Ei võida see, kel on surres rohkem asju

Jaanus Terasmaa: „Peame otsustama nüüd ja kohe, kas venitame veel ja lõpetame tsivilisatsiooni kollapsiga või valime teadlikult mõne teise majandusmudeli.“

AIJA SAKOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna ülikooli ökoloogia keskus tähistas septembri lõpus 30. tegutsemisaastat. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia koosseisus asutatud ökoloogia instituut liitus 1997. aastal Tallinna pedagoogikaülikooliga. Tänapäeval tegutseb keskus Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi koosseisus teaduskeskusena.

Alates 2018. aastast on keskuse tegevust vedanud ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa. Ökoloogia keskusega on aga seotud silmapaistavad uurijad, sh Hannes Tõnisson, kes aitab autoralli maailmameistrivõistlustel Ott Tänaku meeskonnal teha otsuseid lühiajalistele ilmaennustustele tuginedes. Samuti kuulub ökoloogia keskuse meeskonda sellel kevadel noore keskkonnateadlase tiitli pälvinud Martin Küttim.

Jaanus Terasmaa: „Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutanud aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus. Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.“

Piret Räni / Tallinna ülikool

Sa oled ökohüdroloog, teisisõnu, vee ja ökosüsteemide uurija. Kuidas ja miks sai sinust vee uurija?

Vee juurde tõi mind puhas juhus, nagu elus vahel ikka. Kui bakatudengina oli seminaritöö teema valimise aeg, käisin ühe ja teise õppejõu juures, aga ei tekkinud õiget tunnet. Lõpuks sattusin rääkima tollase ökoloogia instituudi direktori ja geoökoloogia õppekava juhi professor Jaan Mati Punninguga. Kui ma tema juurest kabinetist välja tulin, oli mul olemas teema ning kõik paistis nii lihtne ja loogiline. Tegelikult muidugi oli hoopis keeruline ja põnev. Aga see ongi teaduse pidupäev, nagu professor Punning tavatses öelda.

Esialgu hakkasin tegelema ajaloolise monitooringuga – rekonstrueerisin vanade kaartide ja kohalike elanike mälestuste abil ühe järve viimaste aastakümnete arengulugu, et täpsemalt tõlgendada järvesettes leiduvaid signaale. Ühesõnaga, olin paleolimnoloog.

Järvesetted on kui looduslikud arhiivid, kuhu aasta-aastalt settiv materjal säilitab endas infot nii järve enda ja selle valgalal toimunu kui ka globaalsete muutuste, näiteks kliima kohta. Just selle info tõlgendamisega paleolimnoloogia tegelebki.

Töö selles vallas jätkus kuni möödunud kümnendi esimese pooleni ning vähesel määral üritan veel selles teemas sees olla. Seoses Eesti teadusrahastusmudeli muutusega kümmekond aastat tagasi pidin hakkama oma tegemistele natuke laiema pilguga vaatama – selline tõsiteaduslik paleolimnoloogia ei olnud enam ainevaldkond, mis oleks rahastaja silmis tähtis, sest ühiskond vajas rohkem abi veidi igapäevasematele küsimustele vastamisel. Nii liikuski fookus nüüdisjärvede ja keskkonnamuutuste juurde, veidi hiljem lisandusid põhja- ja pinnavee vahelised seosed ja palju muud põnevat, näiteks keskkonnateadlikkus ja haridusküsimused.

Jaanus Terasmaa: „Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutanud aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus. Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.“

Võib öelda, et ehkki oled loodusteadlane, alustasid oma uurijatööd humanitaarteadusele lähedaste meetoditega.

Just nii. Sisuliselt oli tegu suulise pärimuse kogumisega, üks inimene mäletas üht juhtumit ja keegi teine jälle midagi muud ning nii saigi suure pildi järve arenguloost kokku. See oli väga huvitav ja emotsioone pakkuv tegevus, vahel kutsuti pidulikult ka lauda istuma, pakuti pits koduveini või meesaia värskelt lüpstud piima kõrvale. Tegin seda kõik Haanja kõrgustikul asuva Ruusmäe järve ääres. Juba sinna saamine oli vahel paras seiklus, seljakott seljas ja hääletades. Õnneks oli ka sõpru, kes olid nõus kaasa tulema, nii et seltsis oli segasem.

Selgita veidi ka ökohüdroloogia tähendust.

Ökohüdroloogia tähendusega on omamoodi põnev lugu, sest on kaks mõistet – ökohüdroloogia ja hüdroökoloogia – ning nende tähenduse üle jätkatakse arutlemist.

Mõned aastad tagasi üht uut õppeainet luues me kaasõppejõududega ka vaidlesime natuke, kumb paremini õppeaine nimetuseks sobib ja lõpuks valisime kuldse kesktee, s.t õppeaine nimetuseks sai hoopis „Vesi ja ökosüsteem“. Aga nii või teisiti, mõiste ökohüdroloogia tähendab, et vesi ja ökosüsteem on omavahel tihedalt seotud entiteedid, mida tuleb käsitleda tervikuna. Kuid mitte ainult, sellele lisandub veel veeressursside haldamine ja majandamine, ühiskonna vajadused ning ökosüsteemis ja hüdrosfääris toimuvad protsessid.

Teisisõnu kätkeb ökohüdroloogia endas transdistsiplinaarset holistilist käsitlust, kus kõik on omavahel seotud ja mõjud ristuvad vastumõjude ning tagasisidemehhanismidega.

Sinu juhendaja Jaan Mati Punning oli see, kes vedas 1990. aastatel liitumist toonase pedagoogikaülikooliga. Kuidas tema otsus nüüdsest vaatepunktist paistab?

Arvan, et see oli väga ettenägelik. Mitu iseseisvat teadusasutust on veel alles jäänud? Põhimõtteliselt üks. Vabatahtlikkus tähendas, et liitusime n-ö omadel tingimustel.

Oleme olnud pidevas muutumises, pidanud oma tegevust ümber mõtestama ja selliselt alati püüdnud tulevikku ette näha. Toona paistis ökoloogia instituudi liitumine pedagoogikaülikooliga paljudele teistele teadusasutustele väga kummalise sammuna – anda oma autonoomsus selliselt ära. Tagantjärele vaadates oli see ainuõige, sest see tagas arengu ja järelkasvu.

Tublisid inimesi on meil palju ning läbi meie ajaloo on neid olnud veel palju rohkem. Juubeli puhuks püüdsime kokku lugeda ja saime 170 inimest, kes on aegade jooksul ökoloogia keskusega seotud olnud. Instituudi algusaegadel oli töötajaid 60 ringis, tänapäeval 25 kandis. Seega on kahanemine päris suur, aga nii on kogu Eesti teadussüsteemis.

Kui tõmmata töötajate nimekirjas maha kõik need, kes on n-ö meie endi poolt teadlaseks kasvatatud, siis ega väga palju inimesi järele ei jääks. Mina kaasa arvatud. Lisaks oleme kasvatanud palju edukaid teadlasi teistele teadusasutustele ja ülikoolidele. Meie ridadest on sirgunud tulevasi akadeemikuid, kõrgeid riigiametnikke, koolijuhte, edukaid ettevõtjaid jne.

Ökoloogia keskusel on oma selge nišš ja see on olnud pidevas arengus. Seega ei saa öelda, et just see suund või teema on alati olnud meie peamine kompetents, millel maailmas analooge ei ole. Kui vaadata, kuidas olid sõnastatud ökoloogia keskuse eesmärgid 20–30 aastat tagasi, siis ei olnud seal kordagi mainitud sõna „vesi“. Nüüd defineerime ennast teadus- ja arenduskeskusena, kus teadlased tegelevad veega seotud ökosüsteemidega.

Milles seisneb sinu hinnangul ökoloogia keskuse unikaalsus?

Meil on uurimissuundi, millega keegi teine selliselt ei tegele. Üks on kindlasti põhja- ja pinnavee vaheliste seostega tegelemine ja karstinähtused. Selles vallas kaitses hiljuti doktoritöö Oliver Koit.[1] Samuti on hoo sisse saanud allikate uurimine nii ise kui ka harrastusteadlaste abiga, mille puhul kolleeg Marko Vainu on omal algatusel käinud kontrollimas juba sadu allikaid. Väga kõrgel tasemel on sooökosüsteemide taastamise kompetents. Meie inimesed, näiteks Elve Lode, tõid selle metoodika tänu headele kontaktidele mujal maailmas ka Eestisse. Nüüd on Euroopas alanud soode taastamise kümnend ja ka Eestis on mitmeid taastajaid. Taastumisprotsessi teaduslik uurimine jätkub meil Mati Ilometsa ja Laimi Truusi eestvedamisel.

Ranniku ja tormisuse uuringud on samuti unikaalsed – juba varem mainitud ralliilma ennustamisest rääkimata –, millega tegeleb Hannes Tõnisson. Sellisel kõrgel teaduslikul ja tehnoloogilisel tasemel ei tee seda maailmas mitte keegi. Aga neid eriomaseid kompetentse on veelgi, kas või Soodla kaardistamise alased järvede batümeetria tööd, mida teostavad Tiit Vaasma ja Egert Vandel. Selle kaudu koguneb täiesti unikaalne andmestik. Seda rida saab veel pikalt jätkata.

Nimetatud kompetentside kõrval oled sina ja su kolleegid võtnud suuna multi- ja transdistsiplinaarsele teadustööle.

Jah, meil on kogemus töörühmaga SEEMIK[2], kus ökoloogid koos hariduspsühholoogide, kommunikatsiooniteadlaste ja digitehnoloogidega püüavad maailma parandada. Oleme selliselt juba edukalt töötanud kolme rahvusvahelise projekti kallal, mis kõik on seotud kliima- ja keskkonnateadlikkusega. Sellest aastast on Tallinna ülikoolis käivitatud koostööklastrid, üks neist – KEKO – on pühendatud keskkonnamuutuste ja nende mõjuga kohanemisele.[3] Ühe laua taha on kokku tulnud loodusteadlased, humanitaarid, haridus- ja sotsiaalteadlased, et koos keskkonnamuutuste teemaga tegeleda ja oma jõud ühendada nii, et sellest tõuseks ühiskondlik mõju.

Oled olnud osaline mitmes keskkonnahoidu ja keskkonnateadlikkust edendavas ettevõtmises nagu Avastusrada.ee või allikad.info. Miks see on sulle tähtis ja kuidas sa kõike jõuad?

Nii nagu paljud teised loodusteadlased olen ka mina jõudnud tõdemuseni, et loodusteadlased võivad küll osundada probleemidele, aga omaenda meetoditega ja üksi ei suuda nad neid lahendada. Selleks on vaja inimloomusega tegelevaid teadlasi. Parim lootus probleemide lahendamise alustamiseks on hariduse kaudu – sellest ka kaasalöömine hariduslikes projektides. Esimene katsetus, mis edukalt siiani kestab ja edasi areneb, oli Avastusrada. Koos ülikooli digitehnoloogidega lõime veebilehitsejapõhise kaardirakenduse keskkonnahariduskeskustele, kus saab luua ja läbi teha looduses paiknevaid virtuaalseid radu. On punktid, millesse jõudmist näed oma nutiseadmest ja igas punktis ootab info, küsimused või muu sisu. Nüüd on see veebirakendus kasutuses paljudes koolides ja me arendame seda edasi koos SEEMIKuga ühes rahvusvahelises projektis.

Üheks viimase aja arenduseks on olnud harrastusteaduse rakendus allikate kaardistamiseks ja otsimiseks. Tegu on taas veebilehitsejas töötava kaardirakendusega, aga sellel korral allikate kuvamiseks, info täiendamiseks, üle kontrollimiseks ja uue lisamiseks. Tähtis on see teadlikkuse suurendamise aspektist, aga ka veeressursside parema haldamise seisukohast.

Lisaks oleme Tallinna ülikooli erialasid lõimivas õppes ehk ELU projektide käigus välja töötanud ühe kena lauamängu ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni õpetamiseks.

Eelmisel aastal tegin suvepuhkuse ajal lisaks ühe allikateteemalise lauamängu. Need mõlemad ootavad prototüübi kujul oma aega, et rahvani jõuda. See paraku on jäänud aja- ja rahapuuduse taha, aga just värskelt ühelt mängupõhise õppe konverentsilt leidsime Euroopast mitu võimalikku partnerit, kes kasutavad komplekssete süsteemide õpetamisel samasuguseid meetodeid.

Miks on keskkonnateadlikkuse teemadel ühiskonnas ja hariduslikes algatustes sul kui loodusteadlasel tähtis kaasa rääkida? On see iga õppejõu, iga teadlase või iga kodaniku vastutus?

Sest lihtsalt ei saa ju teisiti! Just ülikoolid ja haridusasutused peavad olema need teadmiste majakad (kui parafraseerida meie ülikooli rektorit Tõnu Viiki), mis valgustavad seda teed, kuhu me ühiskonna ja riigina peame liikuma. Ülikool peab vastama ühiskonna tulevikuvajadustele ega tohi minevikuharjumustes viibides vaikselt ja ohutult välja surra.

Ometi ei saa kogu vastutust veeretada üksikisiku kaela. Mõnel tootjal on ju jube lihtne öelda, et tarbija soovib just sellises pakendis ja sellise koostisega toodet ja nii on. Otsustajal on kiusatus alluda tootja lobitööle, sest tema pakub ju töökohti ja toob riigikassasse raha ning radikaalsemad otsused, näiteks keskkonnapiirangute kohta, edasi lükata. Ja nii tammumegi juba aastakümneid samas kohas, teame, et jama on kohe käes, aga ette ka midagi suurt ei võta. Kuni ongi juba hilja. Oleme ju inimkonnana ammu teadnud, et sellisel kujul enam jätkata ei saa – kas leiame uue mudeli või lõpeb asi kollapsiga. Nüüd olemegi jõudnud selleni, et tervishoiukriisile (COVID-19) on järgnenud energiakriis, algamas on majanduskriis, hoogu koguvad toidukriis ja veekriis. Kliimakriis üha süveneb, sest rahvusvahelised lepingud lihtsalt ei pea. Näiteks paiskasime pärast esimest pandeemia-aastat 2021. aastal juba õhku seni suurima koguse kasvuhoonegaase. Asi ei paista lootusrikas.

Nii et keskkonnahoid on iga üksiku vastutus, aga ka süsteemid peavad nii meie kui organisatsiooni valikuid suunama, käitumisharjumuste kujundamine on vaevarikas ja ebamugav.

Nii on. Paraku kiputakse käitumist parandama vaid siis, kui mängus on omakasu. Kui energia hind on kõrge, siis kohe mõtlevad kõik säästmisele ja on varmad sellega tegelema. Aasta-paar tagasi ei olnud see kellelegi tähtis. See näitab, et kui miski on väga odav või lihtsalt kättesaadav, siis pole sellel väärtust. Sellisest mõtteviisist ülesaamine võtab ilmselt veel rohkem aega kui mõnest käitumisharjumusest loobumine. See, kuidas käitumisharjumusi muuta, on omaette keeruline ja nüansirohke maailm, millega me nii SEEMIKu kui ka KEKO abil üheskoos tegeleda plaanimegi. Nagu juba varem ütlesin, kõik algab haridusest – keeruliste süsteemide, näiteks ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus, tänu millele pakub loodus hüvesid, väärtust hindab vaid see, kes nende hingeelu mõistab. Seda peaks andma kooliharidus, aga paraku on õpetamises mitmeid kohti, mis hästi ei toimi, faktipõhine tuupimine testide läbimiseks ei vii kindlasti sügavama mõistmiseni.

Sinu kolleegid avastasid hiljuti, et Soodla veehoidla, mis koos Paunküla veehoidlaga tagab Tallinna veevarud, on pooltühi. „Hommikutelevisoonis“ avasid selle probleemi tagamaid ja juhtisid tähelepanu sellele, et veevarude vähesus on üks kliimamuutuse tagajärgi, millega tuleb kohaneda.[4] Me ei ole siin Eestis harjunud puhta vee olemasolus kahtlema.

Selle avastasid kolleegid, kellel parajasti on lõppemas projekt, mille käigus nad uurivad justnimelt Tallinna joogiveehaarde veehoidlaid, et nende mahtu ja muutusi täpsemalt hinnata. Minnes mõningate piirkondade andmeid täpsustama avastasid nad enda üllatuseks, et Soodla veehoidlast polegi palju järele jäänud. Tegid sellest väikese pildipostituse ökoloogia keskuse Facebooki lehele[5] ja ülejäänud on ajalugu. Postitus hakkas levima ja nagu me hiljem kuulsime, oli veefirma kommunikatsiooniosakonna telefon ajakirjanike kõnedest punane. Sama oli ülikooli telefoniliinidega, sest intervjuusoove tuli nii ajalehtedelt, ajakirjadelt kui ka televisioonilt. Facebooki postitus jõudis ligi 64 000 inimese ekraanile. Nii et kahanevad veeressurssid on hakanud kõnetama ka eestlasi.

Kui nüüd selle madala veetaseme põhjustest kõneleda, siis neid on mitu. Tegu on veehoidlaga, mis tähendab, et seal hoitakse vett ja sealt võetakse vett. Nii ka sel korral. Eks tase alaneb seal igal suvel, aga nii palju kui nüüd pole varem väidetavalt eriti olnud. Teise põhjusena saab välja tuua selle aasta ilmastikuolud. Esimese kaheksa kuuga peaks sealkandis sadama 500 millimeetrit, aga sellel aastal sadas 300 millimeetrit. Seega päris suur puudujääk.

Kui ootamatu või ennustatav oli Soodla veehoidla pooleldi kuivale jäämine ja kas meil tuleb selleks valmis olla, et puhtast joogiveest tuleb puudus?

Meie siin oleme tõesti harjunud, et vett on, sajab üha juurde ja peame seda kraave kaevates muudkui ära suunama, et mitte uppuda. See paradigma tahab muutmist, sest lisaks kliimamuutuste käigus ebastabiilsemaks muutuvale olukorrale on vee kiirel minemajuhtimisel näiteks mõju ka Läänemere seisundile. Mida kiiremini jõuab vesi merre, seda rohkem kannab see endaga kaasa nii toitaineid, taimekaitsevahendite jääke kui ka lihtsalt orgaanilist materjali. Seega peab veeringet hoopis aeglustama, et anda ökosüsteemile võimalus vett puhastada.

Kas ja kui tihti meie veehoidlates analoogilist olukorda hakkame nägema, on keeruline prognoosida, üldjoontes peaks meil sademehulk suurenema. Küsimus on selles, millal ja kus sajab ja kui palju korraga. Pärast põuda tulevad paduvihmad pinnasesse eriti ei imbu ja põhjustavad pinnase minema uhumist ja üleujutusi. Nagu oleme juba mitmel pool Euroopas näinud. Soojad talved jätavad ka oma tugeva jälje, talv on meie laiuskraadil see aeg, mil toimub vee kogumine lume näol. Samal ajal on aurumine vähene ja kevadine kõrgvesi on see, mis täidab reservuaare, olgu need inimtekkelised või looduslikud Paraku on meie jõgedel kevadised tipptasemed viimasel kümnendil madalamaks jäänud kui eelnevatel. Nii et muutused on toimumas.

Septembri alguses ilmus ERRi arvamusportaalis sinu lugu külluseaja lõpust. Ütled seal väga otse, et meil on aeg endale aru anda, et individualistlik tarbimisaeg on läbi ja kui me ise aru saada ei taha, siis hakkab keskkond meile sellest märku andma. Mida see tähendab, et külluse aeg on möödas? Mida me peame teadma?

See tähendab, et planeedil Maa hakkavad kergelt kättesaadavad ressursid ammenduma ja et kaheksa miljardi inimese vajaduste rahuldamiseks võtame lõivu kõikide ülejäänud olendite arvelt – senisel moel jätkates vaesuvad meie ökosüsteemid väga jõudsalt ja üha kiiremini. Siinkohal tuleb rääkida planetaarsetest (kasvu)piiridest – piiratud ruumi ei mahu piiramatult ressursse ja kui tarbijate arv ületab teatud kriitilise piiri, siis kannatab ka ressursside taastumisvõime, mis omakorda tähendab, et järgmisel hetkel neid on veelgi vähem. Kui siia lisada veel kliimamuutused ja keskkonnareostus, siis see surve on kasvanud nii suureks, et ökosüsteem ei saa enam hakkama.

Planeedil pole enam ühtegi kohta, kus inimtegevuse mõju ühel või teisel kujul leida ei võiks – mikroplasti leiab nii kõrgeimatelt mäetippudelt kui ka maailmamere sügavaimatest süvikutest.

Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutame aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus.[6] Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.

Kusjuures, kui me oleksime mõistikud, siis olukord nii hull ei olekski. Kurja juur on raiskamine. Me peame mõistma, et ei ole ju nii, et võidab see, kel on surres rohkem asju. Vastupidi, kui lahkume, jääb maine vara meist maha ja muutub omakorda prügiks. Kui suudame oma eluajal tänu väiksemale tarbimisele vähem või üldse mitte prügi toota, siis oleme teinud keskkonnale märkimisväärse teene. Piiramatu tarbimise majandusmudel ei saa jätkuda, sest ressursid on otsakorral. Peame otsustama nüüd ja kohe, kas venitame veel ja tsivilisatsioon lõpeb kollapsiga või valime teadlikult mõne teise majandusmudeli, olgu selleks siis tasaareng või sõõrikmajandus.

Kuidas on lood arhiveerimisega? Rääkisid oma algusaja uuringutest kui teatud tüüpi loodusliku arhiivi ehk järvepõhja kihtide uurimisest. Ka inimkultuur on ju materiaalne aines ja arhiiv. Kuidas sellele vaadata?

Analoog on tõepoolest olemas – paleoteadustes kehtib põhimõte, mille 1905. aastal on sõnastanud briti geoloog Archibald Geikie: „Olevik on mineviku mõistmise võti“ („The present is the key to the past“). Selle ühlustusprintsiibi aluseks on mõte, et minevikus toimunud geoloogilised sündmused on analoogilised tänapäeva samatoimeliste sündmustega nii iseloomu kui intesiivsuse poolest ning kogu Maa geoloogiline areng on olnud võrdlemisi stabiilne ning ennustatav. Ometi kehtib see vaid suurel skaalal toimuvate protsesside puhul, sageli jäävad tähelepanuta võimalikud protsesside kiiruse muutused ning hüppeline areng ühest tasakaaluasendist teise.

Sama printsiip kehtib ka inimkonna arengu ja kultuuri puhul, s.t üldjoontes saame küll tagasi vaadates öelda, et kõik arenes ühtlaselt ja loogiliselt, aga murrangulised hetked võivad varju jääda. Seega meie senistel teadmistel põhinevad prognoosid on pigem lineaarset laadi ning ootamatud sündmused nendes väga selgelt ei kajastu. Võtame näiteks kliimamuutuste prognoosid. Praeguseks kätte jõudnud muutused ületavad juba tunduvalt seda, mida mõnda aega tagasi ennustati. Kui siia lisada veel mõne ökosüsteemi (või inimühiskonna) eluliselt tähtsa funktsiooni kokkukukkumine, siis sellised tagasisidemehhanismid võivad muutuste tugevust ja toimumise kiirust mõjutada väga tugevalt. Ja lavale ilmub mõni uus kollaps, mida me ei osanud ette näha.

[1] Oliver Koit, Surface Water and Groundwater Interaction in Shallow Karst Aquifers of Lower Estonia (Pinna- ja põhjavee vastastikmõju Madal-Eesti maapinnalähedastes karstunud põhjaveekihtides). Tallinna ülikool 2022.

[2] SEEMIK on Tallinna ülikooli uurimisrühm, mis tegeleb jätkusuutliku ühiskonna saavutamiseks vajalike oskuste arendamisega hariduses ja kommunikatsioonis.

[3] https://www.exu.tlu.ee/klastrid

[4] TLÜ professor: Soodla veehoidla kuivamine on mark kliimamuutustest. – ERR Novaator, 16. IX 2022.

[5] https://www.facebook.com/LTIOK

[6] www.overshootday.org

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht