Mälestused tulevad tagasi

Põliselanikud võrdlevad nüüdset võitlust naftafirmaga 1930ndatel aastatel toimunud Kazõmi ülestõusuga, mille otsustavad sündmused toimusid samuti Num-to piirkonnas.

ART LEETE

Kui Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna põliselanike rahulolematust neile tekitatud eluraskustega võrreldi veel mõne aasta eest XX sajandi algupoole mandalada kogunemistega,¹ siis koos hantide heitlusega naftafirmade vastu hakati meenutama 1930ndate aastate Kazõmi jõe ja Num-to järve piirkonnas toimunud ülestõusu.

Rahutus jumala kodus

Hantide ja metsaneenetsite püha järve Num-to ümbruses valitses veel 25 aastat tagasi vaikus ja rahu. Nüüd on sealne metsatundra täis geolooge, tee-ehitajaid ja naftamehi. 1990ndatel püüdsid põliselanikud naftatööstuse laienemise vastu võidelda, ent tulutult.² 1997. aastal loodi järve ümber põliselanike algatusel Num-to looduspark. 2004. aastal sai aga naftafirma Surgutneftegaz litsentsi Num-toʼl nafta puurimiseks. Esimesed puurtornid naftaluureks pandi kaitsealale püsti 2001. aastal või isegi paar aastat varem.³ Sealse looduspargi alale on praeguseks püstitatud sadakond puurtorni, mis katavad kaks kolmandikku või lausa kolmveerandi looduspargi alast. Stabiilselt toimuvad avariid ja nafta voolab mööda kaitseala laiali.

Igav mets ja tühi tundra muutus kohe hoopis mitmekesisemaks. Seal, kus enne kostis ainult hundi ulgumist, keeb nüüd täisväärtuslik elu. Naftatöölised on vaimustuses. Nad võrdlevad töölisasulaid paradiisi ja puurtorne võlulossidega.

Seitsme aasta eest ilmnes, et naftafirma kavatseb alustada puurimist vahetult Num-to järve kõrval. Naftameestele üllatusena tekkis sellele plaanile põliselanike terav vastuseis ja neid toetas Greenpeace. Piirkonna looduskaitseametisse saadeti tuhandeid pöördumisi. Surgutneftegaz maksis kinni piirkonna ökoloogiateenistuse tellimusel korraldatud teaduslikud uuringud, mis näitasid, et kaitseala piirid pole määratud ratsionaalselt ning need tuleb üle vaadata. Uus tsoneerimine tagaks firmale vaba juurdepääsu Num-to järvele. Uuringu teostanud teadlased on tunnistanud, et kui nende tulemused naftafirmale ei oleks meeldinud, siis oleks uurimistöö jäetud tasustamata. Surgutneftegazi esindaja väitel loodi kaitseala ebaseaduslikult, nendega konsulteerimata ja kooskõlastamata, kuigi firma omas territooriumile litsentsi. Keegi ei tea, millal Surgutneftegaz selle puurimisloa sai. Kui see juhtus enne kaitseala loomist, siis on arusaamatu, miks nad palju aastaid midagi ette ei võtnud ja oma õigustele alles hulk aega hiljem osutama hakkasid.

2016. aasta alguses anti Num-to looduspargile (õigupoolest osale sellest) riiklik kaitse. Sellega garanteeris riik, et Num-to järve ega küla läheduses naftat puurima ei hakata. Kaitsetsoonide ümberkorraldamine pidi selle veelgi kindlamalt tagama.⁴ Aga see ei lugenud midagi, puurimiseks mindi ikkagi järve äärde.

Surgutneftegazi esindajate väitel on hoopis nende firma tekkinud olukorras peamine ohver. Naftameeste seisukohast on kogu Num-to probleem kunstlik, selle on üles puhunud Greenpeace. Keskkonnaaktivistid olevat põliselanikkonda põhjendamatult hirmutanud nende elus toimuvate muutustega, mille nafta puurimine kaasa toob. Surgutneftegazi esindajate seisukoha järgi ei muuda naftapuurimine looduskeskkonnas mitte midagi. Pealegi aitab naftafirma põliselanikke talveteede rajamise, elamute ehitamise ja elektriliinide vedamisega. Naftat puurivat Surgutneftegaz moodsa tehnoloogia abil ja keskkonnareostust ei tekkivatki. Firma teaduslikud uuringud tõestavad, et naftatööstuse arenedes on piirkonnas oodata hoopis linnustiku arvulist ja liigilist kasvu⁵ ning poliitikute kinnitusel aitab naftafirmade ja põliselanike dialoog suurendada piirkonna loodusrikkusi⁶.

Inglid ja deemonid

Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna Põlisrahvaste Assotsiatsiooni Jugra Päästmise esindaja toetab naftafirmat, sest see toovat põliselanike ellu tsivilisatsiooni tunnuseid. Seejuures veel selle sajandi alguses võitlesid põliselanike organisatsioonid oma rahvaste kaitse eest, ent nüüdseks on nende ühendustega toimunud groteskne muutus. Metsahandid vastasid tsivilisatsiooni hüvede pakkumisele teatega, et neil pole kõike seda vaja. Teede ja elektriliinide ehitamist peavad põliselanikud probleemseks, sest sellega survestavad naftamehed hantide ja metsaneenetsite põlist elukorraldust. Põliselanikel on taigas niikuinii oma teed, kus nad põhjapõdranartadega sõidavad ja maju oskavad nad endale ise ehitada. Ringkonnas tehtud küsitluse järgi pole 75% põliselanikest nõus loobuma põlisest eluviisist.⁷ Obiugri noorteühendus moodustas 2015. aastal vabatahtlikest koosneva keskkonnakaitse rühma, et seista vastu Num-to looduspargi tsoneerimisele.⁸

Naftafirma esindajate kinnitustest hoolimata toimuvad regulaarselt avariid ning maastik on naftast üle ujutatud ja läbi imbunud. Mõnikord on puurtorni ümber naftat põlvini ja järvedes kaelani, aga Surgutneftegaz püüab saastamise jälgi varjata ja eitada.

Surgutneftegazi esindajate ja lihtsate naftameeste arvates on põliselanikel mingi deemonlik jõud, mis ei lase naljalt piiskagi naftat maa seest välja tõmmata. Mingid paigad on handid kuulutanud pühaks justkui ainult selleks, et naftafirmalt rohkem raha välja pressida. Ka Imlori järv muutus naftameestele pühaks⁹ alles 2012. aastal, kui vastav ametlik otsus oli vastu võetud. Arvatakse, et handid mõtlesid selle välja majanduslikku kasu taotledes. Pealegi jäetakse osa kaitsealast ju ikkagi alles. Ka ringkonna inimõiguste volinikul on põliselanikele pretensioone. Handid ja metsaneenetsid olevat nimelt „teatud isikute mõju all“ ja esitavad prokuratuurile valekaebusi. Num-to äärsete tööde vastu olid põliselanikud samuti kaebekirju esitanud, ent kontrollimisel ilmnes, et mingeid rikkumisi Surgutneftegazi töös ei esine.¹⁰ Jugra ringkonna inimõiguste volinik väidab, et põliselanikud kaebavad talle väga vähe, seega on neil põhimõtteliselt kõik korras. Regiooni põlisrahvaste assamblee saab küll palju selliseid kaebusi, ent neil pole õigust midagi ette võtta.¹¹

Jugra ringkonna loodusressursside ameti direktori sõnul on Surgutneftegaz kohustatud Num-to ääres naftat puurima, sest talle on väljastatud vastav litsents. Aga kui praegune Num-to looduspark kuulutada looduskaitsealaks, tuleb elanikkond sealt mujale kolida, sest alles tohib jääda ainult puhas loodus. Inimesed seal siis enam elada ei tohi. Sama kinnitab Surgutneftegaz. Seega saab kaitse tugevdamise ohust ähvardus ala puhastamiseks põliselanikest. Greenpeace’i esindajate sõnul ei ole niisugune arusaam keskkonnakaitsealast maailmas mõistetav.

Teatud kokkuleppeid on naftafirma põliselanike vaimude ja jumalate asupaikade kaitsel hea tahte avaldusena tõesti teinud. Näiteks kui töölised tahtsid puurtorni künka otsa püstitada, hoiatasid kohalikud, et tegu on püha kohaga ning firma loobus oma esialgsest plaanist. Naftainglid rajasid torni paarsada meetrit eemale.

Sõja moodi võitlus

Põliselanikud võrdlevad nüüdset võitlust naftafirmaga 1930ndatel aastatel toimunud Kazõmi ülestõusuga, mille otsustavad sündmused toimusid samuti Num-to piirkonnas. Ülestõusus osalenute lapsed ja lapselapsed võitlevad nüüd Surgutneftegazi vastu¹². Nafta tõrjumiseks korraldatakse ohverdustseremooniaid ja näidispulmi. Avalike rituaalide mõte on põliselanikele ja nende probleemidele tähelepanu tõmbamine. Ka 1930. aastate ülestõusude ajal toimus sama – tähtsate otsustega kaasnesid kollektiivsed metsausu taiad. Nüüd pöördusid põliselanikud Greenpeace’i poole üleskutsega: „Päästke Num-to, Obi jõe äärsete põhjaalade taevane järv!“

2016. aastal korraldasid handid ja metsaneenetsid Num-to’l suure kogunemise, kus osales 80 põliselanikku, kes kritiseerisid looduspargi staatuse muutmise kava. Suurem osa kohalikest elanikest ei soovinud näha puurtorne maadel, kus nad karjatavad põhjapõtru, kütivad ja püüavad kala. Oldi valmis oma õiguste eest võitlema.

Keskkonnahoid pole kaitsealal kuigi suures aus. Naftafirmade töötajad sõidavad marjule läbi põdrasamblikumännikute buldooseritega, pöörates pahupidi õhukese pinnase ning murdes maha kõik ette jäävad puud. Otse läbi metsa veetakse rahvast veoautodega. Metsatundras on hakanud puhuma tuuled, mida seal varem kunagi ei ole olnud. Puurtornide ja torujuhtmete ümbruses ei kasva taimed, veekogudest kaovad kalad, metsast loomad ja linnud, sealhulgas ka need, kes on kantud punasesse raamatusse. Väheneb ka põhjapõtrade arv. Naftatöölistele meeldib mööda metsatundrat laiali loopida kõike ebavajalikku, näiteks traati. Põhjapõdrad jäävad sellesse traati kinni ja hukkuvad.

Ka eriolukordade ministeeriumi andmetel on keskkonnaolud Handi-Mansi ringkonnas kehvad. Venemaa Föderatsiooni 85 subjekti seas ollakse ökoloogilise reitingu järgi 80. kohal. Torujuhtmete avariide tõttu valgub igal aastal pinnasesse 10 miljonit tonni naftat, mis teeb aastasest toodangust 4%.¹³ Handi-Mansi ringkonnas toodetakse 40% Venemaa naftast. Piirkonnas toimub iga kolme tunni ja kahekümne minuti järel avarii, millega kaasneb nafta voolamine pinnasesse.¹⁴ Greenpeace’i esindaja hinnangul on Handi-Mansi ringkond Venemaal, aga võib-olla ka kogu maailmas esikohal naftatööstuse keskkonnale tekitatud kahjude poolest. Trahvid keskkonnareostuse eest on suured, ent tootmismahud veel palju suuremad. Naftafirmadel on odavam maksta trahvi kui parandada torujuhtmeid.

Seejuures peetakse Handi-Mansi ringkonda Venemaal põlisrahvaste kohtlemisel eeskujulikuks regiooniks, kus põliselanikele suunatud toetussüsteem on väga hästi läbi mõeldud ja toimib suhteliselt tõhusalt.¹⁵ Et põlisrahvad siiski mässavad, tekitab paljudes hämmeldust. Handid ütlevad, et see pole mäss, vaid tulevikulootuse kaotamist väljendav hingekarje. Sealjuures on vastuhakke jäänud vähemaks kui 1990ndatel. Põliselanikel on raskem organiseeruda ja välisturule orienteerunud naftafirmad pöörasid vahepeal hantide muredele ka rohkem tähelepanu. Põliselanike piinajate kuvand ei olnud ärilises plaanis kasulik. Naftafirmasid on aidanud ka see, et põliselanikud pigemini ei esita pretensioone, isegi kui suur osa toetustest ametnike taskusse jääb. Ühest küljest on see hirm liiga võimsa vastase ees, teisalt aga kultuuriline eripära, mis soosib vaikimist. Protestimine rikub harmooniat, seega püütakse ilma hakkama saada, tehes seda nii kaua kui võimalik.¹⁶ 1930ndate ülestõusudki seisnesid suuremalt jaolt asulatest eemale rändlemises ja Nõukogude võimust kõrvale hoidumises. Nüüd aga on kõrvalehoidmise hind läinud liiga kalliks.

Praegu enam ei teatagi, mis õieti toimub. Kohalikest lehtedest on põliselanike probleemide käsitlemine sõja ajal peaaegu kadunud. Need teemad vaibusid õigupoolest juba pärast 2017. aastat. Seetõttu jäävad paljud lood lõputa. Nendest asjadest pole viimastel aastatel enam kirjutatud. Probleemid, mis aina kuhjusid, kadusid järsku ära. Sellel talvel Surguti rajooni lehte jõudnud uudis handi põhjapõdrakasvataja ja Lukoili konfliktist on erand.¹⁷ Selleks see esialgu jääbki, sest mai lõpus keelas Handi-Mansi ringkonna kuberner kaitsealadel igasugused naftafirmade vastased protestid.¹⁸

Enne Venemaa sõda Ukraina vastu oli naftavastasus ja põlisrahvaste õiguste eest võitlemine tõusulainel. Täiemahuliseks paisunud sõda on selle avalikkuse silmist minema viinud. Nüüd tähendab kõik midagi muud.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogiaprofessor.

1 Art Leete, Neenetsite mured ja mineviku kaja. – Sirp 26. V 2023.

2 Елена Костюченко, Юрий Козырев, Боги болот никого не отпустят. – Новая Газета 27. V 2016.

3 Елена Руденко, О чем хотели рассказать аборигены. – Аргументы и Факты – Югра 11. IV 2012; Анастасия Куратова, Волнения в Нумто. Жители деревни в Югре беспокоятся за будущее своей земли. – Аргументы и Факты – Югра 24. II 2016.

4 В Югре часть природного парка «Нумто» будет под охраной власти. – Аргументы и Факты – Югра 18. II 2016.

5 Национальная деревня Нумто под особым контролем. – Аргументы и Факты – Югра 06. X 2016; В Югре пришли к общему согласию по зонированию природного парка Нумто. – Аргументы и Факты – Югра 13. X 2016.

6 Промышленники и экологи обсудили будущее природных парков Югры. – Аргументы и Факты – Югра 27. III 2017.

7 В Югре прошло заседание совета по вопросам культуры коренных народов. – Аргументы и Факты – Югра 17. V 2017.

8 Анастасия Куратова, Удастся ли сохранить в Югре священное озеро Нумто?. – Аргументы и Факты – Югра 03. VI 2015.

9 Art Leete, Võitlus handi nafta pärast. – Sirp 3. II 2023.

10 Анастасия Куратова, В Югре аборигены встанут на защиту собственных угодий. – Аргументы и Факты – Югра 20. VII 2016.

11 Екатерина Лосецкая, Почему у коренных народов Югры нет омбудсмена. – Аргументы и Факты – Югра 25. II 2015.

12 Страсти по природному парку Нумто: Казымское восстание 2 — возможно?. – ЮграПРО 2. III 2016.

13 Нефть-проливашка. Что подмочило экологический рейтинг Югры?. – Аргументы и Факты – Югра 24. II 2016.

14 Люба Шаталова, Данил Бардин, ХМАО, кажется, регион номер один в мире по ущербу природе от нефтяников. – Neft 22. IV 2023.

15 Лина Саримова, В ХМАО был конфликт из-за священных мест: общественник Юрий Вэлла с топором бросался на машины ЛУКОЙЛа. – Реальное Время 11. IV 2017.

16 Манси, народ тайги. Борьба за родовые угодья у Базы Ильича. – Сибирь.Реалии 16. IV 2023.

17 Карина Дроздецкая, В Югре ханты перегородил чумом дорогу, чтобы помешать стройке нефтяников. Видео. – Вестник Сургутского района 18. I 2023.

18 Власти ХМАО запретили аборигенам митинговать против нефтяников на особо охраняемых природных территориях. – Indigenous Russia 26. V 2023.