On sõda vallutanud kõik me meeled

See lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Ajakirjandus hoiab sõjateemat püsivalt kõneainena päevakorras. Sündmuste ja protsesside pikaaegse kajastamise puhul on aga teada, et ühel hetkel väsivad sellest nii auditoorium – nemad kiiremini –, kui ka ajakirjandus ise. Ajakirjanduse väsimine toimub teematähelepanu tsüklite vormis – püsiva tähtsusega teemale sõidavad sisse põrutavamad, skandaalsemad sündmused. Ajakirjanduse väsimise hoiab ära ainult see, kui tegemist on äärmiselt harvaesineva ja mõjuka sündmusega. Sõda Ukrainas seda on. Paistab, et Eesti suuremad uudisportaalid ei ole veel väsinud.

Millal väsivad lugejad-kuulajad-vaatajad? Kas see aeg on käes või juba ohtlikult lähedal? Uudisportaalide jälgimisstatistika võimaldab sellele vastata ja toimetused võiksid lugejaarvude muutumist tähelepanelikult seirata ning vastavalt reageerida.

Auditooriumi hulgas on tekkinud teemaväsimus kõigi pikka aega kestvate sündmuste puhul. Näiteks Brexit, Suurbritannia aastaid kestnud lahkumisprotsess Euroopa Liidust tagas ajakirjanduses pideva uudisvoo ja eksperdiarutelude laviini. Teine lähiaastate näide pikka aega käsitletud teemadest on koroona. Reutersi instituudi analüüs koroonateemaliste veebiuudiste jälgimise statistikast näitas, et Suurbritannias langes rahva tohutult suur huvi koroonauudiste vastu juba neljandal eriolukorra nädalal tavalisele tasemele. Seejuures oli Brexit enne seda suurendanud uudisevältijate hulka nagunii juba neljandikuni täiskasvanutest. Seega heal juhul püsib tähelepanu kõrgel kuni kuu aega. Meil kestab seitsmes sõjanädal.

Praegu on sõda endiselt teema number üks ning ajakirjandus väsimise märke ei näita.

Piia Ruber

Auditooriumi teemaväsimust on meediauurijad põhjalikult käsitlenud. Teemaväsimust põhjustavad kolm psühholoogilist tegurit. Uudised tekitavad stressi, sest need on oma olemuselt alarmeerivad – need ongi mõeldud meie tähelepanu püüdma, sest esitlevad erilisi juhtumeid. Samuti tekitavad negatiivsed uudised jõuetustunde, sest ei paku positiivset programmi ega ettepanekuid, kuidas lugeja saaks olukorra parandamisele kaasa aidata. Sageli esitavad uudised sündmusi sensatsiooniliselt ülevõimendatult, et igal juhul pälvida tähelepanu. Sellega kahandatakse tervikuna usaldust ajakirjanduse vastu. Uudiseid on liiga palju, need on liiga pealetükkivad ning ilmselgelt on nende eesmärk meid mõjutada. Koroona ajal soovitas isegi WHO vähendada suurenenud ärevustunde maandamiseks aega, mis veedetakse häiriva meediasisu jälgimisega.

Teemaväsimuse väljundiks ei ole ainult see, et loobutakse uudiseid jälgimast. Teemaväsimus paneb auditooriumi hindama kogu ajakirjanduse pakutavat negatiivsemalt, toob endaga kaasa teravaid ja ebaviisakaid kommentaare, vähendab usaldust ajakirjanduse vastu.

Praegu on sõda endiselt teema number üks ning ajakirjandus väsimise märke ei näita. Kõik suuremad uudis­portaalid loendavad sõjapäevi, avavad iga päeva kohta uue sõjablogi, tihti korrates juba eelmistel päevadel kirjutatut, lisades vaid vähe infot edusammudest või suurtest läbimurretest. Näib, et rindejoon püsib paigal ja sõjablogid korrutavad muutuste puudumisest iga päev. Kuid ajakirjanduse tähelepanu ka väikestele arengutele sõja käigus on igati mõistetav, sest Ukrainas toimuv on määrava tähtsusega kogu Euroopale.

Auditooriumina oleme kindlasti nii vaprad, et püüame mitte väsida, aga päevasündmusena mõjutab sõda meie kõigi elu ja meeleolu, eriti kui ajakirjanduses teisi teemasid ei leidugi. Või veel halvem – kui teistegi teemade kajastamine haagitakse sõjavankri külge. Nii majanduse, kultuuri, spordi kui ka argielu kajastustest võib leida sõjaterminoloogiat ja lahingutegevusega seotud metafoore, sõjast sündinud aforisme ja tarkuseterasid. Toon vaid mõned näited eelmise nädala uudisportaalides avaldatud pealkirjadest: „Kõrgharidus on meie oma vaimne Mariupol“ (PM), „Väärtuste kaitsmine tõrjub tasakaalus eelarve“ (PM), „Eesti autospordis puhkes jälle kodusõda. Kardikomitee saadeti pimedasse kohta nagu Vene sõjalaev“ (EE). Kahtlemata pakub sõda rikkalikku materjali nii meemimeistritele kui ka teistele loovisikutele, kuid väga lihtne on ületada mõtteline piir talutava ja vastumeelse teematähelepanu vahel.

Olukord ei ole loomulikult nii üheplaaniline, nagu eelnevast võib mulje jääda. Uuringud on näidanud, et teemaväsimusest hoiduvad paremini meediapädevamad inimesed. Uudistesse suhtutakse mõistlikult teadmisega, et ajakirjandus peab ülal hoidma tähtsaid teemasid. Selline iseendale tehtud meeldetuletus aitab säilitada neutraalse hoiaku ajakirjanduse suhtes ega lase tüdimusel ja vihal end vallutada. Seda on lihtsam teha, kui uudisvoogudest leitakse teisigi teemasid. Nii nädala­lõpu persoonilood, ajalooülevaated ja teadusuudised, retseptisoovitused kui uue tehnoloogia testid leiavad praegusel masendaval ajal tänulikke silmapaare.

Väiksema meediapädevusega auditooriumi teemaväsimuse teket võib leevendada see, kui ajakirjandus aeg-ajalt ka ise üle kordaks, miks hoitakse teemat päevakorral. Eesti ajakirjandustraditsioonis ei ole laialt levinud, et ajakirjanik lugejatele teatab, miks ta millestki kirjutab. Sellist refleksiooni kohtab kõige rohkem juhtkirjades, aga see žanr ei ole lugejate hulgas kuigi populaarne. Pigem võiks refleksiivseid momente pikkida pikematesse uudislugudesse või lisada need uudise lõppu eraldi selgitusena. Ka see lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.