Encore!

Ehk vaatas Veljo Tormis kusagilt pilvepiirilt ja naeratas, kui Pariisi orkestri koor Eesti Rahva Muuseumis „Unustatud rahvaid“ laulis.

MIINA PÄRN

Kontsert „Unustatud rahvad“ 15. VI ERMis. Chœur de l’Orchestre de Paris (Pariisi orkestri koor), dirigent Ingrid Mänd, valguskunstnik Aljona Movko-Mägi. Kavas Veljo Tormise kooritsükli „Unustatud rahvad“ kolm osa: „Isuri eepos“, „Vadja pulmalaulud“ ja „Ingerimaa õhtud“.

Soome-ugri päevad Euroopa kultuuripealinnas kulmineerusid õige võimsalt, kui läänemeresoome väikerahvaste lauludel põhinevaid kooritsükleid sarjast „Unustatud rahvad“ esitas Pariisi orkestri koor (Chœur de l’Orchestre de Paris). Tung kontserdile oli kindlasti suurem, kui ERMi silla-ala mahutas, ootusärevalt istusid oma kohtadel kõik alates kogenud Tormise-lauljatest kuni vabariigi presidendini. Ei saa unustada, et selline sündmus sai üldse teoks tänu sellele, et dirigent Ingrid Mänd on teinud koorijuhina rahvusvahelist karjääri: aastatel 2022-2023 oli ta Pariisi orkestri koori koormeister ning kohe tööle asudes pakkus ta välja mõtte esitada „Unustatud rahvaid“.

Võib ainult ette kujutada, millist läbirääkimiskunsti ja organisatoorseid võimeid nõudis teose lisamine koori repertuaari, selle uuesti ettekandele toomine (esimest korda kõlas sama kava Pariisi filharmoonias mullu emakeelepäeval) ja ka lauljate Eestisse toomine. Aga 15. juuni õhtul, kui lindilt kõlas isuri lauliku pulmalaul, sammusid pariislased Tartus rohkearvulise publiku ette. Ei saa eitada, et traditsiooniliselt musta riietatud lauljad meenutasid niiviisi kahekaupa tulles omalaadset matuserongkäiku. Ehkki mõnevõrra ootamatult, sobitus see erakordselt õigesti soome-ugri maailmatunnetusse, kus igas siirderiituses on kohal ka selle vastand: sünd on surm, pulm on matus „ja ma naeran, et ma nutan“, nagu kirjutas Juhan Viiding. Ma ei arvanud, et sel õhtul nii naerda kui ka nutta saan, kindlasti mitte.

Pariisi orkestri koori sai kontserdil kuulda kahes koosseisus: kui „Isuri eepose“ esitas professionaalse muusikalise ettevalmistusega harrastuslauljatest koosnev Pariisi orkestri kammerkoor, siis „Vadja pulmalaulud“ kõlasid akadeemiakoori noorte lauljate esituses. Mõlemal olid oma tugevad küljed: kammerkooril professionaalsus, mis väljendus tohutu (isurikeelse!) tekstimassiivi omandamises ja eri faktuuride väljajoonistamises, akadeemiakooril aga nooruslik energia, entusiasm ning alles kujunemiseas noorte lauljate võime tabada uut stiili. Kontserdi viimane tsükkel „Ingerimaa õhtud“ lauldi üheskoos.

Tormise koduväljakul pidi end kõigepealt kehtestama Pariisi koori kogenud tuumik. Tasub märkida, et „Isuri eepos“ on eepiline nii teemade, ulatuse kui ka tekstirohkuse poolest: kohe alguses hakkab isuri keelt tulema nagu kuuli­pildujast ja seda muljetavaldavam oli tõdeda, kui osavalt prantslased sellega hakkama said. Meile jutustati isurite lugusid alates eepilisest loomismüüdist kuni sügavalt isiklike pihtimusteni. Oli tunda, et koor usaldab oma dirigenti ja Ingrid Mänd oli tõepoolest hea karjane, kes juhatas kindla käega ega teinud tempodes vähimatki järeleandmist. Isegi vastupidi – paljud osad kõlasid kiiremini, kui olen harjunud.

Kui oli selge, et keeleküsimus muusika esitusel takistuseks ei saa, oli võimalik keskenduda peamisele. Millised meele­olud Tormise soome-ugri paletis sel õhtul elustuvad? Mis on siin maailmas universaalselt mõistetav? Tuleb välja, et pidu ja tümm-tümm! Hästi läksid elama kõik rütmilised osad, nii tantsulised kui ka sõjakad. „Vadja pulmalaulude“ mitmes osas kasutab Tormis koori sisuliselt rütmimasinana ja „Ingerimaa õhtuteski“ on saatefaktuuris pulli ja nalja. Dirigent võttis sellest viimse välja ja võrdselt temaga näisid seda nautivat ka lauljad. Mänd keskendus mitmel puhul rahvalaulu asemel just seda saatvatele häältele ja lasi Tormise külluslikul harmoonial regilaulust mõnuga üle lainetada.

Mõnevõrra üllatuslikult selgus, et meie piirkonna rahvalaulule omane katkematu kulgemine on midagi veel enamat kui legato. Klassikalises mõttes igati adekvaatne Pariisi orkestri koori legato mõjus rahvalaulus ikkagi pisut katkendlikult. Selle peale oli Veljo Tormisel endal suurepärane kõrv: ta võis regilaulu tunnis lõputult timmida eri häälikute üleminekuid ja sidumist (aga mitte venitamist!) ning õige tunnetuse demonstreerimiseks oli tema arsenalis muu hulgas vanade rahvalaulikute salvestiste mitmekordselt aeglustatud helinäited. Nagu rahvalaul mikroskoobi all.

Sümfoonilise repertuaariga harjunud Pariisi koori tugevus tuli paremini esile makromaailmas. Suur koor puhkes õitsele kõik koos lauldes, ilusti läksid kõlama laias seades akordid ja „Isuri eepose“ avaosas lendas sepavasara tagumisel tõepoolest sädemeid. Millegipärast ei pääsenud mõjule mõtlikumad osad. Valitud tempo tundus nende puhul liiga tõtakas. Nende hulgas oli meie oma soome-ugri Nordic noir „Suu laulis, süda muretses“, kus laulik tõdeb, et parem on kurta oma muret puudele ja lainetele kui inimestele. See terapeutide-eelsest ajastust pärinev üksinduse apoteoos kannab endas tõdemust, et maailmavalu ei saa välja ravida, aga sellega on võimalik elada. Tundub kuidagi sadistlik seda tublile solistile ette heita, aga selle laulu jaoks tundis ta end tõesti liiga kindlalt ja turvaliselt, polnud seda mina-üksinda-maailmas-tunnet. Teisalt mõjus väga õigesti, selgelt ja klaarilt Agathe Petexi sopranisoolo laulus „Poeg või tütar?“, mille tekst annab aimu sellest, kui vähe oodatud oli omal ajal tütre sünd. Solistide valik oli dirigendil mitmel puhul väga õnnestunud: nende hääles oli midagi tuttavat, midagi soome­ugrilikult klaari.

Kontserdi kõige elamuslikum hetk tuli täiesti ootamatust kohast. Kes oleks arvanud, et „Isuri eepose“ eelviimane lühike loits „Ussisõnad“ niiviisi ellu ärkab? Šamaan ilmutas end tenorisolist Julien Dubarry isikus. Kui „Ussisõnu“ esitatakse vahel ka kõnehäälel, siis Dubarry valis laululise lähenemisviisi, loitsides iga fraasi ühel toonil. Niiviisi ronis ta fraas-fraasilt aina kõrgemale kuni sisendusjõulise palveni „Tuu mettä kiirees pääl, alla vaskisen navvaas!“, mille peale oleks soovitud meepoti organiseerinud nii mõnigi kohalviibija. Tormise muusikas peab ühel hetkel looma välja laskma. Mitte kogu aeg, tahame kuulda ka tema filigraanset harmooniat oma selguses, aga kulminatsioonides – siin on peidus metsik jõud, mis väljub tsiviliseeritud häälekäsitluse piiridest. „Ussisõnades“ ma kuulsin seda. Ei tea, mis ülesande Ingrid Mänd lauljale andis, aga see töötas – kuulake ise Klassikaraadio kontserdi­ülekannet 30. minutil.*

See polnud veel kõik. Kas tõesti sai rahvalaul inimese üle võimust, kui solist, selle asemel et igati harjumus­päraselt keset fraasi hingata, ei katkestanud sõnadevoolu, vaid hingas viimases lauses laulmise ajal sisse – see oli katkematu kulgemine par excellence. Braavo! Olin väga lähedal, et seda loo lõpus hüüda, aga tsivilisatsioon sai võitu ja allusin kontserdi kontseptsioonile, kus aplause polnud ning lugude üleminekud olid sujuvad ja kiired – kohati tundus, et isegi liiga kiired. Iseenesest oli ühtse terviku taotlus arusaadav, aga kontserdil ei tekkinud nii sugestiivset meeleolu, mida aplaus oleks lõhkunud.

Õhtu kulmineerus „Ingerimaa õhtutega“. Ehkki meil Eestis on seda laulu­tsüklit alates Eesti Filharmoonia Kammerkoori esiettekandest tihti lauldud kammerkooriga, oli Moskva konservatooriumis õppinud Tormisel seda luues kõrvus suure koori kõla. Loodan, et ta naeratas kusagilt pilvepiirilt, kui lavale tulid Pariisi orkestri koori 82 lauljat. Nii nagu ka isuri ja vadja laulutsükli puhul, kõlas ingeri tsükli eel lindilt ühe rahva­lauliku hääl. Sedapuhku oli see meie oma Mari Kalkun ja kui üle ERMi kaikusid sõnad „Lennä, lennä, leppälintu, / oomen tuõb sõta“, oli küll kõhe tunne. Seda süvendas videokujundus (video- ja valguskujundaja Aljona Movko-Mägi), kus nägime ühtäkki meie rahvarõivastes naisi – möödunud sajandi kaadreid setodest, hiidlastest jt. Tekkis tunne nagu vaataksin eestlasi arhiivilindilt, nii nagu olime enne vaadanud teisi läänemeresoome väikerahvaid. Kontrastina kõlasid selle taustal „Ingerimaa õhtute“ muretud tantsu- ja kiigelaulud ehk röntyškä’d ja tšastuškad. Millegipärast meenus „1001 ööd“ ja muinasjutuvestja Šeherezade, kes oli elus seni, kuni jutustas oma lugu. Meie oleme olemas nii kaua kui kõlab meie laul. Tormise „Unustatud rahvad“ on meie laul, mis aitab meil saada selleks, kes me oleme. Pariisi orkestri koor ja Ingrid Mänd tuletasid seda meelde. Kes võtab teatepulga üle?

* Kontserdisaalis: Veljo Tormise „Unustatud rahvad“ prantslastelt. – Klassikaraadio 15. VI 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609360951/kontserdisaalis-veljo-tormise-unustatud-rahvad-prantslastelt