Geenivaramu veerandsajand

Geenivaramu uus juht, professor Lili Milani peab tähtsaks täiendada geenivaramut uute andmekihtidega, et saaks proove põhjalikumalt analüüsida ja uuringutulemusi geenidoonoritega jagada.

MARGUS MAIDLA

Sel aastal on seoses ühe Eesti märgilisema teadusinstitutsiooniga, Tartu ülikooli Eesti geenivaramuga (EGV) toimunud neli tähtsat sündmust. Veebruaris vahetus geenivaramu juht. Biopanga asutaja ja pikaaegne liider, akadeemik Andres Metspalu andis marssalisaua üle oma õpilasele, epi- ja farmakogenoomika professorile Lili Milanile.

Aprillis tähistati geenivaramu asutamise 25. aastapäeva. Ega neid suure rahvusvahelise mõjuulatusega teadusinstitutsioone, mis on iseseisvusperioodil täiesti nullist alustanud, ülemäära palju Eestis ei ole. Täiesti nullist on teaduses muidugi suhteline mõiste,¹ kuid siiski on asjakohane selle juurde jääda. Tegu on vaieldamatult meie teaduse edulooga, elava tõestusega, et elus tähtsaimad on idee ja visioon, kõik muu on lahendatav. Suuri asju annab ka siin väikeriigis ära teha, mis sest, et skeptikud ja vastutöötajad vahel jõu ära võtavad. Akadeemik Andres Metspalu võib oma pärandiga igati rahul olla.

Eesti multioomika ettevõte² kanti registrisse veebruaris. Tegu on süvaandmekaeve valdkondliku klastrilaadse arendusettevõttega, mis kuulub Tartu ülikoolile ja on seotud EGVga. See hakkab pakkuma tulevastele idu- ja hargettevõtetele kontrollitud võimalust personaliseerimata geeniandmete kaeveks. Kui avastatake mingi üksikgeen või geenikombinatsioon, millel on mõju mõne valgu tegevusele inimorganismis, siis selline avastus on uue ravimi sihtmärgina patenteeritav ja kohe ka ravimifirmade huvifookuses. Eks lähiajal kuuleb avalikkus ehk rohkem, mida täpsemalt plaanitakse, aga tegu on väga silmapaistva arenguga.

Juunis avati kauaoodatud geeniportaal Minu Geenivaramu.³ Tihti on geenivaramut tabanud (mõneti ka põhjendatud) kriitika, et enamik paljude aastate eest oma proovid geenivaramule usaldanud doonoritest ei ole saanud mingit tagasisidet. Kuigi toonastes reklaamides, mis kutsusid üles geenidoonoriks hakkama, just otsest ja vahetut kasu oma tervise paremaks mõistmiseks rõhutati. Areng on võtnud aega ja kui tegu on avaliku sektori teenuse arendamisega, siis võtab see veel eriti palju aega. Praegu on teenus kõigile doonoritele avatud ja portaal tõotab areneda aina paremaks ja infoküllasemaks.

Geenivaramu uus juht, professor Lili Milani nõus lahkesti avama, kuidas biopank edasi areneb.

Aprillis tähistas Eesti geenivaramu pidulikult oma tegevuse 25. aastapäeva. Palun rääkige, kust kuhu on veerandsajandiga jõutud?

Eesti geenivaramu on Eesti teaduse ja meditsiini tähtis alustala, tänu millele on võimsalt arenenud genoomika ja personaalmeditsiini teadus- ja rakendussuunad. Geenivaramu alustas oma tegevust 25 aastat tagasi eesmärgiga koguda ulatuslik Eesti elanikkonna geeniproovide kogu, et uurida geenide ja elustiili mõju tervisele ning luua plaan selleks, kuidas geeniandmeid kasutada rahva tervise parandamiseks.

Nüüdseks on Eesti geenivaramu saanud üheks maailma olulisemaks biopangaks, millel on rahvusvaheline tunnustus ja koostöövõrgustik. Euroopa ja maailma tasandil on geenivaramu ainulaadne, sest on biopankade hulgas suure proovide arvuga ning hõlmatud on väga suur osa populatsioonist – ligi 20 protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast on geenivaramuga liitunud. Biopangaga on tihedalt seotud innovaatiline teaduskeskus, mis keskendub genoomiandmete kasutamisele tervishoius, edendades seeläbi rahvatervist ja personaalmeditsiini.

Olete veebruarist alates uus geenivaramu juht. Miks nõustusite juhiametisse asuma? Mis on tähtsamad arengusuunad ja strateegilised eesmärgid, mida ellu viia tahate?

Geenivaramu on rahvusvaheliselt silmapaistev asutus tänu suurele visionäärile ja suurepärasele pikaajalisele juhile – professor Andres Metspalule ja kõikidele teadlastele, keda ta on siia tööle kutsunud. Ta on meile õpetanud, et tuleb unistada suurelt ja et kõik takistused on ületatavad. Andres Metspalu oli minu juhendaja Tartu ülikoolis õppimise ajal ja oleme temaga ühiselt juhendanud mitmeid tudengeid. Olen tema kõrval töötades palju õppinud. Kui saabus see hetk, kus teatepulk tuli üle anda, toimus see meil väga südamlikult.

Minu soov on loomulikult jätkata geenivaramu arendamist suurel määral samas suunas nagu seda tegi professor Metspalu.

Pean tähtsaks täiendada geenivaramut lisaks geeniandmetele uute andmekihtidega, näiteks kogu genoomi sekveneerimine, valkude tasemed, epigeneetika, et saaksime igat proovi põhjalikumalt analüüsida ja jätkata uuringutulemuste jagamist geenidoonoritega – see on rahvusvaheliselt üpris ainulaadne. Käivitasin geenivaramu juhi kõrval töötades MinuGeenivaramu portaali projekti, et saaksime kõikidele geenidoonoritele võimalikult kiiresti jagada infot teadustulemuste kohta, mida nende geeniandmete uurimisel on saadud. Portaali aitasid arendada teadlased, IT-spetsialistid, juristid, eetika eksperdid, sest takistusi oli teel palju, kuid me saime neist kõigist üle ja juunis 2024 avasime edukalt portaali.

Lisaks plaanin tihedamat koostööd rahvusvaheliste teadus- ja meditsiinikeskustega ning koostöös Tartu ülikooli teadusarvutuste keskusega on kavas luua turvalisemad ja võimsamad serverid, kus teadlased saaksid andmeid analüüsida. Sellise andmete ühte kohta koondamise suuna on võtnud ka Suur­britannias paiknev UK Biobank, mille tulemusena peavad teadlased tulema kindlasse serverisse andmeid analüüsima. Töötame ka sotsiaalministeeriumi ja tervisekassaga, et geenidoonorite andmed oleksid kasutatavad personaalmeditsiini teenustes, ka perearsti juures käies.

Palun selgitage, mida täiendavate andmekihtide lisamise all silmas peate.

Tänapäeval on kõikide geenidoonorite DNA genotüpiseeritud tehnoloogiaga, mis määrab 700 000 markerit, mille kohta on teada, et need võivad inimeste vahel varieeruda. Genoomi sekveneerimisel ehk kogu DNA järjestuse määramisel on aga võimalik leida haruldasi geenivariante, millest osa polegi veel avastatud. Seda tehnoloogiat kasutatakse põhiliselt haruldaste haiguste korral tervishoius, kuid biopankades võib uute geenivariantide avastamine samuti olla väga oluline. Näiteks kui leiti PCSK9 geenis uusi geenivariante, mis olid seotud väga madalate kolesterooli väärtustega, siis said ravimifirmad arendada uusi bioloogilisi ravimeid, mis on väga tõhusad kolesterooli alandajad.

Meie organismis on väga palju erinevaid valke, millest osa on kodeeritud meie geenide pealt ehk toodetud meie keha poolt ja ülejäänud tuleb põhiliselt koos toiduga. Nende valkude tasemete uurimine koos terviseandmetega võimaldab teada saada, millised on eri valkude normaalsed tasemed ja millised valgud võivad olla seotud haiguste tekkimisega. Lisaks saame uurida, kuidas erisugused geenivariandid mõjutavad valkude tasemeid.

Epigeneetika uurib, kuidas DNA järjestuse „küljes“ olevad muutused mõjutavad geenide avaldumist eri kudedes, ning seda, kuidas erinevused epigeneetilistes mustrites on seotud mingite tunnuste või haigustega. Suitsetamine ja muud elustiili või keskkonna mõjud salvestuvad ka epigeneetilistesse mustritesse, nii et selle uurimise abil on võimalik teada saada, millises keskkonnas inimene on elanud.

Kõikide nende andmekihtide koos uurimine täiendab meie teadmisi inimese bioloogiast, haiguste tekkepõhjustest ja miks võivad ravimid inimesiti erinevat toimet avaldada.

Arendusprorektori eestvedamisel on ülikooli nõukogu kinnitanud kavatsuse ellu kutsuda multioomika ettevõte. Mõistan, et tegu pole küll teie valdkonna initsiatiiviga, kuid samal ajal on loodava ettevõtte tegevusel side Eesti geenivaramuga. Mida koostöö annab ja mida ära teha tahetakse?

Meie eesmärk on kasvatada Eesti geenivaramut nii mahult kui sügavuselt, kuid avaliku sektori rahastus ei ole selleks piisav. Sellepärast on TÜ rektoraadi ja rahvusvaheliste ekspertide nõustamisel loodud Eesti multioomika ettevõte (Estonian Multiomics Company, EMC), mille ülesanne on kaasata erainvestorite vahendeid uut tüüpi biopanga loomiseks. EMC andmed oleks vabalt kasutavad Eestis akadeemiliseks teadus- ja uurimistööks ning kliiniliseks tegevuseks. Geenidoonoritel tekib võimalus liituda EMCga uue nõusoleku alusel.

EMC edu korral tõuseb Eesti geeniteaduse ja personaalmeditsiini konkurentsivõime maailmaareenil. Lisaks loodame, et EMC loob Eestiga seotud biotehnoloogia ettevõtete tekkeks ja kasvuks soodsa kasvulava. Kaugem eesmärk on biotehnoloogia tööstusharu kasv, mis avaldaks riigi SKT-le tuntavat mõju.

Teie professuuri nimetus on epi- ja farmakogenoomika. Kirjeldage palun oma professuuri tegevus- ja uurimisvälja. Millised on selle teadussuuna tähtsamad uurimisfookused maailmas?

Epigeneetika suund on mul uurimistöös veidi tagaplaanile jäänud, kuid uus sekveneerimistehnoloogia, millega on plaanis järgmise kahe aasta jooksul sekveneerida 10 000 geenidoonori genoomi, annab meile ka DNA metülatsiooni andmed, mis on üks sagedamini uuritud epigeneetiline muster. See võimaldab meil taas alustada selle uurimissuunaga. Epigeneetilistes uuringutes on viimasel aastatel populaarsust kogunud inimese bioloogilise vanuse määramine epigeneetiliste kellade abil, kuna on leitud geene, mille metülatsioonimuster on tugevalt seotud inimese vanusega.

Farmakogenoomikas uuritakse üha rohkem, kuidas haiguse geneetiline eelsoodumus, kõrvaltoimete tekkimise geneetiline eelsoodumus ja ravimite imendumise, transportimise, lagundamise ja organismist eemaldamisega seotud geenide järjestus mõjutavad ravi tulemust. Näiteks on leitud, et patsiendid, kellel on haiguse tekkeks tugev geneetiline eelsoodumus, vajavad suuremat ravimiannust. Minu eesmärk on uurida kõiki neid faktoreid koos, ning lisaks eelnevale uurida ka ravimite koostoimete mõju eri genotüüpide korral.

Üheks väljakutseks farmakogenoomikas on uute haruldaste geenivariantide mõju uurimine ravimite lagundamisega seotud geenides. Töötame koos Rootsi Karolinska instituudiga selle nimel, et teada saada, kuidas geenivariandid mõjutavad ravimite lagundamise kiirust laboris maksarakkudes. Koostöös Tartu ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti regionaalhaiglaga oleme saanud veel põhjalikumalt uurida uute geenivariantide mõju kahe tähtsa maksaensüümi aktiivsusele. Selleks viisime läbi kliinilise uuringu, kuhu kutsusime uute geenivariantidega geenidoonorid, kellele manustati väikses annuses kaht ravimit ja võeti päeva jooksul kokku kümme vereproovi. Proovidest eraldatud vereplasmast mõõdeti, kui kiiresti langes ravimite hulk veres ja kui kiiresti tõusid laguproduktide tasemed. Selle uuringu põhjal tekkisid uued teadmised, mis mõjutavad ligi 2% Eesti elanikkonnast.

Personaalmeditsiini tippkeskusega (TeamPerMed) osalete neljas Euroopa Liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi rahastatavas projektis, mille sisukirjeldus on Eesti teadusinfosüsteemis (ETIS) identne.⁴ Kõigil on lõpptähtajaks 2029. aasta ja olete kõigis neis välja toodud kui üks projekti põhitäitja. Palun rääkige sellest plaanist, mille poolest on Eesti ja maailm pärast 2029. aastat parem paik, milliseid hüvesid või teenuseid saab ühiskond hakata nautima.

Alustuseks tehniline selgitus, miks on ETISes mitu sama nimega „projekti“. Suures plaanis on tegu ühe suure projektiga (TeamPerMed), mis on saanud rahastuse Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ rahastusmeetmest „Teaming for Excellence“. 15 miljonit eurot tuleb Euroopa Komisjonilt ja 15 miljonit Eesti riigilt. Osa projekte on seotud Eesti riigi kaasrahastusega haridus- ja teadusministeeriumi Euroopa regionaalarengu fondi kaudu ja samuti riigieelarve kaudu. Tegu on küll ühe projektiga, aga rahastajad on valmis toetama erineva iseloomuga tegevusi. Näiteks on TeamPerMed-projekti üheks eesmärgiks Eesti geenivaramu 10 000 proovi täisgenoomne sekveneerimine, selle tegevusega seotud kulud kaetakse vaid Eesti riigi kaasrahastusest ja mitte Euroopa Komisjoni vahenditest. ETISes näidatakse seda eraldi projektina, sest alameesmärk on selgelt eristuv.

Järgnevalt sisuline vastus. Projekti eesmärk on luua jätkusuutlik personaalmeditsiini arenduskeskus, mis toob kokku genoomika, kliinilise meditsiini, IT ja sotsiaalmajandusliku analüüsi valdkonna teadlased, et teadusavastustest areneksid tervishoiuteenused. Projekti partneriteks on lisaks Tartu ülikoolile ja Tartu ülikooli kliinikumile veel Erasmuse meditsiinikeskus Rotterdamis, Erasmuse Rotterdami ülikool ja Helsingi ülikool. On väga vajalik ühendada teadusavastused ja ülikoolis loodud tööriistad kliiniliste uuringutega, mille abil saaks hinnata nende võimalikku kasu ning kulutõhusust. Nende teadmiste põhjal otsustab tervishoiu rahastaja, milliseid uusi personaalmeditsiini teenuseid Eestis rakendada. Juhin projektis farmakogeneetika suuna teadustööd, 10 000 genoomi sekveneerimine Pacbio pikkade lugemite tehnoloogiaga annab palju uusi teadmisi ravimite lagundamisega seotud geenide varieeruvusest Eesti populatsioonis.

2029. aastaks on TeamPerMedi personaalmeditsiini keskus välja arendanud palju uusi haiguste riski hindamise tööriistu, millest osa on läbinud ka kliinilise kasu ja kulutõhususe hindamise ning jõudnud kliinilisse kasutusse. Veel on Eesti siis maailma ekspertide seas farmakogeneetika rakendamise alal ning mitmete ravimite annuse määramisel arvestatakse inimese geneetilise eripäraga.

Teil on veel üks põnev teadusgrant – ravimiohutuse tõhustamine (SafePolyMed).

See on tõesti väga põnev projekt, kuna viib kokku farmakogeneetika ja ravimite koostoimete uurimise teadussuunad. Tavaliselt uuritakse eraldi kas seda, kuidas geenid mõjutavad ravimite toimet, või seda, kuidas ravimid mõjutavad üksteise toimet. Näiteks võib inimesel olla maksaensüüm, mis lagundab ravimeid väga kiiresti. Siis määratakse ta „kiireks lagundajaks“ ja kui selle info põhjal talle ravimeid määrata, siis oleks vaja tavapärasest suuremat annust. Kuid kui arst kirjutab talle välja ravimi, mis tugevalt aeglustab selle maksaensüümi tööd ja teine arst kirjutab välja teise ravimi, mida lagundab seesama ensüüm, siis ei tohiks patsiendile määrata suuremat annust, kuigi geeniinfo alusel on ta „kiire lagundaja“. Kõik need eri faktorid vajavad ühist uurimist ja nende mõju on tarvis hinnata koos – muidu tekivad eraldi farmakogeneetika raportid ja ravimite koostoimehoiatuste raportid, mis võivad anda arstile täiesti vastukäivaid soovitusi, kuna üks ei arvesta teisega. Kui soovitused on vastukäivad, teeb see arsti töö väga keeruliseks.

Olete täisgenoomi sekveneerimist korduvalt maininud ja varem on läbi käinud uudis,⁵ et uue sekveneerimistehnoloogia abil järjestatakse 10 000 geenidoonori täisgenoomid. Mis on see uus tehnoloogia? Kui palju praegu sekvenaatoreid geenivaramu käsutuses on? Kas neid on piisavalt?

See uus sekveneerimistehnoloogia on pikkade lugemitega sekveneerimine. Meil on lootus, et saame järk-järgult ikka kõikide geenidoonorite genoomid selle meetodiga sekveneeritud, sest igas genoomis leidub uusi geenivariante, mis ainult selle metoodika abil tuvastatavad on ja just need haruldased geenivariandid vajavad lähemat uurimist. Pikkade järjestuste sekveneerimine on tähtis ja eriline ettevõtmine, kuna see aitab teada saada ka ca 8% genoomi järjestuse, mis varasema tehnoloogiaga ei olnud võimalik. Näiteks ravimite lagundamisega seotud geenid on üksteisega väga sarnased ja nende täpseks sekveneerimiseks on pikad järjestused ainus viis saada kindlaid andmeid. Sama kehtib ka immuunsüsteemi reguleerimisega seotud geenide puhul. Sellest tuleneb, et 10 000 genoomi sekveneerimine pikkade järjestustega on väga vajalik personaalmeditsiini arendamiseks. Praegu on meil kolm ehk piisav arv sekvenaatoreid, aga kui on soov saada pikkade lugemite sekveneerimise andmed kiiremini, siis on tõenäoliselt tarvis vähemalt üht sekvenaatorit juurde.

Sajandivahetusel hinnatigi inimese täisgenoomi sekveneerimist üheks mõjukamaks teadussaavutuseks, tegu oli riiklikult elluviidud projektiga, mis läks maksma umbes kolm miljardit dollarit. Praegu saab iga inimene rahvusvahelistelt meditsiini-idufirmadelt osta oma täisgenoomi sekveneerimise 600–700 euro eest, sooduskampaania korral isegi 300 euroga. Seega ühe genoomi täielik sekveneerimine on veerand sajandiga 10 miljon korda odavamaks muutunud. Kui palju maksab ühe genoomi täissekveneerimine teaduslaboris ja millest see hind koosneb?

Ühe genoomi sekveneerimine maksab sõltuvalt tehnoloogiast 300–1000 eurot. Lühikeste lugemitega sekveneerimise hind on odavam, kuid lisandub suur hulk bioinformaatiku tööaega, sest on raskem kõiki neid lühikesi järjestusi üheks suureks genoomiks kokku paigutada. Pikkade lugemite puhul on see märksa lihtsam ja kogu genoom saab ka paremini kaetud, kuid hind on kõrgem. Kokku koosneb hind proovi ettevalmistamiseks vajalike reagentidele kulust ja sekveneerimise reagentide, kiipide ning seadmete amortisatsiooni kulust. Kõigele lisandub laborantide ja bioinformaatikute tööaja kulu ning andmete hoiustamise ja andmeanalüüsi läbiviimise kulu, mis on samuti päris kallis, kuna tegemist on suuremahuliste andmetega. Ühismeedias müüdavate teenuste korral tasub korralikult läbi lugeda kõik teenuse tingimused – kui pakutakse kogu genoomi sekveneerimist alla omahinna, siis inimene maksab tegelikult oma andmetega.

Tõite ennist välja, et juunis käivitus geeniandmete portaal MinuGeenivaramu. Kuid intervjuu ei oleks täielik, kui jätaksin küsimata kriitiliste märkuste kohta, mis aeg-ajalt ikka siit ja sealt kostavad, sagedamini ühismeediast, aga vahel ka ajakirjandusest, ja mille keskmes on fakt, et geenivaramu haldab praegu rohkem kui 200 000 inimese antud geeniproove. Kogumise aktsioonist on mõni aeg möödas ja ehk on põhjendatud doonorite, aga ka maksumaksjate küsimus: millal nad saavad oma doonorlusest vahetumat kasu?

Geenivaramu on üks vähestest maailma biopankadest, kus üldse antakse geenidoonoritele tulemustest teada. Suuremas osas teistes riikides piirdub geenidoonoriks olemise kasu ainult teadmisega, et on aidatud kaasa geeniteaduse ja meditsiini arengule. Eesti geenivaramu on selles suhtes väga eriline. Loomulikult on geenidoonoritel ka õigus tulemustest mitte teada saada. Samas tuleb arvestada, et teatud leidude korral peaks tulemuste jagamisega kaasnema ka nõustamine arsti poolt, aga arstide tööaeg on piiratud. Tavaliselt viime selliste tulemuste teadaandmiseks läbi eraldi uuringud ja geenidoonorid saavad nõustaja juurde vastuvõtuaja.

Selleks et osaleda uuringus, kus antakse teada uuringutulemustest, peab geenidoonor enne allkirjastama nõusolekuvormi. See kehtib nii tagasi kutsumisega uuringute puhul kui ka kõikidele geenidoonoritele avatud tagasisidekeskkonna MinuGeenivaramu puhul. MinuGeenivaramu portaali on sisse loginud 89 000 geenidoonorit ja kõik nad on saanud infot oma geenide kohta.

Enne MinuGeenivaramu portaali avamist kõikidele geenidoonoritele oli u 5000 geenidoonorit uuringute raames teada saanud oma genoomis leitud kõrgema riskiga geenivariantidest. Kõik geenidoonorid, kelle poole selle ettepanekuga pöördume, ei soovi uuringus osaleda. Sõltuvalt uuringust soovib uuringutes osaleda u 25–80% kutsutud geenidoonoritest.

Uurisin rõõmuga ka oma geeniandmete esmaseid tulemeid MinuGeenivaramu portaalis. Kuidas on plaanis seda portaali avaliku teenusena edasi arendada? Mida saan sealt teada näiteks kümne aasta pärast, kui ette kujutada ideaalpilti.

Loodame teadustöö tulemusena jõuda selleni, et saame anda infot selliste ravimite annuste kohta, mille kohta praegu seda teha ei saa. Paljude ravimeid lagundavate geenide järjestus on väga raskelt määratav ja praegu kasutatava tehnoloogiaga saadakse sageli vale tulemus. MinuGeenivaramu portaalis antakse infot ainult selliste ravimite annuste kohta, milles oleme täiesti kindlad. See on ka peamine erinevus meie portaali ja kommertsiaalselt pakutavate teenuste vahel. Lisaks soovime portaali lisada ka teiste haiguste riskiskoore ja muud huvitavat infot nagu laktoositalumatus jms info, mis on kergesti mõistetav ning elus vajalik teadmine. Portaalis kuvatav info on uute teadusavastuste lisandumisel üpris lihtsasti kohandatav. Kuna portaali arendamisel selgus, et meile kohaldub meditsiiniseadme regulatsioon, siis oleme ka koostanud vajaliku dokumentatsiooni. Seega töötame selle heaks, et need tulemused jõuaksid ka arstide töölauale.

Olete siia Tartusse jõudnud Rootsist Uppsala ülikoolist, kus kaitsesite doktorikraadi. Kui võrdlete kahe ülikooli (Uppsala ja Tartu) taset ja erinevusi, siis mis on need rõhuasetused, mida välja tooksite? Millal jõuab Tartu ülikool maailma saja parima ülikooli sekka?

Läksin Uppsala ülikooli juba bakalaureuseõppe viimasel aastal (2003-2004) vahetusüliõpilasena ja vahe oli tuntav. Mulle meeldis eriti see, et seal kuulusid geenitehnoloogia ja genoomika meditsiiniteaduste valdkonna alla, mistõttu geeniteadlased ja arstid töötasid tihedalt koos. Need kaks kompetentsi täiendavad üksteist väga suurel määral. Tahaksin ka Eestis arendada tihedamat koostööd kliinilise meditsiini teadlaste ja geenivaramu vahel. Väga hea koostöö on tekkinud näiteks immunoloogide, kardioloogide, meditsiinigeneetikute ja mõne psühhiaatriga, kuid arenguruumi on veel palju.

Tartu ülikool saab maailma saja parima ülikooli sekka siis, kui tihendame erialade ja valdkondade vahelist koostööd ning avame ülikooli veelgi enam rahvusvahelistele tudengitele ja teadlastele. On vaja ka julgemalt sekkuda ja sulgeda aegunud õppekavasid ning jälgida, et tippteadlased osaleksid aktiivsemalt õppetöös. Loomulikult on vaja suurendada ka teaduse stabiilset rahastust.

Kas vanemad on selgitanud, miks nad teile selle kauni nime panid? Kas said inspiratsiooni Lili Marleeni laulust?

Küsisin intervjuu tarbeks üle, pigem oli inspiratsiooniks lill (lily).

1 Margus Maidla, Ruum, kus sündis Eesti molekulaarbioloogia. – Sirp 14. X 2016.

2 Tõnu Esko, Ülikool plaanib asutada tütarettevõtte, mis teeks Eestist geeniandmeid kasutava rahvus­vahelise tõmbekeskuse. – Tartu ülikool 14. XII 2023.

3 Avati üle 200 000 geenidoonorile mõeldud portaal MinuGeenivaramu. – Tartu ülikool 11. VI 2024.

4 Lili Milani Eesti teadusinfosüsteemis

5 Mait Metspalu, Uue sekveneerimistehnoloogia abil järjestatakse 10 000 geenidoonori täisgenoomid. – Tartu ülikool 28. III 2024.