Nutikas veepudel IV. Maailmalõpp koju kätte

TANEL MÄLLO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Võibolla kunagi

me saame niivõrd targaks

et automaatpesumasin

asendab meile naist

Lembit Krull, „Maailmalõpp koju kätte“

Nagu eelmise artikli lõpetuseks tõdesime, on meie igapäevapildis väga domineeriv tehnoloogiaeetos oma mastaapseimates rakendustes siiski vaid pinnapealne roosa kreemikiht sügavamate ja fundamentaalsemate ühiskondlike protsesside suurel roosal peotordil, mille sees ei peitu kena strippar, vaid jurtatäis kurje trolle. Helge tuleviku lubadustest kantult digitehnoloogilise arenguhüppe läbi teinud inimkonda ja üksikisikut kipuvad kogemused ja keskkond vormima pahemuse suunas. Mõnikord sõltub pealesunnitud arengusuund tehnoloogialoojate ärihuvist, ent pahatihti – ja mida kauem aega anda, seda suurema tõenäosusega – mõjub tehnoloogia ühiskonna kaardipakis jokkerina, kelle väljakäimise kaugemaid tagajärgi ja koosmõjusid on keerukas, kui mitte võimatu, prognoosida.

Ehkki ühiskondade eetose põhirefrään paistab olevat tehnoloogiline progress ja püüe sellega sammu pidada, mängivad inimese ja ühiskondade heaolus rakendatavatest tehnoloogiatest kaalukamat rolli alusväärtused, mille pinnalt ja mida võimendades parajasti saadaolevaid (tõhusamaid/kasu(m)likumaid/soodsamaid/kuvandiloome mõttes ägedamaid jne) tehnoloogiaid rakendatakse. Ühiskond, kus väärtuste määratlemine ja jõustamine on üha enam suurte institutsioonide rida, vajab tasakaalustava jõuna üksikisikuid ning nende hinnanguid rakendatavatele tehnoloogiatele. Üks võimalus uute tehnoloogiate tavasid, alusväärtusi või suhtumist hinnata on anda selle tehnoloogia rakendamisele kolm hinnangut: ega see ei põhjusta keskkonnakahju, ei õhuta vägivalda ega soosi ebavõrdsuse suurenemist.1 Intellektuaalse harjutusena võiks igaüks mõtiskleda, kuidas läbiksid selle katse nt isejuhtiv auto, näotuvastusprogramm ja algoritmiliselt personaliseeritavad digikeskkonnad, milles personaliseerimise lõppeesmärk on defineeritud näiteks ärilise kasu kaalutlustel. Umbes selliste hinnangute komplekstulemusi on Ameerika ühiskonnateadlane Daniel Schmactenberger kirjeldanud metakriisina, milles ennasthävitavat globaalset sotsiaal-majanduslikku süsteemi iseloomustavad rivaalitsev dünaamika (võidurelvastumine, ühisvaratragöödia), alusväärtuste ammendamine (füüsilise ja sotsiaalse keskkonna laastamine) ning eksponentsiaalne – iseenesest üha paremaid koopiaid loov – tehnoloogia (massirelvade levik, digimeedia kasutamine relvana).2 Keskendume neist viivuks keskmisele, alusväärtustele. Missugune on vundament, millel saavad õilmitseda sarja esimeses artiklis kirjeldatud trendid, näiteks käitumise suunamine, pime usk evolutsiooniliselt arenevasse tehnoloogiasse kõigi probleemide lahendajana, tõhususpõhine mõtlemine ning tung inimest kas või vägisi tehnoloogiliselt „võimendada“?

Võimukad vabastajad

Maailma- ja elukorralduse põhieetose üks tuumimpulsse on kahtlemata võimu kontsentreerumine rammusaks puljongikuubikuks, mille manu pääsevad tehniliselt keeruka asukoha tõttu elektriahju taga vaid vähesed kõige vastupidavamad prussakad (versus üksikisikute autonoomia, kõigile võrdselt lahja leem). On iseloomulik, et olevikku ja tulevikku määravaid valikuid teevad suured institutsioonid, olgu need siis avalikud või eraõiguslikud, kohalikud või rahvusülesed. Teame, et kui väärtused on paigas, võivad need palju kasu tuua, ent kiiresti muutuvas keskkonnas kipuvad niisugused organisatsioonid püüdma keskkonda kontrollida oma väärtuste dikteerimise kaudu. On selge, et Microsofti piloodiistmelt paistavad tähtsamana teised asjad – nt koostöö hoidmine valitsuste ja suurettevõtete vahel3 – kui lihtsalt tänaval jalutades. Sellise institutsionaalse vihmavarju all viibijat iseloomustab väline kontrollikese. Me usaldame lapsed haridussüsteemi, mis aitab neil saada edukaks ja õnnetuks. Me usaldame toidukaubandust, mille ärimudel ohverdab kauba kvaliteedi soodsale omahinnale ja säilivusele. Me usaldame tervishoiusüsteemi, mis ütleb meile, mis meil viga on ja mida teha, et meil nende arvates enam viga ei oleks. Me usaldame igasuguseid teenusepakkujaid, et meie toimingud on privaatsed ja meid ei kasutata ära. Me isegi ei teadvusta, kas me neid süsteeme usaldame, sest alternatiive ei oska märgatagi, nagu ka üha kiirenevat vabadusekadu ja suurenevat determineeritust. Selles on ka oma paratamatus: mis mõtet on pingutada eetilise ja inimkeskse lahenduse treimisega, kui inimest uue vastutuse võtmine ei huvita (nagu keskmist inimest ei huvita ka oma füüsilise tervise eest vastutamine)? Ses olukorras näibki loogiline inimene omaenda mugavuse hinnana vabast tahtest vabastada. Tõele au andes pole keskmisele inimesele võimalik päevapealt toimevõimekust müüagi.

Teenijasmajanduse robotid

Kirjeldatud võimu kontsentreerumine väljendub eraõiguslike platvormimajanduse lahenduste kaudu domineerivas neoliberalismis, mida võib kerge südamega nimetada ka uusfeodalismiks.4 Omamoodi vabaturu kurioosumina loob globaalse finantsi toel radikaalselt võimendatud platvormivõim konkurentsivaenulikud ja läbipaistmatute tingimuste alusel toimivad infra­struktuurid ja turud.5 Kui eelmine feodalismiajastu tähendas ka vabade mitmekülgselt osavate käsitööliste (ja nende tsunftide) õitseaega, siis tänapäeva feodalismi illustreerib ajastu eetose alusväärtuste osas kõnekas märksõna „teenijasmajandus“ (servant economy).6 Sellise ühiskonna majandusmudeli keskmes on sõrmeliigutus, millega „valitsev klass“ äpis „alamklassi“ käsutades olemasolevaid rassilisi, sotsiaal-majanduslikke ja põlvkondlikke lõhesid kinnistab. Kas on mõistlik ja õige toetada riskikapitalismi majandusmudelit, kus endale kümne minutiga veepudeli kojutellimine on soodsam kui sellele ise nurga peale järele jalutamine ning milles pole oluline isegi jätkusuutliku ärimudeli loomine, vaid ükssarvikute välkskaleerimine7 (blitzscaling)?

Sellise äärmusliku kapitalismi8 tuumaks on kardetust vastupidiseks osutunud trend: robotid ei vaheta inimesi töökohtadel välja, vaid Amazoni jaotuskeskuse kvoodisüsteem või Uberi teekonnamääraja kohtleb inimesi automatiseeritult – robotitena, kelle toimimine ei sõltu nende endi sisemistest rütmidest või isegi inimülemuse mõistvusest, vaid tehisintellekti hinnangust võimaliku tõhususe kohta. Olukord sarnaneb tööstusrevolutsiooniga, mille oluline tahk oli senise mitmekülgsete oskustega käsitööliste töö tükeldamine rutiinseteks fragmentideks, mida suutis teha vähem kvalifitseeritud inimene, kes seega on kergemini asendatav. Pole head halvata, ent mitte alati ei juhtu need sama isikuga. Nii on näiteks tänastes ärimudelites paljud töötamisega seotud riskid lükatud iseseisvaks alltöövõtjaks tituleeritud platvormitöötaja (nt kuller, autojuht) kanda, ehkki reaalsuses tegutseb ta täielikult ettevõtte algoritmide meelevallas.

Kes tellis automaatse kohtumõistmise?

Kui globaalsete erakontsernide kultiveeritavat uusfeodalismi iseloomustab püüd vähemalt kuvandi mõttes inimsõbralik näida, siis riigivõimu teostavate institutsioonide puhul tuleb tõdeda, et hea näo tegemist ei peeta enam niivõrd oluliseks. Viimastel aastatel oleme näinud valijaskonna tehnoloogiliste vahendite abil manipuleerimist nii võõrsil kui kodus ning näidetena ei pea piirduma ainult populistlike liikumistega. Kuivõrd saab väljakavaldatud mandaadi puhul rääkida esindusdemokraatiast, millele viidates juba järgmisi düstoopseid poliitikavalikuid teha? Nagu viitab Henry Kissinger, lammutab võimalus (nt ühismeedias) teatud mikrogruppidele eristuvaid poliitilisi sõnumeid sihtida senist tava keskenduda poliitilises päevakorras kõigi ühiskonnaliikmete jaoks esmatähtsatele küsimustele.9 Nagu näiteks – kas me oleme ikka õigel teel? Kuidagi on kujunenud nii, et ühismeedia täidab juhtiva kommunikatsioonitaristu, info- ja meelelahutuse kanalina – küll osaliselt ja äraspidiselt – paljusid avaliku sfääri funktsioone. Koos kõigi oma puudustega, mis põhimõtteliselt peegeldavad ja võimendavad seda, mis meil inimestena ikka viga on. Katrin Tiidenberg juhib tähelepanu, et „infokorratuse, manipuleerimise ja muu jama põhjuseks pole see, et ühismeedia on katki. Vastupidi, see töötab ideaalselt. Töötab täpselt nii nagu tähelepanumajanduse masinavärk ette näeb.“10

Ahve karjade kaupa rutiinsetest eluraskustest vabastajatel on uuest priiusest väga spetsiifiline arusaam. Mitteallujate karistused on mugavalt automatiseeritud.

Tanel Mällo

Kui ühismeedias kipuvad inimesed üksteist hukka mõistma käsitööna, siis valitsustasandil saame rääkida tehno-autoritaarse riigikorralduse juurdumisest igal mandril. Käepärane näide on alati Hiina oma kodanike digitaalset sotsiaalset skoori kalkuleerivate ning vähemuste korralikeks riigihiinlasteks ümberkasvamist toetavate rohkem kui 400 miljoni kaameraga tänavatel11 (aga vt ka Sidewalk Labs12) ning eesmärgiga juurutada üle riigi kõikide majandustehingute jälgimist võimaldav digitaalne jüaan. Ent sellesarnaseid trende võib täheldada ka paljudes lääneriikides. Viimased kakskümmend aastat on nähtud avaliku ruumi ahenemist, mille üks osa on privaatsuse kadu kodu ja töö vahelises sfääris. 9/11 järgses terroriohus ning praeguses nakkusehirmus on varasemad inimgruppide kokkupuutekohad avalikus ruumis sageli asendatud tehniliselt kontrollitud koridoridega, millest kõrvalekaldumine tekitab korravalvurites kahtlust. Nii on füüsilisest ruumist pideva järelevalve all saanud ühismeediaga sarnane mullisüsteem, kus teistsuguste inimestega kokkupuutumine on piiratud.13 Juhtub mõni institutsioon niisuguste hirmude seniidis ellu juurutama küllalt tõhusa tehisintellektilahenduse, võivad tagajärjed inimese jaoks olla pöördumatud. Hollandist on tuua näide tagantjärele ebaseaduslikuks ja diskrimeneerivaks tunnistatud maksupettuste tuvastamiseks loodud algoritmi kohta, mis mõistis ligi 26 000 lapsevanemat süüdi lastetoetuste alases pettuses. Nende sageli alusetult tehtud hinnangute põhjal nõuti peredelt tagasi kümneid tuhandeid eurosid, arestiti vara ja palk – tagajärjeks finantssurve all purunenud abielud, laste eeskosteõigusest ilmajäämine ning enesetapud.14 Paljudes arenenud riikides tähendab tunnetuslikult niigi liiga vägeva riigivõimu täiendav võimendamine tehnoloogia abil rangemaid norme, konkreetsemaid piire (mille äärealadel arvuti „ei“ ütlema hakkab), rahva veel suuremat võõrandumist oma (võib-olla) demokraatlikult valitud esindajatest, väikestegi tehnoloogiliste eksimuste võimendamist kümneid või sadu tuhandeid elusid puudutavateks kriisideks jne. Samasuguse soovimatu tagajärje võivad suure võimutäiuse korral anda nii otseselt repressiivsed alusväärtused (mis õigustavad näiteks internetipiirangute seadmist) kui ka tõhusususk, mis kannustab eksperimenteerima detailselt läbikaalumata pikaajalise mõjuga rakendustega.

Tuim mugav ajuvabadus

Kui erasektoris tehnoloogiate kujundamist ja rakendamist mõjutab alusväärtusena inimese kui teenuseid üht- või teistpidi käitava ressursi optimeerimine ning riigisektoris soov kodanike elusid normeeritud piiridesse suunates ideoloogiliselt õigel rajal hoida, siis üksikisiku tasandi digisfääris tegutsemist iseloomustab pidev kompromisside tegemine mugavuse ja privaatsuse vahel. Viimase paari aasta trend on positiivselt kaldu privaatsuse suunas: oleme saanud andmekaitse ja privaatsuse teemal palju teadlikumaks. Oma rolli mängivad selles suurte andmekaitseregulatsioonide jõustumine Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides jm maailmas ning meedia püsiv tähelepanu andmekaitserikkumistel ning tehnoloogiasektoril üleüldiselt. Ka suurima mõjujõuga rahvusvahelised digitaalsed teenusepakkujad (eesotsas Apple’iga) on hakanud rakendama privaatsust austava disaini põhimõtteid vältimaks kaasvastutust ja pakkumaks üha enam soovitud lisaväärtust turvalise ja privaatse teenusena. Ent tuleb tunnistada, et positiivse trendi foonil on peamine tooniandev alusväärtus siiski inimese mugavuse suurendamine – ka nende institutsioonide poolt, kelle esmane eesmärk ei pea olema mugavus – ning sellega kaasnev teadmatus kasutatavate teenuste „kapoti all toimuvast“ ja vastutusest loobumine. Põhimõte teha toimingud inimesele järjest lihtsamaks ja mugavamaks võib olla kõige nürim, ent seega ka kõige tuimastatum ja tulemuslikum viis tema käitumist mõjutada.

Delegeerides oma rutiinsete otsuste tegemise (nt millal ja kui palju vett juua?) mugavusest või muul põhjusel tehnoloogiale, kaotame autonoomia. Nagu Jaan Tallinn tähelepanu juhib,15 õõnestab säärane tegevus meie võimet liigina oma keskkonda kontrollida (mitte et sellega siiani ideaalilähedaselt hakkama oleksime saanud): mida rohkem oma otsuseid masinatele delegeerime, seda väiksemaks jääb meie suutlikkus ise oma tulevikku kujundada. Küsida võiks sedagi, missugused on inimese rutiinsetest kohustustest vabastamise soovimatud tagajärjed. Meie närvisüsteem on evolutsiooniliselt kujunenud oludes, mis eeldavad rutiinseid kohustusi. Mis saab, kui vabastame näiteks imiku rutiinsest kohustusest püüda uuesti ja uuesti püsti tõusta ja kõndida või areneva täiskasvanud inimese ükskõik missugusest teisest rutiinsest kohustusest, mis on aluseks näiteks oskusele end toita, ohu eest kaitsta, tervist hoida ka ilma tehnoloogia abita?

Tuleb märgata sedagi, et mingis aspektis ühe lihtsa asja mugavamaks tegemisega (nt näotuvastuse abil telefoni avamine) kaasnevad palju suuremas plaanis suurem keerukus, teadmatus ja kontrollikeskme kadu, mille lahendamisega omakorda kaasnevad uued, üha keerukamad probleemid, mis nõuavad järgmisi, veel keerukamaid tehnoloogilisi lahendusi.16 Tehnoloogia lubadus on traditsiooniliselt olnud inimese vabastamine raskest tööst, tüütutest kohustustest jne. See mõtteviis on kujundanud meid vastuvõtlikuks pakutavate lahenduste lokaalsele kasule ning tähelepanematuks nende aspektide suhtes, mis suures plaanis keerukust ja ressursikulu suurendavad. Nii pole ilmselt mõeldav, et viiksime end kurssi kümnete, sadade, kui mitte tuhandete algoritmidega, mis meie reaalsust suunavad ja väänavad. Arvan, et praktikas pole tarvis aru saada mitte niivõrd sellest, kuidas arvutid või ühismeedia aparaadid täpselt toimivad, vaid piisab meie kõrval ja meiega tegutsevate suurte tähtsate otsustajate (kes võivad olla institutsionaalsed) eespool puudutatud käitumuslike alusväärtuste teadvustamisest.

Maailma lõpus on kohvik, kus … kohtume iseendaga

Prantsuse filosoofi Bernard Stiegleri käsitluses iseloomustab inimest eksosomaatilise ehk tertsiaarse mälu olemasolu (lisaks geneetilisele e esmasele ja närvisüsteemi vahendusel omandatud teisesele mälule), mille teevad võimalikuks eri tehnoloogiad – kiri, kunst, rõivad, tööriistad ja masinad. Oma raamatutes „Tehnika ja aeg“ väidab Stiegler, et sellised tehnoloogiad loovad inimesele võimalusi individuaalsete ja kollektiivsete unistuste täitmiseks. Ent meie praeguses antropotseeni ajastus rakendatakse Stiegleri hinnangul niisuguseid tehnoloogiaid pigem inimeste vaigistamiseks – oleme oma ratsionaalsuse usaldanud tehnoloogiatele, mis takistavad meid ehtsalt mõtlemast. Kuidas sellest olukorrast edasi minna? Andes endale aru, kui ükskõiksed oleme oma veel kallima vara – füüsilise keha suhtes, väidan siiski, et formaalne ühendus oma digitaalse minaga on juba praegu peaaegu sama olemuslik kui meie ühendus oma tollesama füüsilise kehaga. Puuduvad veel tunnetuslikud, intellektuaalsed ja tehnilised vahendid selle suhte käsitlemiseks ja parimaks isiklikuks kultiveerimiseks. Kuidas just suhe oma andmetega eelkirjeldatud ühiskondlikke kimbatusseisundeid silub ja uue eetose loob? Sellest lähemalt järgmises, artiklisarja viimases osas.

Loe Tanel Mällo artikliseeria esimest osa „Nutikas veepudel I“

Loe Tanel Mällo artikliseeria teist osa „Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)“

Loe Tanel Mällo artikliseeria kolmandat osa „Nutikas veepudel III. Peldik oli õues“ 

1 Kaarel Tarand, Kõike uut ainult tuvidele. – Vikerkaar 10-11, 2021.

2 Your Undivided Attention Podcast #36, A Problem Well-Stated is Half-Solved ja  (kokkuvõte)

3 Brad Smith, Carol Ann Browne, Tools and Weapons. The Promise and the Peril of the Digital Age. Penguin Press 2019.

4 Rainer Kattel, Kas digiplatvormid söövad loovuse ja innovatsiooni? Kogumikus „Eesti digikultuuri manifest“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 156.

5 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 159.

6 Johannes Lenhard, VCs are financing an economy of servants. – Sifted EU 9. VIII 2021.

7 https://www.blitzscaling.com/

8 Julia Angwin, Veena Dubal, Fighting for the Right to Pee. – The Markup 18. IX 2021.

9 Henry A. Kissinger, How the Enlightenment Ends. – Atlantic, June 2018

10 Katrin Tiidenberg, Sotsiaalmeedia – täiuslik või täiesti rikkis? Kogumikus „Eesti digikultuuri manifest“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 46.

11 James Kynge, Sun Y, China and Big Tech: Xi’s blueprint for a digital dictatorship. – Financial Times 7. IX 2021.

12 aga vt ka Andrew J. Hawkins, Alphabet’s Sidewalk Labs shuts down Toronto smart city project. – Verge 7. V 2020.

13 Albert Fox Cahn, 20 Years After 9/11, Surveillance Has Become a Way of Life. – Wired 9. IX 2021.

14 Alina Yanchur, Camille Schyns, Greta Rosén Fondahn, Sarah Pilz, Computer says No: How the EU’s AI laws cause new injustice. – EUObserver 23. VIII 2021.

15 Jaan Tallinn, Mis on ühist kultuuril ja tehisintellektil? Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.

16 Tekkida võiksid küsimused nagu: mida näotuvastuses kasutatud andmetega veel tehakse? Kuidas näotuvastus toimib? Mida teha siis, kui see minu puhul antud juhul millegipärast ei toimi? Kuidas minu biomeetrilisi andmeid veel kasutatakse? Jne.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht