Gildemanni öised rändurid

Esimene koostöö Austria parimaks peetud nüüdismuusika ansambliga Klangforum Wien andis Madli Marje Gildemannile võimaluse teha intensiivset ja detailset tööd Viini ja Grazi proovisaalides.

JOHANNA MÄNGEL

Festival „ORF Musikprotokoll“ 5. – 8. X Austrias Grazis.

Grazis peetud nüüdis- ja eksperimentaalse muusika festivali „ORF Musikprotokoll“ nimetatakse omamoodi laboriks, kus esitletakse publikule riske kartmata uusi muusikalisi kontseptsioone ja kunstisuundumusi kõikvõimalikes intrigeerivates vormides ja žanrides alates elektroonilisest muusikast ja heliinstallatsioonidest kuni improvisatsioonide, kammermuusika ja orkestriloominguni. Iga-aastase festivali üks peamisi ja küllap ka väärtuslikumaid väljundeid on heliloojatelt uudisloomingu tellimine. Selle festivali kava kureerimine võiks elevust pakkuda igale uuest muusikast vaimustunud ja kunstilisi piire kompavale fanaatikule. Riskialtid festivalimaratoni läbinud puutusid neil päevil muu hulgas kokku tsemendisegumasina, miniatuursete mängu­puude, ronimisrakmetes hõljuva pianisti, burdoonhelisid tekitava DIY-oreli, pommivarjendi ja öiste ränduritega.

1968. aastal Emil Breisachi algatatud „Musikprotokolli“ korraldab igal aastal Austria ringhääling ORF, mille kaks raadiojaama, Österreich 1 ja Radio Steiermark, jäädvustasid tänavu lausa 25 festivaliüritust. Nüüdis- ja eksperimentaalsele muusikale ning interdistsiplinaarsele meediakunstile pühendatud programmis tõstab „Musikprotokoll“ rahvusvaheliselt esile muidugi ka Austria muusika positsiooni, näiteks olid kavas Grazi helilooja Beat Furreri looming ja seal tegutsev nüüdismuusika ansambel Schallfeld. Viimase uinutavast ja üheplaanilisest kavast enamat pakkus festivali avaõhtu, kus kaalukas sõna oli antud noortele.

Teise maailmasõja aegu mäe sisemusse rajatud pommivarjendis, mis nüüd kannab nime Dom im Berg, sai festivali esimesel päeval kogeda kõige puhtamal ja imetlusväärsemal kujul ideaalset helikvaliteedi ja ruumi sümbioosi. Unustamatus helisfääris sai lihtsalt istuda, inspireeruda ja lasta muusikal iseeneses toimida. Hilisööni kestnud mammutkontserdilt jäid enim meelde elektronmuusika helilooja ja helikunstniku Heinali modulaarsüntesaatoril läbikomponeeritud ja minevikumuusikaga põimitud unistuslikud polüfooniamängud „Organa quadrupla“ ning Sabina & Nathan L.-i ülimasse eklektikasse kalduv audiovisuaalne etteaste „Island No.16“, kus muusika muundus ja sulandus ühtaegu orgaaniliselt ja nurgeliselt piltidesse, tekitas vasturääkivusi, küsimusi, müra ja ilu.

Jättes siinkohal kõrvale teistsuguseid küsimusi tekitanud ronimisrakmetes üheksa klaveri vahel lendleva ja pingpongipalle loopiva pianisti, öised performatiivsed kohvikukohtumised, Amina Hocine’i DIY-oreli vibreerivad burdoonhelid ja Viini ORF Raadio sümfooniaorkestri liigpikkade orkestrivormidega kontserdi, tahan jagada rõõmu eesti helilooja Madli Marje Gildemanni uudisteose esiettekande üle.

6. oktoobri õhtul andis Helmut Listi saalis kontserdi Austria nüüdismuusika tippansambel Klangforum Wien. Mammutkontserdil ettekandele tulnud nelja teose hulgas oli Madli Marje Gildemanni 11 minuti pikkune teos „Nocturnal Mi­grants“ ehk „Öised rändurid“, mis on inspireeritud öise eluviisiga lindudest. Heliloojale kangastunud dramaatiline stseen linnatuledes ja üle ookeani lendavast ning majakavalguse käes ekslevast hullunult tiirlevast linnuparvest loob heliliste väljendusvõimaluste jaoks huvitava dramaturgia.

2022. aasta kevadel esindas Palermos rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Eestit Madli Marje Gildemanni kammerorkestrile loodud teos „Transpiration“. Teos pälvis noortekategoorias II koha ning muu hulgas ka Austria ringhäälingu tähelepanu, millega kaasnes uudisteose tellimus ansamblile Klangforum Wien.

Festivali „Musikprotokoll“ tänavune teema oli seotud sõnapaariga „interconnected / interdependent“ (ee omavahel ühendatud / vastastikku sõltuvad). Looja­natuurid olid sellest tõukuvalt enim seoseid leidnud oma päritolu, juurte ning möödunud aegade muusikavormidega, kuid peamiselt loodusega. Madli Marje Gildemanni senine looming on mõjutatud loodusest ja bioloogilistest protsessidest ning võimalik, et eesti heliloojalt oodatigi „Musikprotokolli“ esiettekandest jätku tema tsüklile „Three Studies on Plant Biology“, mille iga osa kujutab üht bioloogilist protsessi taimedes – näiteks „Trans­piration“ transpiratsiooni ehk taimaurumist. Uues teoses „Nocturnal Migrants“ on aga autor julgenud katsetada midagi uut ning tõlkinud muusika keelde veidi teistsugused protsessid.

Gildemann ei kujuta oma teoses rahumeelset linnulaulu või suurte tiibadega aeglaselt päikeseloojangusse liuglevaid olendeid. Algustaktidest peale keskendub muusikaline materjal kiiretele liikumistele ja seeläbi selgele kujutluspildile pimedas liikuvatest linnu­parvedest. Oma teekonnal kalduvad nad ilmselt teelt kõrvale, sest mitmesuguste dünaamiliste liikumiste sees on palju rahutust ja pingestatud, ärevaid hetki. Avahetkedel kuuldavatest pehmetest kõladest arenevad kiiresti välja teravamad metalsed toonid. Sametiselt tumedate ja tihedate helipilvede vahel moodustub midagi salapärast, ent kuna kiire liikumine muudkui hõreneb ja pakseneb, siis ei ole võimalik kinni püüda, mis see „miski“ on. Põnevaid kõlakombinatsioone loovad pisikeste puidust pesulõksudega ettevalmistatud klaver ning keelpillide lõpuni allaandmatu hulljulge tremolo. Eriliselt köitvalt resoneerivad omavahel madal kontrabassiregister ja löökpillid. Kõlabalansi poolest mõjuvad need teose üldpildis siiski tagasihoidlikult ning neid on paremini kuulda siis, kui kahe löökpillimängija tegevust laval jälgida. Kummaline küll, aga ka muidu habras dirigent Lin Liao kehastus tiivuliseks mustaks linnuks, kes püüdis otsekui parvi liigutada.

Igal juhul püsib muusikateose üld­tonaalsus lõpuni tumedana, visates kohati sisse üksikuid, justkui peene pintsliga maalitud hõbedasi sähvatusi. Liikumine ei peatu ning väikeseid muutusi täis helikobar liigub kokkuhoidva pilvena otsekui kuulajale lähemale. Lainetav vormikaar toetab selles helikeskkonnas kulgeva materjali pingestatud seisundit ja hoiab kuulaja tähelepanu esimesest taktist viimaseni. Vormilt võrdlemisi klassikaline, suurematele ja väiksematele dramaatilistele lainetustele üles ehitatud teose traagiline kulminatsioon leiab aset umbes viimase veerandi peal. Kõige meeldejäävam ongi lõpuosa, kus toimub mingil teistsugusel tasandil liikumine. Võib-olla kaugenes linnuparv kuulajast, jättes maha vaevu aimatavad tiivalöögid või lihtsalt selle kirjeldamatu „miski“.

Linnupelgliku inimesena usaldasin end tol õhtul Madli Marje Gildemanni loominguliste instinktide kätte ja tundsin, et tema heliline kujutelm mõjus mulle. Partituuris tehtud valikud toetasid autori peas kujunenud kõlalist nägemust vahest rohkemgi kui teiste sel õhtul kavas olnud autorite puhul.

Kriipima jääb ainult mõte, et see kõik oleks veelgi rohkem mõjule pääsenud rohkemate pillide abil suurema kõlamassiivi kaudu. Ja kuigi Gildemann kasutas talle ette antud ansambli ressursi maksimaalselt ära, süvenes iga järgneva ettekandega tunne, et ta oleks väärinud teiste kavas olnud heliloojatega vähemalt samaväärselt, kui mitte rohkemgi, võimalust kirjutada teos suuremale koosseisule, aga kuuldavasti sai ta piiratud rahaliste vahendite tõttu tellimuse kirjutada seitsmele mängijale (viiul, vioola, tšello, kontrabass, klaver, löökpillid).

Esimene koostöö Austria parimaks peetud paindliku meelega nüüdismuusika ansambliga andis talle õnneks võimaluse teha intensiivset ja detailset tööd Viini ja Grazi proovisaalides. Kuulu järgi on see tema heliloojakarjääris esimene kord, kus talle anti ansambliga töötamiseks sedavõrd palju prooviaega. Esimest korda hakkas ta aru saama, kui vajalik see on. Ükski helilooja ei tohiks harjuda olukorraga, kus proov uhiuue teosega tähendab, et teos mängitakse paar korda läbi ja seejärel saab mängijatele anda ainult kiireid juhiseid. Iga kuulaja oleks teosele jäägitu pühendumise eest tänulik. Ilmselgelt oli Gildemann mõelnud ansamblile, kellele ta kirjutas. Soovin väga-väga, et teisedki kollektiivid selle teose üles leiaksid.

Kõik Klangforum Wieni kontserdil kõlanud neli teost olid mingil moel seotud loodusnähtustega. Kontserdi avapala, vahetult enne Gildemanni teost kõlanud norra helilooja ja 2022. aastal rostrumi võitnud Kristine Tjøgerseni teatraalse klaverikontserdi selgelt kuuldav inspiratsiooniallikas on olnud metsa akustika ja puujuurte suhtlusvõrgustik. Kahtlemata oli paeluv vaadata, kuidas klaveri sisemus muutus inimtegevuse kaudu ja värviliste miniatuursete mängu­puude abil kuusemetsa helimaastikuks. Põhjalik eeltöö metsa minekust, ümbritseva jälgimisest ja kuulatamisest, tähelepanekud helikeskkonna muutumisest päeval ja ööl olid kompositsioonis kuulda. Iiri autori Karen Poweri püüdlus luua oma uudisteoses looduse ja interpreetide dialoogiks nihestatud kogemuslik ruum jäi minu meelest realiseerimata. Õhtu lõpetanud Kanadas elava helilooja, kunstniku, kuraatori ja esseisti Sandeep Bhagwati improvisatsiooniline teos, kus püüti muusikud asetada mittehierarhilisesse ruumikorraldusse ja kus partituuri asemel anti juhiseid kõrvaklappide kaudu, jättis meie loomastunud loomusest põhjendamatu ja lohaka mulje.

Madli Marje Gildemann oli avastanud komponeerimise teekonnal uusi nüansse, uurinud looduses muusikaliselt teistsuguseid nähtusi ja – mis peamine – kuulanud kriitiliselt oma sisehäält. Ta oli alustanud vaatlusest, avanud end ümbritsevale, jälginud lindude käitumist, selle kohta lugenud ja loonud siis helidest keskkonna, mis lubab kuulajal avastada helide kaudu seoseid, mida ta ehk looduses muidu ei näe ega taju. Tal õnnestus Grazi publikule näidata seda ainulaadset paljudesse eesti heliloojatesse kodeeritud seletamatut sidet loodusega.

Üks minu ees istunud hallipäine mees hüüdis häbenemata juba enne Klangforum Wieni lavale jõudmist valjul häälel „braavo!“ ja tegi seda veel pärast Tjøgerseni ja Gildemanni loomingut, aga mitte rohkem. See mees tahtis hiljem teada saada, kus asub Eesti ja kas eesti heliloojal on oma loominguga plaat. Palju hiljem ööpimeduses viimast trammi oodates jalutas helilooja juurde teine mees, et öelda, et „Nocturnal Migrants“ oli tol õhtul kõige paremini läbikomponeeritud teos. Küllap tal oli õigus.