Tark põllumees on lahkunud

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Akadeemik Hans Küüts 20. XII 1932 – 7. X 2022

Vaid tark põllumees on põline rikas. Peab olema väga tark, selleks et kohendada looduse käiku liikide ja sortide tasemel. Et tekiks kultuurid, mis kõige paremini kasvavad just meie maal, kus suvi lühike, ilmastik heitlik ja mulla omadused varieeruvad. Et vili kasvaks mühinal sõltumata sellest, mida masin valesti teeb või kuhu terad on kukkunud. Just nii, nagu J. R. R. Tolkieni vaimusilmas kujutletud puud, mis kasvavad kõige paremini oma esiisade maal.

Akadeemik Hans Küüts on klassikaline näide, et head teadust, mis kogu riigile tuge pakub, saab teha väljaspool klassikalisi ülikoole. Tema elu ja saavutused ütlevad: nimesilt majal võib olla küll oluline, aga saavutused tulevad seal töötavatelt inimestelt. Neilt, kelle unistus on head teadust teha ja oma valdkonda edasi viia. Kes on lapsest saati oma unistuste valdkonnas näppupidi sees olnud. Nii nagu tulevane akadeemik juba lapsepõlves Põlvamaal karjapoisina. Asutuse ametkondlik kuuluvus ei sega hea teaduse õitsele puhkemist. Pigem aitab ületada kurikuulsat „surmaorgu“ baasteaduse edusammude ja nende praktilise rakendamise vahel.

Eriti hästi läheb asutusel siis, kui selle juht näeb kaugele ja õpib parimatelt nii enda ümber kui ka üle maailma. Nii nagu akadeemik Küüts kogu oma elu tegi. Kõigepealt kolmelisest koolipoisist kiitusega ülikoolidiplomini 1956. a. Seejärel end üles töötanud Jõgeva sordiaretusjaamas (nüüd Eesti taimekasvatuse instituut). Võidelnud läbi tõelise kadalipu välja võimaluse täiendada end Rootsis Svalöfi aretuskeskuses, keskkonnas, kus on kasvanud nobelistid; asutuses, mille eeskujul pandi sada aastat tagasi Jõgeval käima meie endi süstemaatiline sordi­aretus. Ja siis rakendanud kogu korjatud pagasi oma asutuse ülesehitamiseks terve veerandsajandi vältel ja andnud oma teadmisi edasi Eesti maaülikooli professorina.

Akadeemik Küüts on üks neist, kes on teinud Eesti suureks nii omal ajal Nõukogude Liidus kui ka kogu maailmas. Ta oskas ületada piire. Ka riigipiire. Tema tugevuse aluseks olid arvukad rahvusvahelised sidemed ning otsesuhtlust oma valdkonna liidritega. Olgu need siis rahvusvahelise sordiaretajate organisatsiooni liikmed või odra ja kaera geneetika komiteed. Tema nähtavus rahvusvahelistel teaduskonverentsidel tegi Jõgeva tähtsuse ja tulemuslikkuse tegelikkusest palju suuremaks. Nii nagu mitme teise Eesti akadeemiku puhul, kujunes tema juhitud kollektiiv – Jõgeva sordiaretusjaam – oma valdkonnas kogu Nõukogude Liidu üheks juhtivaks jõuks. Jõgeva sordiaretusele lisas kaalu siia Nõukogude Liidu teenindamiseks loodud sordiaretusliku katsetehnika keskus.

Peaksime akadeemik Küütsile mõtlema iga kord, kui kõneleme toidujulgeolekust ja meenutame, et meie üsna kehvade muldadega ja vahel väga vastiku ilmaga väike maa toodab kaks korda rohkem vilja, kui me ise tarbime. Oluline pole siin kvantiteet, vaid kvaliteet. Akadeemik Hans Küütsi juhtimisel hakati pärast taasiseseisvumist Eestis uuesti omamaist suvinisu aretama ning toiduvilja kvaliteedile suuremat tähelepanu pöörama. Riigikogus tutvustas ta selle suuna olulisust niivõrd veenvalt, et vajalikeks töödeks otsustati eraldada algselt küsitust kaks korda suurem summa. Nüüd saame olla kindlad, et – erinevalt elektrist või autokütusest – leivavilja osas nälg meid ei ähvarda. Selle taga on paljuski akadeemik Küütsi elutöö: mitme uue odrasordi aretamine ja teiste sortide jaoks aretamise võimaluste loomine.

Põllumajandusülikooli professorina pidas Hans Küüts oluliseks, et õpetatud agronoomid tunneksid põhjalikult kaasaegse sordiaretuse meetodeid ja aduksid uute sortide olulisust taimekasvatuses ning toidutootmises. Ühine teadustöö Jõgeval ja Tartus andis toiduteravilja teadusuuringutele veelgi hoogu juurde.

Tema käe all õitses teadus, õpetati välja uus põlvkond sordiaretajaid, hangiti vajalik tehnika ning ehitati üles ajakohane teadusinstituut. Kõik see sai võimalikuks tänu akadeemik Küütsi oskusele ehitada üles inimsuhted, kombineerides selleks muheduse kiire ja terava mõistusega. Võib-olla vahel isegi varjates viimast maaläheduse taha.

Kunagi ei tulnud tal puudust mõnusatest liigutustest ja veidi riukalikest ütlustest. Need püüdsid tähelepanu ja samas andsid signaali, et partner teab väga täpselt, mis on oluline ja mis mitte. Legendaarseks on saanud teravmeelne ja südamesoe värskelt akadeemikuks valitud (1994) targa põllumehe jõulukink vanematele kolleegidele – kotikesed ubade ja hernestega.

Akadeemikud on ikka suured isiksused. Hans Küütsi mäletame erakordselt sõbraliku ja tähelepaneliku kolleegina, kes pani tähele pisiasju ning oskas näha ka teiste raskusi ja neid oma leebel moel leevendada. Pole siis ime, et kalamehena tal alati vedas. Sest oskus pisiasjadele tähelepanu pöörata, aga neisse mitte kinni jääda, on klassikaline edu vundament ka selles vallas. Võib-olla nimelt see oskus hoidis teda tagasi poliitikasse minemast. Kuigi teda kutsuti ja ta oleks võinud ka seal meie ühiskonnale palju head teha.

Need inimesed, kes tagavad meile toidu, on rohkem kui lihtsalt teadlased või tippteadlased. Nendest sõltub meie ellujäämine. Seda on mõistetud kõikide riigikordade ajal. Nõukogude Eesti ajal pälvis Hans Küüts teenelise teadlase nimetuse ja riikliku preemia. Eesti Vabariik tunnustab teadlasi üldiselt Valgetähe teenetemärgiga. Akadeemik Küütsi tööd pidas aga riik nii oluliseks, et tunnustas teda Riigivapi V klassi teenetemärgiga riigile osutatud teenete eest. Nii on tema näol lahkunud tükike tõelisest maa soolast, millele on ehitatud oluline osa meie tulevikust.

Eesti Teaduste Akadeemia

Eesti Maaülikool

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht