Horisondid avanesid teisel katsel

Tore oleks kuulata seda materjali ka puhastatud kujul plaadisalvestusena – igal juhul võiks see muusika avada horisonte ka laiemal kuulajaskonnal, kes kõnealusest kontserdist osa ei saanud.

KAUR GARŠNEK

Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“ 2. III Estonia kontserdisaalis. Robert Jürjendal (elektrikitarr), New Wind Jazz Orchestra, Tallinna Kammerorkester, dirigent Wolf Kerschek (Saksamaa). Kavas Robert Jürjendali muusika.

Peale isikupärase helikeele ja tugeva loomevisiooni on Robert Jürjendalil oskus leida põnevaid koostööprojekte. Tema teekaaslaste nimekiri on kirju ning kuigi aja jooksul on välja kujunenud teatud püsiprojektid, ei pelga ta astuda ka tundmatusse. Seekord olid horisondid mitmes mõttes avatud. Klassikaraadiole antud intervjuus tunnistas Jürjendal otse, et varem on ta bigbändi koosseisuga suhestunud vaid kuulajana. Mõistagi on džässorkestri ja kammerorkestri ühendamine juba olemuselt keerukas ettevõtmine: võib tekkida spetsiifilisi probleeme, mida on kirjeldanud eelmainitud intervjuulõigus Saksamaalt kohale kutsutud (ja nende probleemide lahendamisele spetsialiseerunud) dirigent Wolf Ker­schek. Näiteks kui klassikalise orkestri tugevus on fraseerimise tundlikkus, intonatsioonitäpsus ja pillirühmade tasakaal, siis vajaka võib jääda svingitunnetusest ja mikroajastuse täpsusest – bigbändi puhul aga ümberpöördult. Omaette teema on ka helivaljuste ühtlustamine. Kontserdikava kolmanda mõõtme kujundas aga Jürjendali elektrikitarr, mis võib teadupärast kõlada nagu kosmoselaev – veel üks katsumus ühtse kõlapildi loomisel.

Kava koosnes üheksast teosest – kõik esiettekanded, sh mõned varasemate teoste töötlused. Kuigi Jürjendali sõnul polevat see programmiline muusika, mõjusid inimsuhete ja loodusnähtustega seotud pealkirju kandvad teosed siiski tsükli osadena, nii et esimest korda julgeti plaksutada alles pärast kolmandat lugu. Ausalt öeldes võinuks see aplaus nüüd olla küll tihedam, kuid hõredaid ridu aitas kompenseerida Klassikaraadio ülekanne ja järelkuulamisvõimalus.* Õigupoolest kasutasin seda võimalust isegi, et kontserdist selgem mulje ja emotsioon saada. Nimelt tekkis mul kohapeal tunne, et Estonia kontserdisaali akustika punnib sellisele projektile kõvasti vastu, ning pärast mitme­päevaseid proove raadiomaja stuudio­heli keskkonnas võis midagi n-ö tõlkes kaduma minna. Lugude seaded olid valdavalt tihedad ja rütmiliselt varieeruva faktuuriga, mis minu meelest kippus kesksagedustel kokku sulanduma. Täiskoosseisus „tulistamist“ esines üsna palju ning nendel kohtadel, samuti Jürjendali kitarrisoolode puhul, oleksin tahtnud selgemalt kuulda bigbändi rütmi­sektsiooni, aga ometi ei oleks helivaljust juurde soovinud. Üldmulje jäi selline, et kõike on korraga liiga palju.

Robert Jürjendali kitarr oli autoriõhtul läbivalt esiplaanil.

 Kalev Lilleorg

Kava esimene hingetõmbehetk saabus soulilikult lohutavate harmooniatega neljandas, lüürilises palas „Taaskohtumine“, mille kõlailu tuli saalis tõesti hästi esile: aeglaselt kulgevas teoses oli palju hingamisruumi ja orkestrid olid täiuslikus tasakaalus. (Hiljem kõlas veel üks sellesarnaselt mõjuv lugu „Mõte“.) Väga hästi toimis ka sellele ilulemisele järgnenud, 7/8 taktimõõdus „Trummel“ – küll rütmiaktiivne, kuid monoliitse ülesehituse ja tugevate kujunditega, neurootiliselt motoorne (ja kaasteksti järgi meediakriitiline) teos, mille teatraalseid groteske rõhutas klezmer’lik sooloklarnet. Siin ei tajunud ma mingit ebaselgust, assotsiatiivne mulje jäi kirjanduslikult kafkalik, filmimuusika vallast meenusid Hitchcocki linateosed ja film noir’i heliribad üldisemalt, puhtmuusikalised paralleelid tekkisid mul aga ansambliga Magma.

Eelpool kirjeldatud kõlaprobleeme Klassikaraadio ülekande järelkuulamisel ei esinenud (küsimus oli seega rohkem akustikas kui seadetes), igal juhul oli helipilt märksa selgem ja jõulisem ning muusikaline materjal pääses mõjule juba alates avaloost „Kui keegi kutsub“. Otsad sõlmis lahti Jürjendali elektri­kitarr, mis kõlises nagu gamelan või siis Tallinna Kaasani kiriku varahommikune kellamäng. Lisandusid dramaatilised keelpillid, mõneti Pino Donaggio filmimuusikat meenutavad strihhid, siis aga lülitus kooslusesse funk-gruuvimine ja kogu kompott hakkas meenutama mõne Bollywoodi filmi või 1970ndate blaxploitation-filmi heliriba, ikka heas mõttes. Nii siin kui ka edaspidi meenusid mulle ka Jimi Tenori orkestraalsed funk-lood.

Mis puudutab veel muusikalisi paralleele, siis mulle tundmatu kuulaja kommenteeris kontserdi ajal: „Siin on kõike alates King Crimsonist ning lõpetades Kustas Kikerpuu ja Peeter Sauli estraadiorkestriga!“ King Crimsonit mina seal eriti ei kuulnud, estraaditunnetus tekkis mul ka endal kohapeal, aga hajus järelkuulamisel. Jürjendal ise on maininud kava eeskujudena veel Frank Zappat ja Mahavishnu Orchestrat: näiteks selle esimese loo harmoonia sisaldas tõesti orientaalseid vihjeid ning kordustepõhisele „kerimisele“ järgnenud võimsa unisooni nurgeline refrään võinuks meenutada nii Zappat kui ka Mahavishnut.

Nagu mainitud, siis kava järgmised kaks lugu – „Tuulisel laupäeval“ ja „Sulavad suhted“, aga tegelikult ka mitu järgnevat – kulgesid avalooga sarnases vaimus. Ühe rütmimotiivi hüpnootiline kordamine, vahepeal ka moduleerimine, selle stabiilse telje peal aga harmoonia arendamine ja nihestamine, kõikvõimalikud täitefraasid ja dialoogimomendid pillirühmade vahel – vastukaaluks aga täiskoosseisus refräänid ning Jürjendali helikeelele iseloomulikud „lõputult lahenevad“ hinge kosutavad akordijärgnevused. Mõnda neist arvasin olevat ka varem kuulnud, näiteks pikema tsükli „Avatud horisondid“ viimases osas kõlas samalaadne laskumine nagu plaadi „Rõõmu allikas“ avaloos. Nende struktuurielementide kõrval leidus ka siduvaid vaheosi, kus eksponeeriti väiksemate pillirühmade kõlavärve soleeriva instrumendi taustal, näiteks ambient-kitarr ja flööt, trummisoolo klaveriga, bigbändi kitarristi puhtakõlaline soolo läbi Fenderi särisevate single-coil-helipeade, samuti saksofoni- ja trompetisoolod.

Robert Jürjendali kitarr oli muidugi läbivalt esiplaanil ja moodustaski kolmanda telje. Ausalt öeldes oleksin aga soovinud rohkem kuulda Jürjendali elektroonilisi kitarrilahendusi. Juba mainitud gamelanikõlin kostis nii alguses kui ka lõpus, vahepeal oli veel üks kosmiline tremolo-kitarri soolo ning järelkuulamisel tulid välja ka mitmesugused taustakihid, mis jäid kontserdisaalis esmalt tähelepanuta, kuid need mõjusid ikkagi eelkõige lisanditena ning päris Jon Hasselli „neljanda maailma“ efekti ei tekkinud.

Üks probleem tekkis mul ka sellega, mida Jürjendal on nimetanud polüfooniliseks lähenemisviisiks. Nimelt vaheldusid soolosid ja põhimeloodiaid sisaldavad osad hajutatud fookusega osadega, kus eri meloodiajupid ja rütmi­motiivid suhestusid omavahel ning keerlesid ümber põhi-groove’i telje. Need sektsioonid mõjusid nii saalis kui ka järelkuulamisel tihtilugu vaiksemalt, nii et tekkis ettekujutus solistikujulisest tühimikust mõttelises keskpunktis. (Siit tulevad ka minu seosed filmimuusikaga, mis loob ju visuaalile tausta.) Veidi des­orienteerivalt mõjus ka asjaolu, et Jürjendali kitarr kippus olema esiplaanil isegi siis, kui mängis suhteliselt väheolulisi täitefraase. Ühesõnaga, kogu see pikk jutt viib välja tõdemuseni, et tore oleks kuulata seda materjali ka puhastatud kujul plaadisalvestusena – igal juhul võiks see muusika avada horisonte ka laiemal kuulajaskonnal, kes kõnealusest kontserdist osa ei saanud.

* https://klassikaraadio.err.ee/1609258274/kontserdisaalis-robert-jurjendali-autoriohtu-orkestriga