Argidialektika XXIV. Siin ja seal

MARGUS OTT

Ma olen siin. Puhtalt siin, eikuskil mujal. Sellisena aga puudub siin’il igasugune määrang, ta tühistub. Siin’i, mis pole kokkupuutes mingi seal’iga, pole olemas. Puhas „siin“ on abstraktsioon.

Ehk olen siis seal? Puhtalt ja ainult seal aga ma ka muidugi olla ei saa. See jääks täiesti ebamääraseks; see hajuks. Sel puuduks igasugune tähendus: eks mõistan ma sealset ikka oma siinse mätta otsast. Ka puhas „seal“ on abstraktsioon.

Nii et kui ma olen siin, siis ma küünitun sinna. Ja kui ma olen seal (nt vaatan toda puud seal; kõnnin sinnapoole), siis on see alati kokkupuutes mu siinsega. Minu siin-olemine on üle-minemine sinna. Ja minu seal-olemine on tagasi-tulemine siia.

Banksy. Sunflowers from Petrol Station. 2005.       Banksy

Nõnda ma olen vahepeal, siin-seal, seal-siin. Kuid me nägime, et ma ei saa lihtsalt „olla“ siin ega „seal“, vaid et ma olen üleminemises ja tagasitulemises. Nii et ma ei saa ka vahepeal „olla“, vaid vahepeal olemine ongi minemiste ja tulemiste pingevahemik.

Kuid ma ei ole ka lihtsalt säärases pingevahemikus, vaid ikkagi siin. Minemine ja tulemine lähtub siit. Ja ma olen ikkagi seal, lähen sinna ja tulen sealt. Pingevahemik pole seega lihtsalt siin’i ja seal’i vahel, vaid jookseb kummagi seest, lõhestab neid seesmiselt. Ühest küljest on siin kui minu antus, juba olemasolev, aga teisest küljest on siin kui tõukepind, kui sealsega läbikäimisse haaratu, muundatu. Samamoodi on ühest küljest seal kui fikseeritud, antud, olemasolevad, juba-eesleiduvad sealsed. Aga teisest küljest on sealne, mis on hõlmatud läbikäimisse siinsega, sellelt tähenduse saav. Ühest küljest asjad lihtsalt „on“, objektiivsena, eesleiduvana, „sealsena“. Aga teisest küljest on nad mõtestatud seoses siinsega. Selle eesleiduva haamriga saan ma haamerdada, saan ta kaasata oma siinsetesse protsessidesse. Või teisipidi: selle haamri, millega ma iseenesestmõistetavalt haamerdan, saan ma endast ära tõugata, vaadata teda mitte kui käepärast, vaid kui eesleiduvat, seal-olevat. Kuid kas isegi mitte tema uurimine eesleiduva ja seal-olevana ei kaasa teda mu siinsesse? Eks on mul säärase uurijanagi ju mingid sihid, taotlused – mis tulevad „siit“?

Kuid siinse ja sealse kaks külge (antus ja hõlmatus) ei ole ju ka lihtsalt ükskõikselt teineteise kõrval, vaid puutuvad teineteisesse. Minu siin kui olemasolev ning antu ning minu siin kui sealsega suhestuv ja sinna-üleminev ju käivad kokku. „Siin“ antu alatasa muundub sealse mõjul ning sealsega suhestumine põrkab alatasa vastu siinseid antusi ja sobitub nende järgi. Vaatan puud seal, ja see muudab mind. Aga mu puu-vaatamine on alatasa vormitud selle järgi, mis mul siin olemas on, minu tajuorganid, mälestused, kujutlused.

Ja veel edasi: näiteks van Gogh kujutab sellist vastastikust muundumist. Ja kui ma siin vaatan tema pilti seal – muundumis-pilti – siis kas pole see topeltlõhe ja topeltmuundus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht