võimalused ja potentsiaal?

Teie ametinimetus on Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor. Palun rääkige mõne sõnaga oma tööst. 

Selles ametis olen juba kuuendat aastat, alates märtsist 2018. Euroopa Komisjoniga liitusin 2006. aastal ja toonastel komisjonis karjääri valinutel vedas selles mõttes, et kuna Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal, siis vahetult pärast seda oli periood, mil oli võimalik kohe kandideerida ka kõrgematele ametikohtadele. Praegu peavad komisjoni tööle tulevad ametnikud läbima karjääriredeli alumistest astmetest alates.

Kandideerisin kaubanduse peadirektoraati ja olin seal 12 aastat direktori ametikohal, vahetades küll vastutusvaldkondi. Nii tegelesin alguses Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, vastutades nn Doha vooru läbirääkimiste eest. Hiljem tulid kahepoolsed vabakaubandusläbirääkimised, sh USAga, ning ka vabakaubanduslepingute rakendamine, näiteks Lõuna-Koreaga. Üks suur teemaplokk oli ka ELi ettevõtetele parema juurdepääsu tagamine välisturgudele ja kaubandustõkete kaotamine.

Enne komisjoniga liitumist olin 12 aasta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, selles ametis olin ka valitsusdelegatsiooni liige, kes pidas ELiga liitumisläbirääkimisi. Minu vastutusala oli ministeeriumi tegevust puudutavate peatükkide läbirääkimiste juhtimine. See ei puudutanud ainult läbirääkimisi, vaid ka Eesti-siseseid reforme, mis oli vaja liitumiseks läbi viia. Tagantjärele vaadates joonistub välja unikaalne kogemus, mille saab läbi teha ainult kord elu jooksul.

Palun tutvustage ka teaduse ja innovatsiooni peadirektoraati.

Alustuseks mõned arvud. Euroopa Komisjonis kokku on ligikaudu 32 000 töötajat, neist umbes 22 000 töötab Brüsselis. Võib-olla on huvitav fakt asjaolu, et naiste osakaal on 56,8%. Eestlasi töötab komisjonis selle aasta 1. jaanuari seisuga 267, mis koguarvust moodustab 0,8%. Kõik ei ole püsilepinguga, osa on ka ajutisega. Meie teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadis on umbes 1000 töötajat ja sellega oleme suuruselt seitsmes peadirektoraat. Eestlasi on meil tööl kaheksa.

Rääkides peadirektoraadi ülesannetest tooksin välja kaks suuremat teemat, millest esimene on tulenevalt juba meie nimest Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni poliitikate kujundamine ja elluviimine ning teiseks teaduse ja innovatsiooni toetamine teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi kaudu. Praeguse programmi nimi on „Euroopa horisont“ („Horizon Europe“) ja see on ellu kutsutud aastateks 2021–2027. Nii võibki öelda, et meie ülesandeks on kujundada ELi teaduse ja innovatsiooni poliitikat ja korraldada selle rahastamist, kuid kõige selle elluviimiseks on meil abiks viis agentuuri. Peadirektoraat kujundab poliitika ja jälgib selle täitmist ning agentuurid viivad poliitikat ellu. Nemad kuulutavad välja taotlusvoorud, kujundavad projektide hindamist jne. Agentuurides on kokku veel umbes 3000 töötajat.

Eelmise aasta septembrist oli mul võimalus olla ka peadirektoraadi peadirektori kohusetäitja ülesannetes, siis oli kogu selle suure organisatsiooni juhtimine ja juhatamine minu õlgadel.

Millised on ELi teaduse ja innovatsiooni alased strateegilised eesmärgid eelarveperioodil 2021–2027?

Nagu öeldud ja nagu tõenäoliselt ka hästi teada, realiseerib meie peadirektoraat oma poliitikaid eelkõige raamprogrammide kaudu. Praegune raamprogramm on arvult üheksas ja seni rahaliselt mahult suurim. Perioodil 2021–2027 rahastatakse raamprogrammi ligikaudu 100 miljardi euroga, mis on ligi 5% kogu ELi selle perioodi eelarvest. Alati võib küsida, kas 5% on vähe või palju. Kuid kui vaadata võrdluseks liikmesriikide keskmist teaduse ja innovatsiooni rahastust, siis Euroopa Liidus on proportsioon peaaegu kaks korda suurem. See on teadlik valik, mis näitab komisjoni elluviidavate poliitikate vaatest teaduse ja innovatsiooni tähtsust Euroopa Liidu arengus. (ELi eelarve lepivad kokku Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament, komisjon teeb ettepaneku.)

Kuid peale meie raamprogrammi toetatakse teadust ja innovatsiooni ka veel mujalt, eelkõige struktuurifondide vahenditest, ja kui need sinna juurde liita, siis kindlasti on teadus- ja innovatsioonialased investeeringud käesoleval eelarveperioodil kokku üle 150 miljardi euro.

Raamprogrammi „Euroopa horisont“ kohta võib öelda, et sellisel kujul on see maailmas täiesti unikaalne ja ka kõige suurem teaduse ja innovatsiooni koostööprogramm. Peale ELi teadusasutuste ja ettevõtete osalevad programmis võrdselt ka need riigid, kes on programmiga ühinenud assotsieerunud liikmed. Need on 17 lähiriiki alates Norrast ja Islandist, lisaks ELi kandidaatriigid Lääne-Balkanil, ida poolt ka Türgi, Ukraina, Moldova ja Gruusia ning lõunast Iisrael ja Tuneesia. Hea uudis on see, et 1. jaanuarist 2024 liitub programmiga Ühendkuningriik, seekord assotsieerunud liikmena. Sealsete ülikoolide ja teadusasutustega on ELil, sealhulgas Eestil, traditsiooniliselt tihedad sidemed.

Esmakordselt raamprogrammide ajaloos oleme andnud võimaluse kõigile teadus- ja innovatsioonimahukatele riikidele üle maailma, juhul kui nad selleks soovi avaldavad ja meiega samu väärtusi jagavad. Üks minu otseseid vastutusvaldkondi ongi selliste riikidega rahvusvaheliste lepingute läbirääkimine ja sõlmimine. Esimese riigina on võimalust kasutanud Uus-Meremaa, kes on meie programmiga juba liitunud ja lepingu allkirjastanud. Eri valmidustasanditel toimuvad lepingu läbirääkimised veel Kanada, Lõuna-Korea ja Jaapaniga ning ka Singapur on sellest võimalusest huvitunud. Kokku võttes võib öelda, et meie programm on maailmale avatud. Mis teeb ülejäänud maailmale atraktiivseks meie programmis osalemise? Eelkõige selle kõrge tase. Konkurents määrab, et finantseeringu saavad tõesti kõige paremad projektid. Praegune taotlemise edukuse määr on keskmiselt 22% ehk ligikaudu iga viies. Kuid edukuse määr on riigiti väga erinev. Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) on oma kõrge tasemega maailmas väärika positsiooni saavutanud. Tase on nii kõrge, et grandisaajate seas on juba terve rida nobeliste, eestlastele on nende seast ehk tuttav Svante Pääbo nimi.

Tulles nüüd Eesti juurde, siis 2019. aastal ilmus peadirektoraadi toel raport, kus hinnatakse innovatsiooni taset Eestis ja antakse ka soovitusi. Toona sai Eestis neid soovitusi läbi arutatud nii ministeeriumides kui ka ülikoolide rektoritega. Mul on hea meel tõdeda, et praeguseks on kõik soovitused juba ellu viidud. Rakendusuuringute keskuse meede, mida hakkab haldama AS Metrosert, on nendest soovitustest viimane ja kahtlemata väga vajalik samm.

Kui jälgida Eesti edukust eri meetmete kaudu, siis kõigis raamprogrammides edukuse määr järjest tõuseb. Arengu seisukohast annaks Eesti edukusele veel täiendava tõuke ettevõtete suurem panustamine innovaatilistesse investeeringutesse ning arendustöösse. Praegu investeerivad Eesti ettevõtted teadus- ja arendustegevusse 1% SKTst, kuid sihttase on 2% ja seega on sama pikk teekond veel minna. Siin on tähtis ka ettevõtete struktuuri areng, et rohkem oleks teadus- ja innovatsioonimahukaid ettevõtteid.

Teaduse ja innovatsiooni peadirektoraat on tehnoloogiliste vastasseisude eesliinil. Maailmas on levima hakanud uusmerkantilism, mis väljendub tehnoloogilistes iseseisvuspüüdlustes ja piirangute seadmises konkurentidele. ELi kõrval on suured jõukeskused Hiina ja loomulikult USA. Seal on kasutusele võetud termin decoupling ehk enese tehnoloogiline lahtisidumine eelkõige Hiinaga seotud tarneahelatest, aga ega ülemäära sõbralikult vaadata ka ELi poole. Komisjoni president Ursula von der Leyen üritab omakorda kaitsta ja kehtestada ELi huve, mida on öelda kergem kui ellu viia.

Alustaksin just ELi strateegilistest eesmärkidest. Meil on vastavad programmid, kuidas Euroopa teaduse ja innovatsioonisüsteemi tugevdada, eesmärgiks on, et EL tervikuna oleks maailmas tugevam. 2021. aastal võtsime vastu uue Euroopa teadusruumi strateegia ja panime koos liikmesriikidega paika järgneva kolme aasta tegevuskava. Selles tegevuskavas on mõned valdkonnad hästi konkreetsed, näiteks vesiniku osas, et jõutaks juba käegakatsutavas lähitulevikus olukorda, kus uued vesinikutehnoloogiad on hakanud turul toimima.

2022. aasta suvel sai valmis uus Euroopa innovatsioonistrateegia, kus lisaks üldistele poliitilistele innovatsioonikeskkonna eesmärkidele on ka selged rõhuasetused süvatehnoloogiatele, mis peaksid toetama Euroopa Liidu tööstuspotentsiaali ja kõike seda väljatoodut peab siis toetama meie „Euroopa horisondi“ programm, mis jaguneb kolme samba vahel – esimene sammas on tugev Euroopa teadus, kus põhilisim instrument on Euroopa Teadusnõukogu, teine sammas on ühised projektid ja ühiskonna ees seisvate konkreetsete ülesannete lahendamine ning ka maailmas Euroopa konkurentsivõime suurendamine, ning kolmandaks innovatsiooni, kogu Euroopa innovatsiooni­taseme tõstmine, seda peamiselt Euroopa Innovatsiooninõukogu (European Innovation Council, EIC) kaudu ning ka selles on rõhutatult eelistatud süvatehnoloogilised projektid.

Meil on eesmärkide teostamiseks täiendavalt ellu kutsutud ka uued meetmed, millest üks on Euroopa missioonid (EU Missions in Horizon Europe),¹ mis töötati välja majandusteadlaste soovitusel ja on rajatud missioonipõhisele lähenemisele, kus avalikule sektorile seatakse tulenevalt ühiskonna ootustest konkreetsed eesmärgid, mille teoks tegemiseks kaasatakse nii avalik kui ka erasektor. Eeskuju selle meetme loomiseks ammutati Ameerika Ühendriikidest, kus oma ajal oli näiteks riiklik Apollo missioon inimese Kuule viimiseks ja neid on olnud teisigi. Praegu välja kuulutatud ELi missioonidest neli on seotud kliimaga (kliimamuutustega kohanemine, kliimaneutraalsed linnad, ookeanide ja veekogude ning mulla seisukord) ja viies on võitlus vähkkasvajatega.

Mis puudutab USAga konkureerimist, siis rõhutan üle, et ELi teaduse ja innovatsiooni meetmed on loomult globaalsed ja nendes võivad osaleda kõik, kel konkurentsis edukust jätkub, sh ka USA ettevõtted ja isikud. Tänapäeva maailmas ei ole enam elevandiluust tornis üksikut teadlast, kes ihuüksinda teadust teeb, vaid kõik on meeskonnatöö, kuid möönan, et rahvusvaheline koostöö, kui silmas pidada tehnoloogilist konkurentsi, ei ole riskideta. Meie programm on rahvusvaheliselt nii avatud kui võimalik ja nii suletud kui vajalik. On mõned valdkonnad, kus ka ELil on väga selged strateegilised huvid – julgeolek, strateegiline autonoomia – ja nendes valdkondades on võimalik koostööd piirata, kuid need on tõesti üksikud ja selgelt määratletud valdkonnad. Rääkides Ühendriikidest, siis USA on olnud kolmandatest riikidest ELi partnerina suurim. On valdkondi, nt tervis ja energeetika, kliima ja transport, kus teeme väga tõhusat koostööd. Kuid globaalsetes tarneahelates on Euroopa Liidul siiski julgeolekust lähtuvalt iseseisva kompetentsi olemasolu vajalik.

Räägime natuke mikrokiipidest ka. EL on oma kiibisõltuvuse riski vähendamiseks avanud helde investeerimismeetme globaalsetele tegijatele, kes on valmis ehitama Euroopasse kiibitehaseid. USA päritolu Intel on seda usinasti kasutanud, meilt on läbi käinud uudised Iirimaal valmivast tehasest, Saksamaale kavandatavast suurest ja Poola kavandatavast mõnevõrra väiksemast tehasest. Samuti teavad kõik teemaga kursis olijad, et Intel toodab ainult oma intellektuaalomandile tuginevaid kiipe (loe: USA-le). Ta ei tegele teiste sõltumatute kiibiarendajate intellektuaalomandile toetuvate kiibilahenduste tootmisega, nagu näiteks Taiwanist pärit TSMC. Euroopas on rohkem kui 500 omaenda intellektuaalomandiga kiibiarendajat, millest juhtiv on hiljuti börsidebüüdi teinud Ühendkuningriigi Arm Holdings PLC, Arm (tõsi, UK enam ELi ei kuulu, aga sellegipoolest). Seega peavad ELi sõltumatud kiibiarendajad ikkagi oma lõpptooted TSMCst tellima, sest Inteli ärimudeli tõttu neid jutule ei võeta. Kas me kiiva ei aja seda asja, pealegi väga suurel skaalal? EL peaks kõik tegema, et TSMC oma tehase Euroopasse ehitaks ja see annaks tõenäoliselt tugeva tõuke sõltumatute kiibiarendajate arvu kasvuks ja arenguks, selmet Intel kasutab ära ELi lahkeid rahalisi vahendeid oma väga kitsa fookusega ärimudeli teostamiseks.

Tõsi ta on, et viimaste aastate geopoliitiline olukord alates koroonakriisist, kui ELis saadi väga hästi aru, et mõnede toodete osas oleme globaalsetest tarne­ahelatest väga suures sõltuvuses (küllap Sirbi lugejatele meenuvad telepildid autotootjate parklatesse kuhjunud lõpututest autoridadest, kuna autode müügikõlblikuks saamiseks puudusid mikrokiibid), suisa ainsast ja ühest riigist, jutt käib loomulikult Taiwanist. Kogu probleemi on Venemaa Ukrainas täiemahulise sõja käivitamisega veelgi võimendanud ja veel teravamalt on tulipunkti tõusnud asjaolu, et Euroopa on mitmes tähtsas valdkonnas sõltuvuses oma kaubanduspartneritest. Üks sõltuvusi on vaieldamatult mikrokiibindus, kuid ka kõik nn rohelised toormed. Otsustavaks rohepöördeks on vajalikud mitmed toormed. Nende poolest Euroopa väga rikas ei ole, ja kui on, siis on nende väljatoomine keeruline. Peale selle veel energiaallikad, millega samuti pole Euroopas asjad kaugeltki korras.

Viimastel aastatel on komisjon väga tõhusalt töötanud, et sõltuvust leevendada, et saavutada olukord, kus sellised ohud oleksid võimalikult hästi maandatud. Kiipide kohta on vastu võetud Euroopa kiibimäärus,² mis kokkuvõtvalt seab eesmärgi suurendada maailma kiibinduses 2030. aastaks Euroopa turuosa 20% peale. Mida me neid eesmärke täites teaduse ja innovatsiooni poolt teeme? Eelkõige toetame neid „Euroopa horisondi“ ja digitaalse Euroopa programmi kaudu kokku üle nelja miljardi euroga. See raha läheb peamiselt kiipide arendustöö alasesse partnerlusse ja on suunatud eelkõige uute kiibitehnoloogiate väljatöötamiseks, katsetamiseks ja testimiseks. Soovime just Euroopas uusi võimekusi, uusi kiibiplatvorme välja arendada. Koos liikmesriikide ja erapartneritega ulatuvad käesoleva eelarveperioodi investeeringud kiibitehnoloogiatesse kuni 11 miljardi euroni. Ma ise väga usun ja loodan, et Euroopa praegune olukord paraneb, et tuleb investeeringuid ja lisandub kiibitootjaid. Kiipide arendustsükkel koosneb eri etappidest ja olen aru saanud, et just kiipide testimise vallas on Eestil traditsiooniliselt potentsiaali – seega soovitan olla algatuslik ja leida oma potentsiaal selles võimalusterohkes arengus, seda nii teaduse kui innovatsiooni poole pealt, ja väga loodan, et ka ettevõtluses.

Euroopa probleemiks on, et siin pole ülemaailmselt mõjukaid kõrgtehnoloogilisi kaubamärke nagu Google, Facebook, ChatGPT jne. Kõikide nende kaubamärkide tooteid ja teenuseid jooksutavad ka spetsiifilised kiibid. Pole suuremastaabilise kasutajaskonnaga teenuseid, pole ka oma tugevat kiibiarendust. Autotööstus, mis on Euroopas tõesti tugev, hoiab ainukese valdkonnana nina vee peal.

Nagu öeldud, oleme komisjoni poolt teinud kõik võimaliku. Tingimused on loodud, seadusandlik raamistik on loodud, rahastus- ja investeerimismeetmed juba toimivad, loodetavasti leiavad ka erainvestorid nende toetuste toel tee uute platvormide ja äride käivitamiseks.

Ka Euroopa Investeerimisfondi (European Investment Fund, EIF) käivitamise üks eesmärke oli anda signaal erasektorile, et avalik sektor panustab ja üritab võtta vähemalt osa käivitamis- ja tegevusriskist tehnoloogiliselt riskantsemates projektides enda kanda. Komisjonil on praegu suur ootus kiibinduse vallas, et meie meetmed ja programmid tööle hakkaksid ja pakuksid erasektorile tuge ja kindlust omapoolsete investeeringute tegemises.

Rääkides investeeringutest, siis on Euroopa Innovatsiooninoukogu (EIC) pakkunud erinevaid toetusi, kuid tõsine probleem on ka kapitaliinvesteeringute valdkonnas. Seadusandlike regulatsioonide paika saamine on võtnud aega, aga 2024. aasta algusest hakkab EIC koos Euroopa Investeerimispangaga väljastama kapitaliinvesteeringuid ka kõrgtehnoloogilistele projektidele. Kuid juba praegu on EIC toetanud 12 nn üks­sarvikut, s.t tehnoloogiliselt riskantsemat iduettevõtet, mille väärtus on tänaseks kasvanud vähemalt üle ühe miljardi euro ja teist sama palju iduettevõtte projekte, mille väärtus on vähemalt üle 100 miljoni euro. Samuti näitab statistika, et iga EIC investeeritud euro kohta on täiendavalt kaasatud vähemalt kolm eurot erakapitali, mis näitab, et EIC tegevus on väga hästi käima läinud.

Euroopa Liit pöörab käesoleval eelarveperioodil ja „Euroopa horisondi“ raames rõhutatult palju tähelepanu vesinikutehnoloogiatele. 

Jah, võib öelda, et need initsiatiivid on nüüd kännu tagant lahti saadud. Tegelikult on EL vesinikutehnoloogiate väljatöötamisel maailmas esirinnas olnud juba pikalt. Vesinikupartnerluse platvorm on ellu kutsutud juba 2007. aastal ja raamprogrammide kaudu on sellesse ka pidevalt investeeritud. Kõige enam pealehakkamist on transpordisektoris. Kui vaadata arve, siis Euroopa teedel vurab juba vesinikutehnoloogiate peal üle 300 bussi ning üle 2000 auto ja veoki. Igati tervitatav on Tallinna algatus enam kui 200 vesinikubussi soetamiseks, samasugust eesmärki on väljendanud ka Tartu ja ettevõtetest on Lux Express öelnud, et kui linnad oma vesinikubussi investeeringud teevad, siis võtavad ka nemad vesinikubussid kasutusele. Eks vesinikku saab mitmel viisil ja mitte kõik nad ei ole täiesti rohelised, aga ise loodan, et Eesti saab ELis just rohevesiniku kasutuselevõtu pioneeriks ja seda nii transpordis kui ka salvestustehnoloogiate kasutuselevõtus. Kui Eesti teeb teoks kõik need edasipüüdlikud meretuuleparkide plaanid, siis tekib küsimus, mida selle energiaga peale hakata. Siin saaks astuda väärtusahelas sammu edasi ja hakata tootma rohelist vesinikku, mille järele on ELis arvestatav nõudlus. Eesti võiks saada rohevesinikku eksportivaks maaks.

Meie programmis on selles valdkonnas uut nii palju, et „Euroopa horisondi“ kaudu investeerime tervelt miljardi eesmärgiga, et aastaks 2030 oleks üle Euroopa ühendatud 50 vesinikutootjat. Siin on Eestil taas suur väljavaade kaasa lüüa.

Olge hea ja selgitage palun, milleks meile rohepööret vaja on.

Tõsi, teadlased on juba aastaid oma kliimaraportites üksmeelel, et kliimamuutused on suuresti mõjutatud inimkonna tegevusest ning et see probleem on aasta-aastalt üha kriitilisem ja tegutseda on vaja otsustavalt nüüd ja kohe. Sama arusaam on õnneks levimas ka ühiskonnas, eriti viimaste aastate Euroopat laastavate kuumarekordite, põua, üleujutuste ja tulekahjude tõttu. Ehkki Eestis kasutakse tavaliselt terminit rohepööre, viitaksin Euroopas ellu kutsutud roheleppele, mis loob ühise raamistiku, toetades inimeste, ettevõtete ja riikide püüdlusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Kuna kliimamuutustega kohanemine ja nende ärahoidmine on kulukas investeering, ehkki kordades odavam kui tagajärgedega tegelemine, siis on vaja ühist kokkulepet, millega on sätestatud ühised kohustused ja õigused, et vajalike investeeringute tegemiseks oleksid tagatud võrdsed tingimused. Kui kokkulepet ei ole, tekiks ebaõiglane olukord, kus osa investeerib ja teised mitte ning majanduslikult osutub üksikult kasulikumaks mitte investeerida, samal ajal kui ühiskond selle tagajärjel kannatab.

Seega on Euroopa rohelepe abiline, mis aitab meil ühiselt saavutada soovitud tulemusi ja samas kaitseb neid, kes on juba otsustanud investeerida. Nii ongi pärast Euroopa roheleppe vastuvõtmist riigid ja ettevõtted asunud aktiivselt investeerima ja on selge, et majanduslikult on võitjad need, kes kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalikud uued tehnoloogiad ja teenused varem turule toovad. On hea näha, et ka Eestis on hakatud uue kliimaseadusega aktiivselt tegelema. Selleks on kokku kutsutud ekspertidest ja teadlastest koosnev kliimanõukogu nõustamaks ühtse raamistiku loomist, mis ühtlasi toetaks ka Eesti majandust.

Meie oma peadirektoraadi poolt toetame uute tehnoloogiate väljatöötamist ja rakendamist samuti suurel määral. Oleme võtnud eesmärgiks, et vähemalt 35% meie ligi 100 miljardi suurusest „Euroopa horisondi“ programmist läheks kliimaprojektidele ning seetõttu on meil rohkelt partnerlusi ja tuhandeid teadusprojekte, mis toetavad uue teadmise ja uute tehnoloogiate loomist. Näiteks Tartu on valitud üheks sajast Euroopa linnast meie kliimaneutraalsete ja tarkade linnade missioonis ja neid toetakse seeläbi linna kliimakava elluviimisel.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud: „Et tekiks usk uude tehnoloogiasse, on tarvis sõnastada ühtselt arusaadavad eetilised põhimõtted. Tehnoloogia, sh tehisintellekt, peaks töötama inimeste jaoks ja mitte vastupidi”. Open AI poolt hallatava toote ChatGPT 3.5 versioon kutsus esile üsna marulise reaktsiooni, sest oli üllatavalt hea. Suur rühm teadlasi kutsus üles suisa kuuekuulisele AI teemaliste teadusuuringute katkestamisele, mis oli üks väheviljakas idealismi kalduv initsiatiiv. Tasuline ChatGPT 4.0 on veel parem ja juba on arendamisel uued versioonid, mis väidetavalt on eelkäijatest kümneid kordi tõhusamad, targemad ja kiiremad. Kuidas kommenteerite?

Tehisintellekti hinnatakse sageli kui nn üldotstarbelist tehnoloogiat (general purpose technology) ehk kui tehnoloogiat, mis võib ühiskondi põhjalikult muuta, mõjutades majanduslikke- ja sotsiaalseid struktuure. On selge, et seetõttu on tarvis sobivat õiguslikku raamistikku, et tehisintellekti arengut ja kasutust hoida inimkonnale soovitud suunas. Sellise raamistiku väljatöötamisega on Euroopa Komisjon, liikmesriigid ning ka paljud teised maailma riigid viimastel aastatel aktiivselt tegelnud. Samal ajal on tehnoloogia areng erakordselt kiire, kiirem kui seadusandlik protsess. Siit minu hinnangul ka selle AI arendustöö katkestamise kirja vajadus tuli, et püüda peatada arendamine, kuni tehisintellekti arendamise ja kasutamise reeglid saavad kokku lepitud. Eriti suure ohuna nähakse olukorda, kui generatiivne tehisintellekt peaks väljuma inimese kontrolli alt ning olema võimeline looma ise uut tehisintellekti, millest inimene enam aru ei saa ja mida ta ei suuda kontrollida.

Euroopa Komisjon on viimasel viiel aastal vastu võtnud mitu dokumenti, kus käsitletakse Euroopa seisukohti tehisintellekti arendamisel. Üks neist on Euroopa tehisintellekti seadus, mis loodetavasti veel sel aastal saab vastu võetud. Aga nii nagu tehisintellekt ise mõjutab pea kõiki eluvaldkondi, siis ka Euroopa Komisjonis tegeleb oma valdkonnas tehisintellektiga enamik peadirektoraate. Meie oleme keskendunud tehisintellekti kasutamisele teaduses ning meie peateadusnõustajate rühm, kuhu kuulub ka Tallinna tehnikaülikooli professor, akadeemik Maarja Kruusmaa, valmistab ette soovitusi, kuidas luua ühine Euroopa seisukoht tehisintellekti kasutamisele teaduses. Praegu hinnatakse, et juba 16% teadlastest kasutab oma teadustöös tehisintellekti ja see osakaal suureneb aastast aastasse kiiresti. Sestap ka loodame järgmisel aastal pärast teadusnõustajate raporti valmimist oma juhistega välja tulla.

Lisaks toetame programmide „Euroopa horisont“ ja „Digitaalne Euroopa“ eelarvetest tehisintellekti arendamise ja kasutamisega seotud projekte ligi ühe miljardi euroga aastas, et koos täiendavate investeeringutega erasektorist ja liikmesriikidest saavutada 20 miljardi euro suurune aastane investeeringute maht. Need projektid ei toeta vaid tehnoloogilisi arendusi, vaid ka tehisintellektiga seotud sotsiaalteadusi.

Euroopa Liit teeb koostööd kõigi sama meelt partneritega, näiteks USAga kaubandus- ja tehnoloogianõukogu raames, kuivõrd tehisintellekt levib globaalselt.

1 Euroopa missioonide koduleht 

2 Euroopa kiibimäärus