Carte blanche

Elamus oli üks tänavuse hooaja võimsamaid, aga kontserdivormi kohta tekkisid siiski mõningad küsimused.

ÄLI-ANN KLOOREN

Tallinna Kammerorkestri kontsert „Carte blanche“ 21. IV Viimsi Artiumis.

Tallinna Kammerorkester (TKO) on lisaks suurepärasele mängutasemele tuntud ka oma huvitavate ja žanriüleste kavade poolest. 21. aprillil Viimsi Artiumis antud kontserdi „Carte blanche“ ehk „Puhas leht“ eel kruviti põnevust veelgi ning ettekandele tulevate teoste pealkirju enne esitamist ei avalikustatud. Ürituse reklaamplakatil oli kirjas vaid, et „kontserdiga anname loovusele täieliku vabaduse ning pakume publikule erilise muusikalise elamuse“. Päris täpselt ei saanudki aru, mida tähendab „loovusele täieliku vabaduse andmine“ – ega ometigi kohapeal improviseerimist? Teades TKO taset, usaldan ma neid pimesi. Ei kahelnud ma ka seekord hetkegi, et ees ootab eriline muusikaelamus.

Aktsiooniga „Carte blanche“ juhtisid Tallinna Kammerorkestri muusikud tähelepanu, et ilma liigse seletamise ja emotsionaalse suunamiseta tajuvad inimesed muusikat palju teravamalt. Fotol kontserdi üks eestvedajaid, Tallinna Kammerorkestri tšellorühma kontsertmeister Leho Karin.

Karl Artur Kangur

Täpselt nii oligi: elamus oli üks tänavuse hooaja võimsamaid. Kontserdi­vormi kohta tekkisid siiski mõningad küsimused. Kontserdi alguses avastasin, et mulle seda sorti teadmatus hästi ei sobi, vaid tunnen end paremini, kui tean, mis kõlab ja mis mind ees ootab. Tunne oli natuke nagu muusikakooli kuulamistestil: kas ikka taban ära, mis kõlab, ja kui ei, kas siis peaksin piinlikkust tundma? Õnneks oli tulemus üsna hea ja teisest loost peale sain muusikat nautida pingevabalt. Võimalik, et tegemist on puhtalt minu probleemiga ning paljudele kuulajatele ei olnud sellises kontserdivormis midagi küsitavat. Küll aga leian, et esitatavaid teoseid enne kontserti varjates tegi TKO endale karuteene publiku arvukuse osas: saal oli pooltühi ja oli südamest kahju, et sedavõrd fantastilisest kontserdist sai osa nii vähe inimesi. Olen veendunud, et kava avalikustamine oleks kohale meelitanud palju suurema kuulajaskonna.

Millised olid siis need salapärased teosed, mida nii kiivalt publiku eest varjati? Kontserdi lõppedes jagati kuulajatele ka kava kätte ja nii saadi teada, et kõlanud olid Philip Glassi „Company“ keelpillidele ja „Echorus“ kahele viiulile ja keelpilliorkestrile, Max Richteri „Vivaldi – The Four Seasons Recomposed by Max Richter“ ehk „Vivaldi „Neli aastaaega“ Max Richteri töötluses“ ning Steve Reichi duett kahele viiulile ja keelpilliorkestrile.

Viimase teosena kõlanud Glassi „Echorus’e“ ajal meenus mulle hiljuti toimunud Muba virtuooside kontsert ja sellele järgnenud Rasmus Puuri kommentaar. Nagu ühel korralikul koolikontserdil ikka, kõlas seal peamiselt XVIII ja XIX sajandi muusika ning sekka ka natuke vanemat. Ja kui siis viimase teosena kandsid XII klassi õpilased Triin Alender ja Miia Ruubel ette just selle Glassi teose, mõjus see Puuri sõnul nagu sõõm värsket õhku. Nõustun temaga täielikult ja just värskust sai kogeda ka TKO kontserdil. Kavalehel on ära toodud Steve Reichi tsitaat, kus ta avaldab veendumust, et minevikumuusika saab säilida ja toimida üksnes dialoogis uuega. Ja seda dialoogi on jätkuvalt vähevõitu: uue muusika osakaal (kui uueks pidada viimase saja aasta muusikat!) on endiselt klassikalise muusika kontserdikavades tagasihoidlik ning levib müüt, et nüüdismuusika olla kolemuusika. TKO kontsert tõestas vastupidist: ka uuem muusika on väga mitmekesine ja ilu ei ole selle puhul sugugi võõras mõiste. Nii Ameerika minimalistid kui ka Max Richter tooksid saali just noorema publiku ning seetõttu tundub, et puhta lehe eksperiment jättis paljud sellise muusika austajad elamusest ilma.

TKO esines sel korral ilma dirigendita, mis oli ettekantud teoste rütmilist keerukust arvestades paras julgustükk, aga orkester sai ülesandega suurepäraselt hakkama. Naljaga pooleks võib öelda, et kõige suuremaks väljakutseks dirigendita esinemisel kujunes kummardamine, kui orkestrantide seas oli näha kerget peataolekut: ei saadud täpselt aru, kes millal peaks kummardama ja millal lavalt lahkuma.

Õhtut alustati Philip Glassi 1983. aastal loodud teosega „Company“. Algselt on see kirjutatud keelpillikvartetile, kuid hiljem valmis tal keelpilliorkestri­versioon New Yorgi eksperimentaalse teatri­trupi lavastuse muusikaliseks kujunduseks. Teos on muusikaliselt materjalilt philipglassilikult napp ja üles ehitatud kordustele, kuid selle teeb elavaks mitmekesine dünaamiline plaan. Loo alguses mängib olulist rolli kontrastne piano ja forte kõrvutamine, lõpupoole aga crescendo’de ja diminuendo’de kiirest vaheldumisest tekkivad dünaamilised lained, mis kõlasid TKO esituses eriti väljendusrikkalt. Orkester võlus oma intensiivse ja energilise mängustiiliga, aga ka eheda mängurõõmuga, mis ei näidanud väsimuse märke kontserdi lõpuni.

Järgmisena jõudis kuulajateni tõeline maiuspala, Max Richteri töötluses Vivaldi „Aastaajad“, millest kujunes ka õhtu kõrghetk. Teosest on saanud suur hitt, peamiselt salvestiste tõttu, aga harvad ei ole ka selle ettekanded maailma eri nurkades. Nüüd avanes siinselgi publikul võimalus kuulda Richteri Vivaldi-tõlgendust. Algselt kirjutas Richter teose sooloviiulile, keelpillidele ja elektroonikale, kuid helilooja on loonud teisegi variandi – just selle kandis ette TKO –, kus süntesaatorit asendavad klavessiin ja harf. Solistina astus üles TKOs mängiv noor viiuldaja Robert Traksmann, kes on kuulajaid oma suurepäraste esitustega vaimustanud juba korduvalt. Richterit mängides saavutas ta minu arvates aga täiesti uue taseme. Tehniline üleolek on tänapäeva tippmängijate puhul iseenesestmõistetav, aga peale selle tundus, nagu oleks ta selle teosega üks. Tema sisseelamine oli täielik, tema mängust kiirgas enesekindlust – justkui kinnitades publikule, et teab täpselt, mida teeb. Kõlab võib-olla kummaliselt, sest muusikud peaksid ju alati teadma, mida nad teevad, aga ometigi ei ole iga esitus usutav. Traksmanni mängus ei olnud aga kavatsuste elluviimisel kahtlusevarjugi. Äärmiselt hea oli ka solisti ja orkestri koostöö: dirigendi puudumisel valitses mängijate vahel täielik üheshingamine ja üksteisemõistmine. Peale suurepärase solisti ja orkestri esituse peab ära märkima ka leidliku valguslahenduse. Lava kevadisest rohelisest sai sügise oranžikate-kollakate toonide järel talve külm sinine, see süvendas veelgi teose loodud lummavat atmosfääri.

Kontsert möödus vaheaplausideta. Richteri loo lõppedes taandus Robert Traksmann vaikuses orkestri esimeseks viiuliks ja solistidena võtsid kohad sisse kontsertmeister Harry Traksmann ja Olga Voronova. Nende esituses kõlas kõigepealt Steve Reichi helge, aga kergelt nostalgilise alatooniga duett kahele viiulile ja orkestrile. Tänu Richteri teosega sarnasele helikeelele oli see justkui selle jätkuks. Kontserdi lõpetas Philip Glassi „Echorus“, kus vastanduvad omapärane orkestri lonkav rütm ja imekaunis laulev viiulipartii. Pikkadel ja kõrgetel nootidel kõlav meloodia võib natuke aeglasema tempo ja romantilisema ettekande puhul kergesti muutuda liiga magusaks, Traksmann ja Voronova hoidsid aga head intensiivsust ja maalähedast joont, mis tegi nende esituse äärmiselt nauditavaks.

Lõpetuseks palve TKO orkestrantidele: loodetavasti leiate võimaluse selle kava veel kord ette kanda, nii teie kui ka kuulajad väärivad seda.