Iga laul on südame kild

Kontserdi kõigist külgedest hõngus siirast austust. Kui seesama muusika ei kumiseks kõrvus algkujul koorilauludena, ei märkakski teisenemist.

KATRIN ALLER

VHK keelpilliorkestri Ester Mägi muusikaga plaadi esitluskontsert 18. I Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis. VHK keelpilliorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Ester Mägi muusika (Rasmus Puuri ja Andres Lemba seaded).

Ester Mägi on õnnelik helilooja, kelle muusikat esitatakse alatasa, mitte ainult ümartähtpäevade ümbruses. Tema muusika lihtsalt on, elab oma tasast elu ja kõnetab armastusväärselt igaüht, kes maldab süveneda isegi pinnapealsusajastul. VHK keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel salvestas oma neljanda plaadi vaid Mägi teostega ning sama valikut tutvustati kolmel kontserdil Eesti eri paigus. Kõik see möödus edeva kisa-kärata, ent kaunis tulemus ja mälestus jääb. Pühendumust rõhutab tõik, et kümne koorilaulu ja kolme instrumentaalpala arranžeeringud pärinevad kõik Rasmus Puurilt (üksnes „Kadentsi ja teema“ lühikese lõpulõigu on orkestreerinud Andres Lemba) ning et valdav osa seadeid sündis nimelt selle plaadi jaoks.¹ Et vaadeldava kontserdi kava koosnes üleni väikevormidest, millest igal eraldi peatuda pole ehk mõttekas, mõtisklen pigem Mägi heliloojahingest avaramalt. Mind võlub just tema isiksuse vahetu õhkumine muusika kaudu. Need kaks pole mitte alati nii lahutamatud – ja pole ka vaja. Leidub ju autoreid, kelle loometee eri etapid teisenevad tundmatuseni või kes teadlikult distantseerivad oma olemuse teostest, ja ka see vahe, mõnikord suisa lõhe, on omamoodi huvitav.

Mul pole olnud au Mägiga isiklikult kokku puutuda, ent kujutelm ta natuurist pesitseb mus ikkagi. Tema üle näib laotuvat vaikne väärikus, sissepoolepööratus: ta koloreerib kirgaste värvide asemel murtud toonidega, mis võivad küll tihti olla nukrad, aga ei väsita ega muserda. Eesti muusikas pole palju sama sõltumatuid loojaid, kes kulgeksid aegade heitlikkusest hoolimata nii puhtas enesekindluses ja adutava sihiselgusega. Mägi muusikas kõneleks otsekui sümboolne järjepidevuse hääl, mis kord haarab teele sattuva veevoona kaasa ja heidab jälle kõrvale siis, mil kihk omasoodu edasi kulgeda. Vahel on Mägi kaja möödanikust, teisal aimdus tulevasest, mida meeltega veel kogeda ei saa, kuid mille vääramatusse saabumisse paratamatult usud. Temas peituvaid tugevaid ürgeestilikke jooni leidub teistelgi, aga Mägi omailmsesse tunnetusse lisandub naiselik elutarkus. Äkki just see keelitas teda ennemini teatud võimalustest loobuma kui oma veendumusi reetma.

Aeglus, hääletu ja jäljetu möödalibisemine, vaid vahel harva sekka jõulisemaid aktsente. Pooltoonsus, ettevaatlikkus ja sordiinsus dikteerivad hoiaku enamikus ta töödes. Mitte „tantsides“, vaid „tantsiskledes“, pealkirjastab ta viienda osa oma nüüdki kõlanud „Kuuest eesti rahvaviisist“, isegi mitte „lauldes“, vaid kõigest „retsiteerides“, suunab ta kuulajaid-mängijaid sama tsükli kolmandas osas. Mägi variantsed meloodiakorrused ladestuvad häälepartiides üksteise peale läbipaistva selgusega, kuid ei kerki kunagi peadpööritava kulminatsioonini. Ometi ei mõju see suutmatusena kõrgpunkti jõuda, vaid vaistliku tagasihoitusena. Ilu on hinnaline sisemine väärtus, mida ei tohi uisapäisa ilma mööda laiali pillata.

Vaagisin ka, kuidas kõnetab Mägi muusika eri eas esitajaid ja kuulajaid. VHK orkester koosneb ju hirmnoortest muusikutest, kes haakuksid paratamatult hoopis paremini mõne mängulise ja lustaka (nüüdis)heliloojaga. Ei tea, kas mägilikku rahu otsida-leida oli neil raske või tuli loomulikult. Minna päriselt ja isetahtsi, sõltumatuna dirigendi (või õpetaja) utsitamisest sisse muusikasse, mis ei peibuta väliste efektidega, vaid kulgeb haprail kujutlusmaastikel, pole iga kord lihtne kogenumatelegi. Mägi, nagu Saar, Tormis, Kreek jt samast kestlikkusest kantud autorid, tekitab kolmekordseid ajasildu. Üks ühendab teose kirjutamise aja esitamise-kuulamise hetkega, s.o alati kellegi tänasega, teine küünitab loomisest veel palju kaugemale. Seal kusagil poolmüütilises minevikus on mõtete ja tunnete lätted, kogu folkloorne aluspõhi, mis annab Mägile vaimse selgroo. Puhuti näib praegune ühiskond sellest irdu kistuna, aga kui too võlujõud tõeliselt avastada, raviks see leebelt meie hinge ka kurnavaimas püsituses.

Kontserdi kõigist külgedest hõngus siirast hoolivust ja austust. Välisest alustades paistis juba orkestrantide hoiak liigutavalt lugupidav. Eriti avaldas muljet „Kadentsi ja teema“ esitus – millise tähele­panelikkusega jälgisid ülejäänud muusikud ulatusliku soolo ajal viiuldajat! Kui esinejad kõlavat austavad, kandub see üle ka kuulajaile. Mulle üldiselt ei meeldi kontserdid, kus publikul palutakse aplausist hoiduda: ma ei saa siis justkui ühest loost välja, uus kipub seda veidi lämmatama. Ent nüüd ma tõesti hindasin tasast kaasatriivi kõlavaga, kus katkematusse kulgu tekkisid väikesed mõtteavaused vaid tänu solistidega numbritele. Väga tahan kiita kõiki soliste. Nende dialoog orkestriga toimis ääretult harmooniliselt, ilma vähimagi esiletrügimiseta. Ja idee vahetada mängijat „Kadentsi ja teema“ soolos sarja igal õhtul on hästi armas!

Teise suure komplimendi teen Rasmus Puurile maitsekate seadete eest. Kui seesama muusika ei kumiseks kõrvus algkujul koorilauludena, ei märkakski teisenemist. Veel enam: Mägi, kes ei pidanud end kooriheliloojaks, rõhutades puhta muusika ideaali², võiks nüüdse tulemuse üle rohkemgi rõõmustada. Pealegi toetas ta alati oma muusika stiilitundelist arranžeerimist ja Puuri askeetlik joon sobib selleks ideaalselt – või üllatuslikultki. Näiteks „Vahtralt valgõ pilve pääle“ kostis keelpillidelt naishäälte asemel värske erksuse ja aktiivsusega ning jõudis kõlaintensiivsuses vahest kõige lähemale autori enese kujutlusele oma eepilisest natuurist. „Siin on mu rõõmumaa“ alguse uljad vokaliisikeerutused mõjusid pillidega ootuspärasest kainemalt ja taltsamalt. Ju sigineb inimhääle eksalteerit kordustesse tänu foneetikale suurem annus kirge.

Mis aga väheke kaotas, oli kooriliikide erinäosusest tulenev tessituurikontrast. Keelpilliviisikule kohandatuna muutus pilt palju ühesugusemaks ja seega ka vaesemaks. Viiulite ja kontrabasside üsna stabiilne kõlasuhe ei anna välja nii eredaid vastandusi kui sopranite-altide või tenorite-basside vahel. Ma ise rõhutanuks seda vahet teadlikult, kallutades naiskoorilaulude seaded kõrgemate pillide ja meeskooride omad madalamate poole (eriti „Kerkokellas“). Ilmselt polnud see aga Puuri taotlus. Iseenesest huvitav, kuidas kõlaks Mägi laulud suisa sümfooniaorkestri kirevusele säetuna.

Veel paar toredat tämbraalset üllatust. Näiteks mõjus „Kadentsi ja teema“ lühike lõpetus, tavapäraselt klaveri või oreli saadetuna, keelpilliversioonis palju pehmemalt. Klaveri mõningane kõla­kalkus lõikub vahel liig valusalt viiuli sugereerivasse tundepuhangusse. Kuid ka eespool mainit „Kerkokella“ hingekriipiv sisu omandas keelpillide tihkuses ja ainsama lakoonilise torukella tagasihoidlikus kahekõnes iselaadi veenvuse.

Ja ometi – sõnadest oli tuline puudus. Traditsiooniline, teksti mõtet kandev vokaalmuusika tõukub luule tähendusest ja häälikute kõlalistest detailidest nii domineerival määral, et nende välja filtreerimisel on tervikust suur tükk välja lõigat. Küllap on Mägi laulud, vähemasti nüüdne valik, üsna laialdaselt tuntud, ent kahtlen, kui paljud teavad peast sõnu, mida tuli seekord üksnes juurde kujutleda. Võimalik, et mõnele polegi see probleem, aga poeesia aitab muusikat siiski märksa rikkamini tajuda, ja kui tarvis, varjutab vahel otsekui delikaatne kaitseloor teerada helilooja areldi paotet tundeilma. Tehniliselt võib küll ehk kohmakas olla trükkida kavalehele kümne laulu sõnad, kuid vähemasti mõelda selle peale tasuks samalaadses olukorras ikka.

Tiia Järg on kirjutanud, et Mägi „oma tee leidmise ja oma hääle kuuldavaks tegemise raskusele lisandus puhta südame­tunnistusega elamise raskus“.³ Kui tema häält endiselt kuuldavana hoiame, ehk elame siis ise pisut kergema südametunnistusega.

1 Reet Weidebaum, VHK keelpilliorkestril valmis plaat Ester Mägi heliloominguga. – ERRi kultuuriportaal 17. I 2024.

2 Evi Arujärv, Ester Mägi. Elu ja helid. EMIK, 2008, lk 52.

3 Ester Mägi, Koorilaule. Tiia Järgi eessõna. SP Muusikaprojekt, 2005, 172 lk.