Tuumajaam Eestisse?

Miks on vaja rajada tuumajaam Eestisse, kus puuduvad nii ohutusasutus, vastav seadus kui ka tuumajäätmete matmispaik?

LEA LARIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti avalikkust harjutatakse järjepanu mõttega tuumajaamast. Juba teist aastat tellib OÜ Fermi Energia – ettevõte, kes soovib rajada tuumajaama –, avaliku arvamuse uuringuid väikese moodulreaktori kasutamise kohta. Muidugi on avaliku arvamuse uuringud vaid jäämäe tipp, eelmisel aastal tehti koos partneritega kümme eri uuringut analüüsimaks väikereaktori arendamise võimalikkust Eestis.1

Mai alguses teatas keemilise ja bioloogilise füüsika instituut (KBFI), et hakkab Fermi Energiaga sõlmitud koostööleppe alusel uurima, kui suurt avariiplaneerimisala vajaks Fermi Energia välja valitud väikereaktori tehnoloogiatel põhinev tuumajaam.

Eesti tippfüüsiku Martti Raidali juhitav töörühm hindab nelja reaktoritüübi puhul kiirguse levimise võimalikkust väljapoole reaktorit ning arvutab rahvusvaheliste standardite alusel iga reaktoritüübi kohta vajaliku avariiplaneerimisala suuruse. Uuring avaldatakse 2021. aasta jaanuaris.

Kas Eesti vajab tuumaenergiat, millisest reaktorist käib jutt ning millised on võimalikud ohud, räägivad Fermi Energia OÜ asutaja ja juhatuse liige Kalev Kallemets (PhD), füüsikust KBFI vanemteadur Andi Hektor ja materjaliteadlane Marek Strandberg.

Missugused eelised on tuumajaamal võrreldes teiste perspektiivsete energiaallikatega, eriti taastuvenergia allikatega?

Kalev Kallemets: Nii tuumaenergia kui taastuvenergia on ühtemoodi madala elukaare süsinikheitmega ning seadnud eesmärgiks süsinikuneutraalse ühiskonna ja energeetika, on vaja mitmekesist tootmisportfelli transpordis, küttes, tööstus- ja elektrienergeetikas fossiilkütuste kasutamise lõpetamiseks. Nagu Soomes, Rootsis ja teistes Euroopa riikides on vajalik tagada energiatootmine, mis ei sõltu eri aastaaegade vihma-, tuule- ja päikseoludest. Samuti on ilmne, et ulatuslik metsavaru põletamine energiatootmises ei ole jätkusuutlik ega keskkonnasõbralik, kui süsiniku sidumiseks on vajalik hoopis globaalne ulatuslik metsavaru kasv. Tuuleenergia on äärmiselt muutlik nii ööpäevaselt kui ka aastaaegade kaupa, mistõttu Elering ei loe seda varustuskindlust tagavaks tootmiseks. Tuumaenergia on ruumisäästlik ning käitleb oma jäätmeid väga rangelt reguleeritult ja dokumenteeritult, sama ajal kui iga päev lastakse atmosfääri miljoneid tonne CO2, mis tekitab ülemaailmse keskkonnakahju sajanditeks. Alusetu on pidada tuuma- või taastuvenergiat konkurentideks, pigem nad täiendavad teineteist.

Andi Hektor: Tuumaenergia eelis taastuva tuule- või päikseenergia ees on selle stabiilsus. Eesti oludes peame arvestama pika pimeda talvega, mil päikseenergiat ei ole ja ka tuul vaikib külmade kõrgrõhkkondade saabudes mõnikord nädalateks. Tuumareaktoril on veel üks teine potentsiaalne eelis, mis on küll seni kasutamata. Sel kümnendil ehitatakse esimesed kesk- ja kõrgtemperatuursed (600–800 °C ja 800–1200 °C) kommertsreaktorid. Sellisel reaktoril on kaks suurt eelist. Esiteks, see suudab toota otse termokeemiliselt vesinikku, mis võimaldab teoreetiliselt saavutada vesinikutootmisel kasuteguri 85%. Teiseks, kõrgtemperatuurse soojuse hoiustamine on palju odavam, kui mis tahes lähitulevikus kättesaadav elektrienergia salvestusmeetod. Seda tehakse ka päikseenergeetikast tuntud vedela sulasoola hoiustamisega spetsiaalsetes termopaakides. See on üks põhjus, miks mulle sümpatiseerivad just sulasoolareaktorid. Nende käitlemine on väga ohutu, sealsed kütusejäägid on palju madalama radioaktiivsusega võrreldes praeguste jaamade jääkidega ja sulasoolas on võimalik väga odavalt salvestada ülisuuri energiahulki.

Marek Strandberg: Tuumajaam on üldtermin. Nagu autogi. Küsimusele, millised on auto eelised jalgratta või purilennuki ees, on raske vastata. Seetõttu peame vaatama asju selles tehnoloogilises kontekstis, milles need sündinud on. Nagu ka tuumareaktorit. Tänapäeval valdavalt levinud tuumareaktorid on esmalt loodud tuumarelvadele lõhkeaine tootmiseks. See, et neist saab ka energiat, oli atraktiivne kaasapanu.

Laias laastus on lõhustuvate tuumade energeetikas kaks teed (see on siinkohal väga suur lihtsustus ja üldistus):

A – kas tuumade lõhustamine lõpetatakse sel hetkel, kui on tekkinud piisavalt elemente, millest saab teha pommi;

B – tuumadel lastakse neutronite voos „lõpuni põleda“ ja võetakse reaktorist maksimaalne hulk energiat.

Variant A ei muuda inimkonna peamise suure probleemi – tuumarelvade olemasolu ja kasutusriski – puhul suurt midagi. Variant B loob olukorra, kus relvade tuumakütusest saaks inimkond end väga-väga pikka aega toimimas hoida. Variandi B puhul peaksidki olema eelistatud just sellised masinad, mis võimaldavad võimalikult laia spektrilist kütusekasutust ehk siis muu hulgas ka tuumajäätmete neutronpõletust.

A asemel on kindlasti eelistatud ulatuslik puhaste energiavoogude kasutussevõtt. Variant B puhul on arukas kaaluda neid kaht võimalust – tuumaenergeetikat ning päikese ja tuule taastuvenergeetikat – rööbiti. B on teisisõnu siis valik IV põlvkonna tuumareaktorite (neist pigem siiski ühe spetsiifilise) kasuks.

Miks on aga eelistatud taastuvenergeetilised lahendused, eriti päikseenergeetika? Hoonetele või maastikule paigutatud päikesejõujaam ei nõua erilist hoolt ohutuse ja järelevalve mõttes. Iga tootmises olev või selleks kavandatav III+ põlvkonnagi nn minireaktor nõuab seda. Mitmesiirdeliste päikeseelektriliste elementide kasutegur küünib üle 40%. Tänapäeval on kirkal päeval ruutmeetrilt saadav valgusest muundatud elektriline võimsus 190–200 W. Uute lahenduste puhul poole rohkem.

Ka uusimad tuuleenergeetika alased uuendused võimaldavad ka sisemaal, rääkimata merealadest, suurendada generaatorite täisvõimsusel töötatud aega 40–50%-ni. Me saame ka valgusest ja tuulest muundatud voolu aina paremini salvestada. Selleks on lahendusedki olemas. Näiteks vesinik ja vesiniku muud ühendid.

Miks on vaja rajada tuumajaam Eestisse, kus puuduvad nii ohutusasutus, vastav seadus kui ka tuumajäätmete matmispaik ning on väga keeruline teostada uusi suure keskkonnamõjuga projekte, selle asemel et investeerida näiteks Soome, kus kõik on juba olemas ja ka suhtumine pooldavam? Püsiühendus tagaks meie varustuskindluse.

Kallemets: Eesti ja Soome vaheline ülekandevõimsus on piiratud 1000MWe, samuti on Soome ise elektritootmise defitsiidis, seega on rajatavad jaamad vajalikud Soomele ning täiendavatest võimsustest pole Eestile tolku, kui ülekanne on piiratud. Jah, Eesti võiks peale elektri vorsti, juustu ja leiba täiel määral importida, meie naabrid saaksid sellega hakkama, kuid Eestis on olnud aastaid arutusel, et soovime olla teadmismahuka ja kõrge lisandväärtusega tootmise maa, kus julgetakse rakendada uusi tehnoloogiaid. Jah, kahtlemata on uusi keerulisi projekte keeruline teha, kuid soovides tugevat tarka Eestit ei ole õige põlvist nõrgaks lasta, vaid õige on teha asjad selgeks ja hakata tööle. Loodame tõendada, et väikereaktorist võib Eestile olla aastakümneteks suurem lisandväärtus kui vaid elektri varustuskindlus, mõistlik hind ja süsinikneutraalsus iga ilmaga.

Hektor: Sellisel plaanil on kolm suurt probleemi: seadused, elektrivõrkude stabiilsus ja majandus. Esiteks, selline otseinvesteering Soome tuumaenergeetikasse, et sealt tuumaelektrit Eestisse tuua, pole seadusandlikult võimalik. See nõuaks Soome seaduste muutmist ja lisaks vajab referendumit. Tuleb ka aru saada, et iga elektrijaam allub kohaliku riigi elektri- ja energeetikaregulatsioonidele. Näiteks kriitilise elektripuuduse korral võidakse keelata elektri eksport riigist välja. Seda on teinud näiteks Rootsi. Teiseks, kui tuumaelektrijaam asub Eestis, siis panustab ta kohaliku elektrivõrgu stabiilsusse vahelduvvoolu võrgusageduse hoidmisel. Soomes asuv jaam seda teha ei saa. Kuna Eesti ja Soome elektrivõrgud ei ole ühesageduslikud, on kõik ühendused riikide vahel alalisvooluliinid, mis nõuavad kalleid ja kapriisseid muundureid. Kolmandaks, Eestis asuv elektrijaam annab siin tööd inimestele ja jätab siia palju lisandväärtust. Soome tuumajaamad ja -tööstus on teadusmahukas, kõrge lisandväärtuse tootlusega tööstusharu.

Strandberg: Kui on soov investeerida just vanema põlvkonna tuumaenergeetikasse (variant A) siis on mu kindel soovitus teha seda pigem tõesti Soomes. Variant B toob ilmselt täiesti uued ja teistlaadsed tuumaohutuse reeglid. See on arusaadav innovatsioon tuumaenergeetikas. Sellega käib kaasas üks oluline lisamotiiv või -võimalus: nimelt B-variandi puhul oleks inimkonna ees arukas väljakutse loobuda tuumarelvadest ja põletada neis olev lõhkeaine IV põlvkonna reaktorites energiaks. Ja seda muidugi märkimisväärsemalt ohutumal moel, kui tänapäeva reaktorid võimaldavad energiat toota.

Energiavõrkudes on ehk isegi parem võimalus varustuskindluse saavutamiseks, kui on Eesti oma vana põlvkonna tuumajaamas, milleni liikumine eeldab ühiskonnalt suuri kulutusi, näiteks järelevalve- ja ohutussüsteemi loomist.

Tulidki jutuks nn IV põlvkonna väikesed ja ohutud tuumareaktorid, millest viimasel ajal on palju räägitud. Mida need endast kujutavad ja kas need on tõesti ohutud?

Strandberg: Õnnetusi võib ette tulla loomulikult ka IV põlvkonna reaktoritega. Praegu on neist olemas vaid katseseadmed. Esimesed katsetused sulasoolareaktoritega, mis olid paljulubavad ja edukad, tehti juba 1950ndatel. Tööstuslikke alles kavandatakse ja luuakse. IV põlvkonna reaktorid on lihtsalt suurema kasuteguriga, s.t kõrgema töötemperatuuriga tuumareaktorid. (Selgituseks: tuumareaktorid on soojust tootvad seadmed, milles elektrit toodetakse reeglina auruturbiiniga, soojusmasinate kasutegur on seda suurem, mida suurema on seadme sooja ja külma osa temperatuuride erinevus.) Suurem kasutegur on oluline – nii saab ka tuumakütust efektiivsemalt kasutada.

Erinevus senistest reaktoritest on asjaolu, et nende töörõhud on madalamad – seega on ka oht väiksem. Neist IV põlvkonna reaktoreist ehk huvipakkuvaim on just sulasooladel töötav reaktoritüüp, milles on kõige hõlpsam töödelda muude reaktorite ja tuumarelvade kütuseid ning tuumalõhkematerjale energiaks.

Loomulikult on sulasoolareaktorite rajamise teel tehnilisi probleeme, mida on vaja eelnevalt lahendada. Õnneks sellega juba tegeletakse. Kurblooliselt seiskus nende sulasoolareaktorite arendus umbes 50 aastat tagasi.

Need reaktorid nõuavad ka uusi ohutusreegleid ja täiesti uut järelevalvekorraldust. Need reeglid saavad olema ilmselt lihtsamalt järgitavad kui olemasolevate jaamatüüpide tuumaohutuse reeglid.

Hektor: „IV põlvkond“ on üksjagu eksitav. Erinevalt omavahel sarnaste III+ põlvkonna reaktoritest – soojuskandjaks on vesi ja aur ning neutroneid aeglustatakse jahutusveega – on IV põlvkonna puhul tegu erinevate tehnoloogiatega: kiirete neutronitega reaktorid, sulasoolareaktorid, kõrgtemperatuursed pelletreaktorid jpm. III põlvkonna puhul on tegemist suurte gigavatiste võimsusega reaktoritega. IV põlvkond see-eest sisaldab nii väikseid reaktoreid (mõnikümmend megavatti) kui ka suuri (gigavatised). Uute reaktorite puhul tuleb eristada detaile: kui kaua suudab reaktor ennast avariiolukorras ilma välise abita jahutada; kui radioaktiivsed on kütusejäägid; kui standardiseeritud ja modulaarne on reaktori kooste; kas ahelreaktsiooni kiirus on isereguleeruv (sulasoolareaktorid). Et lääneriikide tuumatehnoloogia arendamine on poliitilistel põhjustel ja odavate naftahindade tõttu topanud, siis näeme praegu IV põlvkonna jaamu vaid Hiinas ja Venemaal. Huvitav erand on Argentina väikeste moodulreaktorite programm CAREM, kus esimene reaktor peaks tööle hakkama sel või järgmisel aastal.

Kallemets: Jaotus põlvkondadeks – mobiilside ja autode paralleeli abil – on põhjustanud eksliku väärmulje, et uus põlvkond on ilmtingimata ohutum. Oleme saanud selgeks Euroopa ja Põhja-Ameerika praktikute, laborite ja reguleerijatega arutades, et nii sulasoola- kui sulametallreaktoritel on teoreetilisi eeliseid, kuid paraku puudub nende puhul selline üle 70 aasta pikkune käidu-, ehitus- ja järelevalvekogemus, nagu üle 500 käitatud veereaktori puhul juba on. Senised avariidki, nagu ka lennunduses, on andnud häid õppetunde paranduseks. Pikk kogemus on eelis, miks on võimalik praktiliselt ja arvutuslikult tõendada, et väga-väga ohutud on veereaktorid, millel on elektritoiteta ja inimsekkumiseta toimivad ohutussüsteemid. Eriti need, mis on väikesed, kuivõrd väiksus ise on turvalisuseelis tänu reaktori väiksemale energiamahule ja paremale jahutusvõimele.

Millal saavad need nn IV põlvkonna väiksed reaktorid valmis ning mis aastal võidakse need maailmas, sh Eestis, käivituda?

Strandberg: Seda, kui väikesed on need seadmed on, on raske ennustada. Võimalik, et 100 MW võimsusega, võimalik et 1000 MW võimsusega. Aga need on saadaval umbes 20 aasta pärast. See on üsna realistlik hinnang. Ma pean silmas sulasoolareaktoreid. Meie arusaam materjalide toimimisest ja võime modelleerida arvuteis keemilisi protsesse on sedavõrd hea, et üks peamisi probleeme – metallide korrosioon sulafluoriidide keskkonnas, on ilmselt lahendatav. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et sulasoolareaktorites saaks kasutada kütusena tooriumi. Seda on Maal rohkem kui näiteks uraani. Enamgi – sulasoolarektor „põletab“ tuumakütuse palju lühema poolestusajaga komponentideks kui senised reaktorid, kust tekkivad jäätmed on radioaktiivsed kümneid tuhandeid aastaid.

Toorium võimaldaks kasutada ka kiiretel neutronitel tuumade lõhustumise reaktsioone, mis omakorda lihtsustab reaktori konstruktsiooni – pole vaja kasutada neutroneid aeglustavaid komponente, mis vaieldamatult teevad reaktorid keerukamaks. Mida lihtsam masin, seda vähem võimalusi õnnetusteks.

Sulasoolareaktoreid saaks kasutada ka selleks, et „ära põletada” juba olemasolevaid ja ladestatud tuumakütuse jääke. See on väga hea perspektiiv.

Hektor: Esimesed (kommerts)reaktorid töötavad. Nagu eespool viidatud, lääneriigid alarahastasid oma rahumeelseid tuumaprogramme, seega töötavad sellised reaktorid vaid Venemaal ja Hiinas. Venemaal on suured nn BN-seeria kiirete neutronitega töötavad reaktorid, millest esimene alustas tööd juba 1980. aastal (BN-600) ja teine 2015. aastal (BN-800). Nad on selle tehnoloogia müünud ka Hiinale, kus jaam on valminud Sanmingis. Rääkides väikestest moodulreaktoritest, siis Venemaa toodab RITM-200 tüüpi 55megavatise elektrilise võimsusega moodulreaktoreid, millest esimene alustas tööd sel talvel. Hiinal on olemas kõrgtemperatuursed heeliumjahutusega reaktorid, mis põhinevad Saksamaalt sisseostetud tehnoloogial. Minu kindel arvamus on, et me ei tohi osta reaktoreid Venemaalt ja Hiinast. Kanadas ja Ühendriikides peaks esimesed väikesed moodulreaktorid (small modular reaktor, SMR) saama litsentseeritud lähiaastatel, esimesed jaamad loodetakse tööle saada umbes 2028. aasta paiku. Tasub meelde jätta sellised tootjad nagu Terrestrial Energy, Moltex, Hitachi-GE jt. Eesti puhul räägime optimistlikult ajavahemikust 2030–2035.

Kallemets: Kaks vedelmetallreaktorit täna töötavad Vene Föderatsioonis, kaks kõrgtemperatuurset gaasreaktorit on valmimas Hiinas ja sulasoolareaktorid on Kanadas loamenetluses, kuid paraku on nende tehnoloogiate puhul ebamäärasust veel palju. Just viimaste arendajaga hoiab Fermi Energia vahetut kontakti. Kuna käidukogemus on väga lühike, siis uuele riigile on nende rakendamine tehnoloogiliselt veelgi keerulisem ülesanne kui väikese veereaktori kasutuselevõtt. Kanadas plaanitakse sulasoolareaktorite elektritootmiseni jõuda 2028. aastaks ning nende kõrgem temperatuur oleks eriti suurepärane suuremahuliseks vesinikutootmiseks ja taastuvenergia tasakaalustamiseks, et tõesti saavutada fossiilkütuste põletamise lõpetamine.

Kas Eestisse tuumareaktorit plaanides olete valmis käivitama siin II-III põlvkonna tuumareaktori (ja mitte ära ootama nn IV põlvkonna valmimise)? Tehnoloogialt sellise, mis kõikjal maailmas on kasutusel ning millega on toimunud ka tuumaõnnetusi.

Kallemets: Euroopa Liidus on käitatud inimohvriteta õnnetusteta aastakümneid üle 100 tuumareaktori tänu põhjalikule regulatsioonile, operaatorite väljaõppele ja kõrge kvaliteediga ehitusele. Küll on hukkunuid ja keskkonnaõnnetusi Eesti põlevkivikaevandustes, Euroopas taastuv- ja fossiilenergeetikas. Kaalume vaid väikereaktoreid, mida USAs või Kanadas lubatakse ehitusse ning mille puhul tagatakse täielik ohutus ka elektritoite või inimjuhtimise katkemisel. Eestis kui Euroopa Liidu liikmesriigis saab ehitusloa ja rajamisjärgselt käitamisloa anda vastava seaduse alusel pädev sõltumatu riiklik asutus, mille pädevust kontrollitakse teiste ELi liikmesriikide regulaatorite poolt. Tuumajaama, ka senistest mitu korda väiksemat, ei käivitata üleöö, vaid pikaajalise, põhjaliku, demokraatliku arutluse, kaalumise ja valikute tulemusel. Kahtlemata oleks kõige mugavam ei öelda, kuid Eesti riigi, ühiskonna ja majanduse arendajad ei ole kunagi lähtunud mugavusest. Meie tee on alati olnud kitsas ja käänuline. Teisiti pole see ka kliimasõbralikus energeetikas.

Kuidas kommenteerite võimalikku stsenaariumi, kus ettevõtjad, kes Eestisse tuumareaktorit plaanivad, soovivad käivitada siin II-III põlvkonna tuumareaktori – tehnoloogialt samasuguse, mis kõikjal maailmas praegu kasutusel ning millega on ka toimunud tuumaõnnetusi? (Ega läbe oodata IV põlvkonna reaktori valmimist.)

Hektor: Üheski arenenud riigis ei lubata ehitada II-III põlvkonna reaktoreid, lubatud on III+ põlvkond. „+“ tähendab seda, et reaktor vastab teatud ohutusstandarditele: piisav jahutusvõimekus ülekuumenemise korral, ohutus radioaktiivse auru lekkimise korral, ohutus reaktorisüdamiku sulamise korral jne.

Kaks Soome rajatavat reaktorit on III+ tüüpi (Olkiluoto 3 ja Loviisa). Ühegi III+ tüüpi reaktoriga pole suurõnnetusi juhtunud. Mina eelistaksin sulasoolareaktorit. Selline reaktor töötab normaalrõhul ja ahelreaktsioon sulasoolas peatub füüsikalistel põhjustel iseeneslikult, kui reaktor läheb kuumemaks töötemperatuurist (600–700 °C). Reaktor on mõõtudelt kümme korda väiksem kui vesijahutusega reaktor ja kütusejäägid on madalama radioaktiivsusega. Teisalt on tegu uudse tehnoloogiaga, mille puhul on investorite äririsk suurem. Ennekõike seetõttu, et turul pole valida konkureerivate kulumaterjalide tootjate vahel, tarneahelad on hapramad jne.

Strandberg: Neil pole ilmselt suuremat ühishuviplaani. Näiteks tuumajäätmete ja tuumarelvadega toimetuleku asjus. 1960ndate lõpul ennustati, et maailmas saab olema üle 10 000 tuumareaktori. Nüüdseks on neid rajatud umbes pool tuhat. Tuumaenergeetilised tehnoloogiad on jätkuvalt väga kallid, aga päikeseenergeetika seadmed on kümnendi jooksul odavnenud pea kaks korda!

Praeguse tuumaenergeetika olemuseks on see, et kõige tulusamaks muutub tuumajõujaam siis, kui see on enam kui poole oma eluajast ära töötanud. Tuumareaktorid on väga suure kapitalimahukusega seadmed ja seetõttu on ettevõtte äriline dünaamika paraku just selline: mida vanemaks saab, seda kasumlikumaks muutub (ja seda vähem on ehk soovi panustada ka ohutusse). Tekkida võib olukord, kus siis, kui ettevõtjatele on reaktor 30 aastaga just-just kasumlikuks muutunud, on juba kättesaadavad väiksema kapitalikuluga energiamuundamise seadmed. Ka IV põlvkonna sulasoolareaktorid on ilmselt seda. Mis siis edasi? Nagu põlevkivitööstusega? Et hoitakse küünte ja hammastega vanast kinni, kuna sinna on nii palju raha paigutatud?

Ja pange tähele! Kui Eestisse luuakse tuumaohutusega tegelev süsteem, siis tekib (suhtekorralduslikult juhitult) „oluline küsimus“: kuna oleme nii palju maksumaksja raha kulutanud järelevalvesüsteemi loomiseks, miks siis ainult üks reaktor? Järelevalve ühikukulu ju väheneks, kui meil oleks neid mitu.

Miks siis tuumajaama Eestisse kavandatakse? Juba valmis tehnoloogiaga tuumajamaade ehitamine on ennekõike suhtekorralduslik tegevus ja selles osas kasutavadki Eesti arendajad oma vaieldamatuid eeliseid. Lisaks annab tuumaenergeetiline positsioon ettevõtjale omapärase poliitilise mõjuvõimu, või vähemalt loodetakse selle peale.

Mitte nüüd seda, et „Simpsonite“ animaseeria oleks väga täpne sotsioloogilis-psühholoogiline ühiskonna süvaanalüüs, aga sealse tuumajaamaomaniku ja miljardäri Charles Montgomery Burnsi mõjuvõimas kuju võib alateadlikult pesitseda nii mõnegi ettevõtja süvateadvuses nagu ka Antony Jay ja Jonathan Lynni loodud tegelased Sir Humprey Appleby ja Bernard Woolley („Jah, härra minister“, „Jah, härra peaminister“) vormivad tänapäevani riigiametnike populatsiooni.

Me ei saa üle ega ümber asjaolust, et majandus on väga emotsionaalne tegevusvaldkond ning paljusid otsuste süvamotiive me võib-olla kunagi teada ei saagi. Küll on meil voli aga nende kohta aimata.

Kui suurt ohtu Eestile kujutavad meie läheduses paiknevad tuumajaamad, eriti Venemaa RBMK tüüpi tuumajaamad, millest lähim paikneb Sosnovõi Boris 75 kilomeetri kaugusel Narvast?

Kallemets: Pärast Tšornobõli suuravariid asendati plahvatuseni viinud RBMK sulgemisvarraste grafiitotsad neutroneid neelava materjaliga, mis välistab sellise avarii, mis toimus 26. aprillil 1986. Kahtlemata on RBMK tüüpi reaktor läänes täiesti lubamatu veel kümnete disainivigade ja puuduste tõttu, kuid katastroofini viis see, et reaktori sulgemiskäsklus põhjustas – täieliku šokina jaama operaatoritele – antud tingimustel detonatsiooni, kuna sulgemisvarraste grafiitotsad tekitasid aeglustamisefektiga mitmesajakordse energiatootmise kasvu. RBMK tüüpi reaktoreid oli Sosnovõi Boris töös neli, esimene neist suleti 2018. aasta lõpus ning lähema kuue aasta jooksul asendatakse kõik uute surveveereaktoritega tagamaks Peterburi elektriga varustatus.

Hektor: Sosnovõi Bori jaam on ohtlik. Venelased on siiski väga palju õppinud Tšornobõli õnnetusest. Sellist hoolimatust enam pole ja selline saamatuse­ahel enam ei korduks. Olen ise korduvalt väitnud, et Eestis asuv tuumajaam viiks meie valmisoleku reageerida Sosnovõi Bori õnnetusele palju kõrgemale tasemele. Näiteks puudub meil praegu piisavalt tihe ja täpne, pidev kiirgusohu monitooring. Samuti puuduvad meil piisavalt mobiilsed kiirgusmõõtjad. Olin juba 2003. aastal seotud ühe Soome projektiga, kus arendati militaardroonidele sobivaid kiirgusmõõtureid. Elanikkonnal puudub ettevalmistus, kuidas Sosnovõi Bori tuumaõnnetuse korral käituda, kui radioaktiivne pilv peaks liikuma Eesti poole. Oma tuumajaama korral peab meil see võimekus paratamatult olema, kuna seda nõuavad rahvusvahelised kokkulepped.

Strandberg: See on väga suur oht. Nii kujutab inimkonnale tervikuna väga-väga suurt ohtu ka kogu tuumarelvastatus ning tuumaenergeetilised tehnoloogiad, mis võimaldavad toota pommide jaoks lõhkematerjale, ja ka vana põlvkonna jaamade käigushoidmine.

Ometi ei saa tõsiasi, et meie läheduses on juba väga ohtlik objekt, olla mingilgi juhul argumendiks, et rajada Eestisse samas valdkonnas toimiv, aga vähem ohtlik objekt. Tuumaõnnetuse puhul pole siinsetel elanikel kuhugi taganeda ega ära minna. Sel juhul peame kõik ise ja oma tuleviku arvelt need kahjud kandma.

Tuumaõnnetuse tõenäosus võib olla väga-väga väike. Selle sattumisel nii väikesele maalapile, nagu on Eesti, on tagajärjed paraku pöördumatud.

Muidugi mõista pole riske võtmata võimalik ei majandada ega eladagi. Siis ongi põhjust panustada riskivabamatesse tehnoloogilistesse lahendustesse.

Kas tuumaenergia kohta saab üldse kunagi kasutada sõna „ohutu“?

Kallemets: Paraku kaasneb ohte kõigi energiavormidega. Rahvusvahelised aastakümnete pikkused andmed tõestavad vastupidiselt eelarvamustele, et tuumaenergia on ohutum vähemate hukkunute, inimkannatanute ja keskkonnakahjuga toodetud energia kohta kui tuule-, hüdro-, gaasi-, kivisöe- ja naftaenergia. Ühiskonnale keeruline on loomulikult fakt, et inimestel tekib mälumulje võimsast ja teadmatuse tõttu müstilisest üksiksündmusest, kuid raskem on näha üksikute aastate gaasiõnnetuste, naftareostuste ja igapäevase kliimakatastroofi inim- ja loomohvreid. Mugavam on hüüatada „Tšornobõl!“ kui hoomata tuhandeid orangutane, kes on hukkunud bensiini lisatava palmiõli tõttu või tajuda süsinikheitmest hapestunud ookeanis hävinud korallriffide ökosüsteeme. Võib-olla jäämegi mugavaks. Aga võib-olla oleme sama nutikad ja töökad kui soomlased ja rootslased, suudame teha koostööd üksteise ja meie rahvusvaheliste partneritega.

Hektor: Füüsikuna arvutan ohtu numbriliselt ja võrdlen siis eri tehnoloogiate ohtlikkust. Ohtlikkus on korrutis õnnetuse tõenäosusest ja õnnetuse kahjude suurusest. Võttes ette rahumeelse tuumaenergeetika ajaloo (koos kõige hirmsama Tšornobõli õnnetusega) ja lugedes kokku otsesed-kaudsed ohvrid, siis saame ka kõige pessimistlikumate hinnangute puhul mõnikümmend ohvrit aastas. Söe- ja naftaenergeetikas hukkub aastas kaevandustes, puurtornide rajamisel jm tuhandeid töötajaid. Veel palju rohkem aga kaotame eluaastaid (ja ka tervena elatud eluaastaid) neist põhjustatud õhusaaste tõttu. Ainuüksi Euroopa Liidus räägime kümnetest miljonitest kaotatud eluaastatest! Hiina, India jt palju kehvema õhukvaliteedikontrolliga riikides on need arvud palju suuremad. Kuigi tuule- ja päikeseenergeetika on söe- ja naftaenergeetikast palju ohutumad, on ka seal ohvrite arvud seni veel suuremad kui tuumaenergeetikas. Huvilistel soovitan lugeda populaarses stiilis ülevaadet, kus on ka teaduslikud viited võrdlevate riskianalüüside kohta.*2

Strandberg: Radioaktiivse aine kontsentreerimine pole inimesele kunagi ohutu. Meie organism ei talu sedavõrd intensiivset kiirgust niikuinii. Praegu pole tuumajõujaamade tihedus nii suur, et sedalaadi probleemid meid liiga tugevalt puudutaksid. Seega tuleb tuumaenergeetikasse suhtuda ettevaatlikult niikuinii ja kasutada lahendusi, kus tekkivad jäägid on lühemat aega radioaktiivsed ja risk väiksem. Tormata III ja III+ põlvkonna reaktoreid ehitama on innovatsioonirajalt kõrvaleastumine.

IV põlvkonna sulasoolareaktorid oleksid nähtavalt ja arusaadavalt veelgi ulatuslikumalt nn passiivselt turvalised, kui seda väidetakse nüüd esile tõusnud III põlvkonna moodulreaktorite kohta. Passiivne turvalisus tähendab inimese sekkumiseta toimetulekut ohuolukordades ja nn isereguleerumist puht loodusseadusist tuleneval moel.

Aga isegi oludes, kus me kujutame ette, et pea kolmveerand sajandit toimunud termotuumasünteesi reaktorite arendus võib viia soovitud tulemuseni, siis ka nende reaktorite puhul saab keskseks radioaktiivsete jäätmete probleem, sest ka tuumasüntees toimub kiirgusrohkelt ning materjalid, mida kasutatakse, muutuvad paratamatult ka ise radioaktiivseks ning kaotavad oma mehaanilisi omadusi – needki tuleb kuhugi matta.

Ja see, millest tulnuks alustada – Eesti jaoks, meie energeetilise sõltumatuse jaoks, on siiski suurema perspektiiviga tehnoloogiliselt lihtsamad lahendused kui tuumaenergeetika. Need on nii uue põlvkonna tuulegeneraatorid kui ka kiirelt arenev pooljuhtide tehnoloogia päikeseenergia elektriks muundamiseks.

Muutlikku toodangut saab kompenseerida energia muundamisega vesinikuks või selle paigutamisega Paldiskisse kavandatavasse pumpelektrijaama.

Vesinikku on meil kütusena niikuinii vaja, sest kliimaneutraalne Eesti vajab elektri- ja vesinikusõidukeid. Nii nagu me ei tooda siin iga toidupala, pole 2011. aastast käivitunud elektriturul põhjust kohapeal muundada iga kilovatt-tundi tarbitavat elektrit. Võrkudes ja majanduslikus koostöös on rohkem energeetilist julgeolekut kui ühes meeletu vaevaga Eestisse ehitatud vana põlvkonna tuumajaamal.

1 www.fermi.ee/publikatsioonid

2 http://sitn.hms.harvard.edu/flash/2016/reconsidering-risks-nuclear-power/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht