Sajaprotsendiline sooritus

Valter Soosalu demonstreeris kõiki oma oskusi, vaid klassikalised aariad jäid publiku ette toomata. Soome muusika austajatele pakuti õhtu jooksul üksjagu äratundmisrõõmu.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Valter Soosalu 30“ 17. XII Alexela kontserdimajas. Saimaa (Soome), Pärnu Linnaorkester, Põhja Konn, Valter’s Harpejji Band, Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor, dirigendid Kaspar Mänd ja Valter Soosalu, kunstiline juht Valter Soosalu.

Tavaliselt hakatakse juubelihõngulisi autorikontserte korraldama 50. eluaastast. Valter Soosalu ei mallanud aga oodata rohkem kui 30 aastat ning seda ümmargust sünnipäeva tähistas ta peaaegu viimseni välja müüdud kontserdiga Alexela kontserdisaalis. Ega Eestis ole vist palju selliseid muusikuid, kes võiksid hiilata samasuguse saavutusega, kuigi Soosalu teadis rääkida, et Alo Mattiisen olevat tähistanud oma 29. sünnipäeva linnahallis. Aastad on teinud oma töö ja linnahalli suursugust saali enam kasutada ei saa, aga nagu Soosalu 15. XII „Aktuaalse kaamera“ intervjuus nentis „on Alexela meile täpselt paras ja saame rahulikult oma asja teha“. Need, kes said siis peale Valter Soosalu rahulikult oma asja teha, olid Valter’s Harpejji Band, Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (TAM), Põhja Konn, Pärnu Linnaorkester ja Soome progerokiansambel Saimaa – kokku käis laval umbes sada muusikut.

Kontserdi põhirõhk oli Soosalu sõnul rokil, kuigi sekka mahtus ka koorilaule sellistelt eesti muusika klassikutelt nagu Miina Härma ja Tuudur Vettik. Tervet õhtut saatis teatud soome hõng: peale soome muusikute ja muusika poetas Soosalugi siin ja seal üksikuid soomekeelseid sõnu ja lauseid. Mulle kui Soome televisiooni ja raadioga üles kasvanud inimesele mõjusid need südantsoojendavate inside joke’idena, aga ka natuke hämmastavalt – ei osanud arvatagi, et noorema põlvkonna hulgas on veel Soome-huvilisi.

Enne kui rääkida kontserdist, ei tee paha teha väike ülevaade Valter Soosalu „üheksast ametist“. Hariduse järgi on ta koorijuht ning selles vallas saavutanud tunnustuse juba noorena: 2014. aastal võitis ta VI Eesti noorte koorijuhtide konkursi ning samal aastal pälvis Eesti Kooriühingu noore dirigendi preemia. Tal on juba arvestatav kogemus laulupeodirigendina, nii 2017. aasta XII noorte laulupeol „Mina jään“ kui ka 2019. aasta XXVII üldlaulupeol „Minu arm“ juhatas ta segakoore. Tuleval aasta noorte laulu­peol on ta aga segakooride liigijuht. Soosalu on tegutsenud mitmesuguste kooride juures, praegu jagab ta end kammerkoori Kolm Lindu ja TAMi vahel.

Lauljana on Soosalu äärmiselt mitme­külgne: ühtemoodi hästi tulevad tal välja barokkaariad, popballaadid ja raske rokk. 2009. aastast on Soosalu kuulunud progeroki ansamblisse Põhja Konn, kus tema pärusmaa on vokaal ja klahvpillid ning tema sulest pärineb oluline osa ansambli repertuaarist – peamiselt küll muusika, aga ka mõned tekstid. Viimastel aastatel on Soosalu pannud palju energiat sellise noorukese instrumendi nagu harpejji (esimene ehitati 2007. aastal USAs) õppimisele ja propageerimisele. Esialgu astus Soosalu harpejji’ga üles üksi – on ju see pill nagu väike ansambel, mis ühendab endas klahvpilli ja elektrikitarri omadusi ega vajagi enda kõrvale muid instrumente. Tänavusest aastast tegutseb aga Valter’s Harpejji Band, kuhu kuuluvad Soosalu kõrval Ott Adamson trummidel, Kristen Kütner elektrikitarril ja Artis Boriss klahvpillidel. Valter Soosalu tegevusalade pika nimekirja võib lõpetada sellega, et 2017. aastal krooniti ta TV 3 telesaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ võitjaks.

Adi dress ja toss ei ole dirigendi ametis just tavapärased, aga Valter Soosalu riietus oli sünnipäevakontserdil väga meeleolukas.

Gerli Tooming

Kui tulla nüüd tagasi kontserdi juurde, siis õhtu jooksul demonstreeris Soosalu kõiki oma oskusi, vaid klassikalised aariad jäid publiku ette toomata. Kontserdi avalood kõlasid Valter’s Harpejji Band’ilt. Kuidagi on läinud nii, et kirjutan Sirbi veergudel Valter Soosalust ja tema harpejji’st juba kolmandat korda ning pean tõdema, et muusik on selle pilli valdamisel teinud läbi suure arengu. Kui eelmistel kontsertidel oli põhirõhk harmoonilistel laulusaadetel (kuigi meelde on jäänud ka näiteks Heino Elleri „Kodumaise viisi“ esitus), siis sel korral võis nautida juba ka täiesti muljetavaldavat improvisatsioonilist mängustiili, seda küll Soome bändiga Saimaa. Harpejji-ansambliga viljeleti heal tasemel peavooludžässi, kummatigi steriilsevõitu ja paljukuuldud. Esile peab aga tõstma Soosalu n-ö leivanumbri, mis on ikka tema harpejji-kontsertidel kõlanud – Sven Grünbergi laulu „Tulen kord jälle“ filmist „Hundiseaduse aegu“. Harpejji kõlas on sarnasust süntesaatoriga (millele lugu on algupäraselt kirjutatud) ja see tekitab samalaadse müstilise tunde, sinna juurde veel Soosalu hääl ja hingestatud tõlgendus ning nii saigi sellest loost kontserdi esimese poole tipphetk.

Bändi järel rivistus lavale TAM ning ettekandele tuli kolm koorilaulu. Alustati Miina Härma „Meestelauluga“ – Gustav Ernesaks on nimetanud seda laulu kõige mehisemaks eesti mees­koorilauluks. Mehisusest ei olnud puudu ka TAMil ja laul kõlas tõesti võimsalt. Tunduvalt kahvatumalt säras Tuudur Vettiku „Kuu“, mille kohta dirigent ütles, et seda laulu tahaks alati laulda. Sellest soovist võib aru saada, sest tegemist on tõesti väga kauni ja lüürilise lauluga, aga seekord vedas koori alt helitehnika. Mikrofonide tõttu kostis aeglases palas iga natukegi ebakindlam noot või võbelev hääl võimendatult saali ja nii ei tekkinud ühtset koorikõla. Need probleemid kadusid aga viimasena kõlanud Jaakko Mäntyjärvi vaimukas laulus „Pseudo joik“, kus tänu kiirele tempole ja peamiselt forte-skaalal dünaamikale ei häirinud ka võimendatud heli.

Kontserdi esimese poole lõpetas Põhja Konn koos Pärnu Linnaorkestriga Kaspar Männi juhatusel. Progeroki ansambel sümbioosis sümfoonia­orkestriga võiks eeldatavalt anda võimsa tulemuse, aga kahjuks sai ka siin saatuslikuks helivõimendus. Näha oli, et orkester mängis, Kaspar Mänd juhatas, aga kuulda oli vaid elektrikitarre, sekka mõni üksik puhkpillikäik; keelpillide kõla kadus täielikult ja sellest oli siiralt kahju. Paremini läks TAMi meestel, kes olid viimases loos taustalauljate rollis ning nii suure hulga meeste lauluhääl jõudis saali ka üle kitarrihelide.

Kontserdi teises pooles kutsus Valter Soosalu lavale oma sõnul maailma parima bändi Saimaa. Kas nüüd just maailma parim, aga … väga hea ansambel küll. Nemadki esinesid koos Pärnu Linnaorkestriga, dirigeeris Soosalu ise. Vaheajal oli ilmselt helivõimendusega midagi ette võetud, sest kuigi Saimaas oli instrumente, sealhulgas elektri­kitarre, tunduvalt rohkem kui Põhja Konnas, oli orkester pääsenud oma tummfilmi rollist ja oli kõikides lugudes täielik osaline. Visuaalsest küljest ei saa jätta märkimata dirigent Soosalu väljanägemist: Adi dress ja toss ei ole selles ametis just tavapärased, aga peab ütlema, et tema riietus oli väga meeleolukas.

2004. aastal asutatud ja hulganisti auhindu võitnud Saimaa kava koosnes peamiselt tuntud lugude, nii klassikalise kui ka kergema muusika seadetest. Kusjuures mõiste „seade“ tähendab siin väga vaba ja isikupärast lähenemist lugudele, kus oma osa on ka heal huumori­annusel.

Alustati Sibeliuse „Karjala süidi“ intermetsoga, mis tekitas assotsiatsiooni aastatetaguse Royal Philharmonic Orchestra hitiga „Hooked On Classics“, kust sama pala diskotümpsu saatel läbi käib. Soome muusika austajatele pakuti terve õhtu jooksul üksjagu äratundmisrõõmu. Minu lemmik oli ansambli Yö „Joutsenlaulu“ („Luigelaul“) seade, mille hulka oli oskuslikult põimitud tsitaate Pjotr Tšaikovski „Luikede järvest“. Esa Pakarise alias Pekka Puupää kuulsaks lauldud, juba algseltki humoorikas palas „Lentävä kalakukko“ („Lendav kalaleib“) keeras Saimaa omalt poolt veelgi vinti peale ja küttis sellega publiku üles. Ansambli esinemise kõrghetkeks kujunes aga Lasse Mårtensoni „Myrsky­luodon Maija“ („Tormilaine Maija“), mis on kirjutatud tunnusmuusikaks 1976. aastal valminud ülipopulaarsele samanimelisele telesarjale. Selle loo ajal vallandus ansambli tõeline energia, loo pealkirjale sobivalt lausa improvisatsioonitorm. Kitarristid tormasid publiku sekka ja esitus kogus aina tuure, nii et tundus, et The Who stiilis pillide lõhkumine ei ole enam kaugel. Õnneks päädis see vaid kitarride õhku loopimisega ning lõpuks pöördusid pillimehed turvaliselt tagasi oma ansamblikaaslaste juurde. Kontserdi lõpetas kõikide muusikute osalusel laul „Sataprosenttinen suoritus“ („Sajaprotsendiline sooritus“) ja just nii võib kokku võtta Valter Soosalu sünnipäevakontserdi – see oli saja­protsendiline sooritus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht