Kas harrastusteadusel on tulevikku?

Amatöörteadus oli kuni 1992. aastani midagi täiesti loomulikku, ühendused ja teadmiste jagamine olid väärtuslikud amatööridele ja nende kogutu teadlastele.

KRISTEL VILBASTE

Novembrikuu algus on mulle lapse­põlvest meelde jäänud põnevate linnu­rõngastamise käikudega. Kui saabus vend Ennu sünnipäev, ei mänginud me peol tavalisi lastemänge, vaid siis kui kõht oli pidulauas täis söödud, siirdus kogu poistekamp linnalähedasse metsa, et viia sinna ülesseatud kastlõksudesse kilukarpi sulatatud margariinijääke saia ja kaerahelvestega. Päevalilleseemneid tollal ei kasutatud, sest need panevad linnud mõne tunniga nahka ja siis on kast tühi ning kui kohe lisa ei tule, võivad linnud hukkuda. Seepärast olid seesugused praeguste rasvapallidega sarnanevad toidupalad head lindude kooshoidmiseks ja nende tegevuse jälgimiseks. Muidugi sai siis sünnipäevapeo lõpetuseks ühel sellisel toitmisalal ka linde püütud. Püünised olid tehtud nii, et isegi kõige kehvemini ülesseatud kastlõks kinni kukkumisel linnule viga ei teinud, see oli tehtud kõige kergemast puidust – õhukestest haavalaudadest. Muul ajal oli kast söötmisasendis nii kindlalt fikseeritud, et koguni rähnid ei suutnud neid kinni ajada. Püüdmise ajal tuli vagusi püsida ja õppida kaht pulka risti panema nii, et kast ei kukuks kinni liiga kergesti ja ei oleks „karulõks“. Siiski olid linnud enamasti nii osavad, et suutsid enne kaane langemist plehku pista. Igatahes õpetas see osalejatele kannatlikkust ja ka külmast kohmetanud kätega tegutsemist. Tuli pihku võtta peksleva südamega rabelev linnuke hoides teda kaela ümbert piisavalt tugevasti ja samal ajal hinge kinni pigistamata. Oli suur kunst otsida teise käega taskust traadi otsast veidi avatud alumiiniumrõngas „Estonia Matsalu xxxxx“ ja see linnu jala ümber pigistada nii, et otsad täpselt kokku jookseksid ega jääks teravaid nurki, kuhu oleks hakanud heina või riidetükke kogunema (kilet 1970ndatel looduses veel niisama hästi kui ei olnud). Rõnga number, linnu liik, sugu ja rõngastamiskoht tuli pliiatsijupiga kirja panna. Sest kõige suurem tunnustus oli tollal see, kui rõngastuskeskusest saabus teade, et minu rõngastatud lind on mingil põhjusel otsustanud lennata Poola, Saksamaale või Soome. See oli operatsioon Parus. Projekti üks aktiivsemaid vedajaid oli mu isa Henn Vilbaste, kes oli küll õppinud metsaülemaks, aga töötas Nigula looduskaitseala direktorina. Linnu-uurimise projektid olid osa kaitseala põhitööst, aga kindlasti oli see ka isa hobi ja seda tööd tegema innustas ta ka teisi inimesi, paljud tema õpilased on amatöörornitoloogid tänini. Just amatöörornitoloogiaks nimetatigi seda tollal.

See oli aeg, kui puudusid nutitelefonid ja interaktiivsed vaatlusvõrgud, raadiosaatjad ja kõik muu, milleta tänapäeva linnuteadust ette ei kujuta. Kõik mu venna sõbrad olid rõngastajad, mulle näis, et kõik Kilingi-Nõmme poisid unistavad saada rõngastajaks. Selleks tuli muidugi teha läbi katseaeg, õppida tundma linde ja rõngastamise eetikat. Aga see oli tollal suurepärane igavuserohi, tasuks uhke rõngastaja pilet ja kokkutulekud. Oli küll ka mingi vanuse alampiir, vist 12aastaselt võis ametlikult rõngastajaks saada.

Amatöörid on teaduse eelpost

Amatöörteadus oli kuni 1992. aastani midagi loomulikku ja ausalt öelda mitte kedagi isegi ei huvitanud see, et neid amatööriks nimetati, sest ühendused ja teadmiste jagamised olid väärtuslikud amatööridele ja nende kogutu väärtuslik teadlastele. Eestis on toonasest ajast erakordselt suured andmebaasid fenoloogiast, kaitsealuste liikide, lindude leviku, rände jpm vaatluste kohta. Pärast taasiseseisvumist on teadus muutunud projektipõhiseks, mistõttu ei ole paljud andmed avalikult kasutatavad, vahel öeldakse isegi, et „teadlane kogub neid oma kõhu alla“. Katseid andmebaase kättesaadavaks teha on olnud palju, aeg-ajalt tuleb keegi välja ideega need ühtlustatuna kasutusse anda, aga see ei ole õnnestunud. 2002. aastal olin ka ise ühe sellise katse juures: keskkonnaministeeriumi juurde moodustati bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Eesti teabevõrgustiku juhtkomitee, kuid paari kokkusaamise järel selgus, et peaaegu ükski loodusteadlane ei ole nõus oma kogutut ühisesse katlasse panema. Tõsi on see, et sageli on sellised andmebaasid paberilipikutel või vananenud programmiga salvestatud, nii et suurim väärtus on selles eksperdis-teadlases, kelle peas süsteem ja teadmised on. Kui ta aga igaviku teele siirdub, siis visatakse lipikud ära või ei saa neist enam keegi aru. Nii kaovad teadlase ja teda abistanud amatöörteadlaste teadmised jäägitult. Uuel inimesel tuleb otsast alustada, hea, kui on kättesaadavad abistanud amatööride võrgu kontaktid.

Teine inimeste ring olid korrespondendid. Paljud neist olid koondunud muuseumide juurde ja muuseumid saatsid iga aastal välja küsitluslehti ja -kavasid ning ootasid neilt vihikutäite kaupa põhjalikke vastuseid. Kuigi paljut ei saadud tollal kirja panna, on need praeguse teaduse jaoks hädavajalikud andmed. Kodu-uurimise seltsi algatatu kogus hoogu ka pärast taasiseseisvumist ja vahel on isegi kahju, et mõned neist teadmistest on küll trükitud väikeste raamatutena, aga ei ole alati arhiveeritud kogudesse, kust neid oleks igaühel võimalik uurida, nii nagu on veebipõhiselt kättesaadavaks tehtud muuseumidesse kogutu.

Igaüks, kes on varem kogutut läbi töötanud, on ehk märganud, et enim saab teadlane oma uurimisküsimuses abi kahelt vanusegrupilt – need on pensionärid ja õpetaja õhutusel infot koguvad kooliõpilased. Sageli ongi põhilise osa materjalist kogunud üks-kaks inimest. Mõnel juhul on segavaks asjaoluks see, et inimene on vastates lasknud lendu kogu oma fantaasia. Samal ajal leidub amatöörteadlasi, kes näevad midagi niisugust, mida teadlased sugugi uskuda ei taha ega võta teateid tõsiselt. Meenutagem kas või šaakali ilmumist Eestisse. Kindlasti on amatöörid teaduse eelpost.

Selle aasta 15. oktoobril kutsus Eesti Teadusagentuur kodanikelt andmeid koguvaid institutsioone harrastus- ehk kodanikuteaduse seminaril kaasa mõtlema, millist tuge ja kuidas võiks riik harrastusteadusest huvitunutele pakkuda. Räägiti sellest, mida arvatakse harrastusteadusest Euroopas ja meie ministeeriumides, mida näitavad selle valdkonna uuringud Eestis. Otsiti viise harrastus- või kodanikuteaduse edendamiseks ja arendamiseks ning koostöövõrgustiku loomiseks.

Ilmselt on maetud maha mõte nimetada informante edasi amatöörteadlasteks. Kumb meie keeles tõlkena ingliskeelsest väljendist citizen science peale jääb – kas kodanikuteadus või harrastusteadus, pole veel selgeks vaieldud. Ei ole ingliskeelsel maailmalgi ühtainsat väljendit. Euroopas ühendab neid igatahes Euroopa Harrastusteaduste Ühing (European Citizen Science Association, ESCA). Ja kui on juttu rahast, siis tegelikult ei ole raha ka selle ühingu projektideks. Nii et see on ikka harrastus ja sõltub suuresti teadlase oskusest inimesi kaasa kutsuda.

Minu kõige pikem kokkupuude harrastusteadusega on loodusvaatluste alal. Olen paarikümne aasta jooksul oma ajaleheartiklites kokku pannud aegrea fenoloogias toimuvast. Iga nädal olen andnud ülevaate sellest, mis parasjagu looduses toimub, milline on ilm, mida teevad taimed, mida loomad. Tekkinud on arvestatav kaastööliste ring, kellelt saan üle Eesti infot põnevamate nähtuste, aga ka igal aastal kindla liigiga toimuva kohta. Kas või seda, millal sajab esimene lumi, millal hakkab õitsema sinilill, millal jäävad suvel kuivaks allikad.

Just allikatega olen kõige põhjalikumalt tegelenud ja olen märganud, et meil on iga allika jaoks üks harrastusteadlane, kes seda paika pidevalt jälgib – küllap sellepärast, et ta viib sealt vett. Neid inimesi on sadu. Mõned on juurde tulnud pärast seda, kui olen kirjandusmuuseumi kogudesse salvestatud allikate pärimuslood inimestele tagasi viinud. Kuigi teaduse seisukohast peetakse vahel sellist lugude tagasiviimist pärimuse solkimiseks, on inimesed olnud üliõnnelikud, kui saavad teada, mida omaenda vanatädi või sugulane on mõne koha kohta rääkinud.

Eesti on raske saatusega ja järjepidevus on kohati kadunud. Kui ärkad ja tahaks midagi küsida, on teadja inimene juba surnud.

Harrastusteaduse hauakivi

Üks uhkemaid andmekogusid, mis meil Eestis on, on etnobotaaniline kogu. Lood sellest, kuidas on taimedega ravitud, mis nime need kannavad, kuidas taimedega värvitakse jpm. Kuna mu vanaisal ei lubatud paljut kogutust, mille ta andis pärandusena korralikult arhiveeritult sedelkataloogina etnograafiamuuseumile, Nõukogude ajal teadustöödena vormistada, siis olen tasapisi neid materjale läbi töötanud. Ain Raaliga on valminud koguteose „Eesti ravimtaimed“ kolm osa, mille esimesele osale tuleb järgmisel kevadel juba neljas trükk. See on teema, mis rahvast väga huvitab, ja põhjus, miks nii suur andmekogu on olnud võimalik kokku koguda. Minu osa selles raamatus on olnud lisaks botaanilistele kirjeldustele just taimede pärimuse arhiividest väljatoomine. Sageli koguja oma nimega.

Aga nüüd on tekkinud uus probleem, nimelt ei tohi enam inimese terviseandmeid avaldada. Näiteks ei tohi kirjas olla, et „Saarde vallas elanud naine Juuli Juurikas ravis palavikku jõhvikamahlaga“. Avaldada võib alles siis, kui Juuli surmast on möödunud 70 aastat. Sest mõni järeltulijatest võib tunda end puudutatuna, muretseda, et keegi saab teada, et tema esiemal selline häda on küljes olnud ja see võib olla ka tema nõrk koht. Toodud näites on tegemist minu 96aastaseks elanud vanaemaga ja neid andmeid võin avaldada alles 40 aasta pärast, kuid jagan sellest hoolimata hea meelega ka tema elueliksiiri, sest ta on öelnud, et „kolm jõhvikamarja päevas võimaldab elada saja-aastaseks“.

Nõnda on uusi seadusi tehes raiutud harrastusteadusele hauakivi. Õigemini, „eestlane on täitnud kohusetundlikult vene seadusi saksa täpsusega“, nagu meil on juba sajand kombeks öelda. Muide, meil ei olegi enam ühtegi korralikku kogu Eestit hõlmavat ravimtaimeküsitlust pärast 1992. aastat ja seadust järgides on võimatu ka midagi selgelt arusaadavat avaldada. Ei ole aimugi, kas projektiuuringutest midagi järele jääb, sest uuringutulemused tuleb kindlaks ajaperioodiks salastada ja lõpuks algandmed ka hävitada.

Vinti juurde keerates: kas me saame näiteks ka linnuvaatlusi või loodusvaatluse maratone pidada, sest seal on kirjas kus ja mis kellaajal mõni inimene viibis ning see võimaldab inimese tegevust analüüsida, ebaterve huvi korral jälitadagi, rikkuda andmebaase luues andmekaitseseadust.

Tegelikult ei ma usu, et asi kunagi nii hulluks läheb, kuid võib-olla peaksime andmekaitse- ja eetikanõuetes natuke järele andma? Oma andmeid annab ju ikka inimene, kes neid anda tahab. Seda enam et tänapäeval on lihtsa guugeldamisega võimalik inimese kohta palju infot saada.

Tagasiandmine

Harrastus- või kodanikuteaduse ellu­jäämiseks on vaja informante motiveerida. Ja ainus motivatsioon on tagasiside. Info selle kohta, kuidas sobitub harrastaja vabast ajast tehtud uuringute käigus väljaselgitatu teadlaste juhitud uuringu suurde pilti ja millise väärtuse ta lõi. Ainult see.

Mul on lõpetuseks ka üks lugu oma esimeselt reisilt Koola saamide juurde Lujavrisse. Istusime Katarina Korkinaga köögis ja rääkisime saami joigudest ja rahvalauludest. 1980ndatel lindistasid Eesti uurijad neid väga arvestava kogu. Teadsime, et neid hoitakse Tartus arhiivis. Ta palus, et me need laulud saami lastele tagasi annaksime.