Jõulud olevatki mõeldud Eesti jaoks, ju käib asja juurde ka „Jõulujazz“

Ehk on palju tahetud, et džässlauljad pidevalt uut materjali looksid ja esitaksid?

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 18. XII.

Festivali „Jõulujazz“ saab kindlasti pidada edukaks, sest rohkem kui pool kontsertidest oli välja müüdud, rahvas hõiskas ja sai püsti seistes aplodeerida.

Nagu ikka, sai „Jõulujazzil“ kuulda palju vokaaldžässi. Avakontserdiks oli sätitud Anett ja tema albumi „Late to the Party“ esitluskontsert. Vaba Lava oli triiki rahvast täis. Eestlased on viimasel ajal hakanud tubliks funky-rahvaks ja pole ka ime, kui on muusikat, nagu teevad Lexsoul Dancemachine, Rita Ray ja mõningad teised Estonian Funk Embassy artistid. Paistab, et ka Anett püüab oma hüva bändiga käia umbes sama rada. Anetile kirjutatud lood on kahjuks liiga ühetaolised: funky peal on Aneti hääl lahja ja ta jääb teatud stampi kinni, ent kui tema häälele rahulikuma tempoga loos ruumi anda, tuleb omapära ja sära esile ning seda hindab ka publik hoopis teist masti aplausiga. Bändis särab teistest eredamalt klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu: on kaugelt näha, et ta võtab laval olemisest viimase.

Janno Trump Clarity Ensemble ja Viktoria Tolstoy esinesid koos esimest korda. Trumpi seadetes said meeldival kombel kõik muusikud sõna sekka öelda: eriti sagedased olid Janno Trumpi ja Joel Remmeli sümpaatselt mõtlikud, kuid mitte toretsevad soolod. Ehkki ka keelpillikvarteti liikmed lisasid aktsente, võinuks neilgi olla suurem roll. Viktoria Tolstoy näitas end tõsise lavahaina: tal on tugev madal register, ääretult varjundi­rohke hääl, väga soe toon ja jutustav laulmisviis. Iga sõna oli aru­saadav (näiteks Aneti kontserdil ei kõlanud sõnum üldse, kuigi Anett rääkis peaaegu iga loo sisu lahti). Märkasin sel festivalil korduvalt, et välisartistid kasutasid üldse nii oma häält kui ka sarmi uhkelt ja teadlikult, saades nõnda läbinähtavate nõksudega publiku kätte.

Marvi Vallaste tuli „Jõulujazzil“ välja Nat King Cole’i ja Natalie Cole’i repertuaariga, mille oli noodistanud ja arranžeerinud ansamblile pianist Rain Rämmel. Kogu elulugude järgi sammuv kavavalik oli Vallastel kokku pandud väga põnev, nii et tõi suurepäraselt esile tema hääle ulatuse ja vokaalse võimekuse. Eriliselt jäi kõrva Natalie Cole’i repertuaarist leitud loo „Good Morning, Heart­ache“ hirmutavalt hea esitus. Pole üllatus, et Marvi Vallaste on tasemel laulja, hea džässlauljana on ta aga avalikkusele kaduma läinud. Aastaid on ta olnud kõige­laulja: džässinägu oli tal ees viimati umbkaudu 15 aastat tagasi, vahepeal on ta ilma teinud taustalauljana peamiselt popmuusikas. Vahest popis on see paljunäolisus miinus ja tema oma nägu pole publik kunagi näha saanudki (nt Ajavares ja Würffel said tuntuks pärast Marvit), kuid džässis on tema paljunäolisus õnnistus ja lava võiks nüüd ometi olla talle valla. Oma repertuaar? Ehk saaks selletagi.

Ehk ongi palju tahetud, et lauljad pidevalt uut materjali looksid ja esitaksid? Sama mõte tekkis mul Dana Mastersi kontserdil: ülejäänud festivaliga võrreldes oli ta täiesti omaette klassist vokalist, ainult et oma lood olid tal võrdlemisi igavad. Äkki mõni võikski jääda standardite peale … Mastersi esituses kõlas kõige hingematvamalt Warner Chappelli „Autumn in New York“, aga see ongi imeilus. Masters on ometi väga hea publiku meelitaja: ta nimetas Eestit maaks, mille jaoks jõulud ongi mõeldud, ning julges juba pärast paari lugu esitada ka oma uusi lugusid, sest saalis olevat erakordselt sõbralik publik.

Maria Fausti uudisteose „Si vis amari, ama“ solistid olid Michala Petri (plökkflöödid) ja Maria Faust (saksofon), Tallinna Kammerorkestrit dirigeeris Tõnu Kaljuste.

Karoliina Kreintaal

Prantsuse ja Norra pillilood

Kõige üllatavam elamus kogu muidu võrdlemisi vagal jõulufestivalil oli vapustav nüüdisdžässi koosseis: Belgia saksofonist Manuel Hermia ning Prantsusmaa tšellist Valentin Ceccaldi ja trummar Sylvain Darrifourcq. Kolmekesi täitsid nad kogu klubi Philly Joe’s pisikese ruumi läbitungiva müramassiiviga, kuid ka vaiksetesse hetkedesse jagus muusikalist pinget rohkem kui kogu ülejäänud festivalile.

Kui ma vaatasin, kuidas trummar taldriku ja teiste metallesemetega (need olid, nagu hiljem trummarilt kuulsin, munapeekrid ja muu köögist näpatud pudi-padi, mille sisse olid vahel pandud vibreerima sekslelude mootorid) helisid tekitab, siis mul plahvatas, et just see (ingl sound art, kõige muu hulgas performatiivsete elementidega või heliobjektidega loodud muusika) on helikunst, mitte see, mida üks EMTA juhtiv seltskond püüab siin viimasel ajal helikunsti pähe esitada. Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts oli aastatel 1924–1940 omal kohal, aga vananenud tähenduse (helikunstnikud kui kutselised muusikud) tänapäeva toomine on mulle nii muusikateadlasena kui ka kutselise keele­toimetajana mõistetamatu. Aga see on üks pikem arutelu.

Trygve Seim ja Andreas Utnem esindasid „Jõulujazzil“ kõige traditsioonilisemat norra ila. Nad mängisid seisundimuusikat, mille saatel tullakse iseendaga enne pühi rahu tegema või niisama kiriku interjööri jõllitama. Veniva helivoo sisse eksis aeg-ajalt mõni jõululugu, nt Gruberi „Püha öö“. Trygve Seimi saksofonikõlast märksa kõrgemalt hindasin pianist Andreas Utnemi taustavulinat, kuid tema ei olnud selle kontserdi peategelane, vaid hoidis delikaatselt tagaplaanile. Isegi kui klaver mängu tuli, oli see popurriilik helivaip minu kõrvadele liiga ühetaoline ja igav. Unemuusikaks kõlbab, aga … Unest äratas, kui lõpupoole kõlas Olav Ehala „Jõuluingel“, ainult et saksitoon oli eriti imal ja helge loo noodid ebameeldivalt pikaks venitatud. Ikka see magus suhkruvatt, mida ma oma kõrvadesse kleepuma ei taha.

Kui tahad olla armastatud …

Maria Fausti uudisteose „Si vis amari, ama“ ehk „Kui tahad olla armastatud, armasta“ plokkflöötidele, saksofonile ja keelpilliorkestrile esiettekanne oli üks festivali huvitavamaid kontserte nii muusikalises kui ka mitmekülgse seltskonna mõttes. Pean selgitama: on huvitav jälgida, kuidas avangardistist on Eestis saanud kollase ajakirjanduse (ja kindlasti ka Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilmi „Machina Faust“ menu) toel meediatäht, keda tullakse uudistama kas või muusika kiuste. Ja ma ütleksin, et ta ei petnud oma kirjut publikut: orkestrimuusika on enamasti just nõnda sulnis, et sellele tasakaaluks võivad solistid ka pisut märatseda (minu poolest on see isegi kohustuslik!).

Kui praeguseks palju esitatud „Maarja missa“ oli Fausti esimene koori­teos, siis nüüd oli avanenud talle võimalus kirjutada keelpilliorkestrile. Peaaegu tunnise teose aines on naise elu ja küpsemine, ühiskonnas aktsepteerimine ning sel on autori esituses ka väike irooniline tekstiosa: „Naise kõige kaunim ehe on naeratus.“ Taas on tulemus põnev, muusikaliselt väga mitmekesine, programmilisusele kalduv ja loodetavasti meelepärane ka orkestrile, ehkki keelpillimängijad pidid vahepeal oma pilli pihta koputama.

Mõni osa toob pisut meelde Tüüri varajase stiili: muusika on võrdlemisi heakõlaline, kuid alati on selles ka teatud teravust, lüürilisus ja helgus vaheldub motooriliste lõikudega, plokkflöödi kõla elustab mu mälusopis koguni In Spe. Nii kui sisse astub Maria Faust saksofoniga, lisandub teose dramaturgiasse palju valu ja juba teise osa lõpus läheb muusika nii pingeliseks, et tekib kahtlus, kas ei hakka teos juba lõppema – kuhugi kaugemale areneda nagu ei saakski. Küllap tingib sellise mulje Fausti vormitunnetus. Ent kui harmooniad ongi vahepeal ekspressiivsemad, on kriipimine ikka püütud lahendada kooskõlasse. Flöödi ja saksofoni ühine soololõik (kadents?) on selle teose kontekstis haruldane, ent vajalik atonaalsus.

Saksofonist Maria Faust ja plokk­flöödi­solist Michala Petri (Taani) olid laval nagu must ja valge koer: Faust näis närviline ja elas tohutult emotsionaalselt oma teosesse sisse, Petri oli tasakaalukas ja rahulik, seisis või istus laval tikksirgelt, vaevalt liigutas ka mängides. Laval võis näha väga palju erisuguseid plökkflööte lühikesest pikolost kuni umbes meetrise plokk­flöödini, mille huulikuosa on kõveraks painutatud. Faust mängis terve teose ühe pilliga, kuid tooni- ja meeleoluvaheldus mõjus seda võimsamalt.

Püstol ja ujumine

Raul Vaigla tähistas 2022. aastal mitme kontserdiga 60 eluaasta ja 40 aasta täitumist professionaalse muusikuna. Ühe kontserdi andis ta nüüd „Jõulujazzil“ koos MUBA bigbändi ja mõne lähedase solistiga, visates ise nalja: „Kaua võib venitada ühte sünnipäeva?“

Raul Vaigla bass on kohati sooja tooniga ja jutustav, aga vahel ka sõnakas või koguni lärmakas. Ütled bassimees, mõtled Vaigla (või Mälgand): ta on üks Eesti bassi kehastusi ja harva on olnud põhjust mõelda, milline on tema looming, tema enda nägu, sest ta on nii mitme­külgne. Aga tema looming on võluv, kaunis ja sealjuures sugugi mitte igav, vaid parasjagu lüüriline ja mõtlik, kuid harmoonia värvid ei vea kuulajat kunagi alt. Ja ka rokk on põnev, mitte ühe käigu peal tammumine, nagu tänapäeval kipub juhtuma.

Vaigla loominguga kava oli muidu vaheldusrikas ja ehkki Siim Aimla ei olnud seadeid saanud MUBA bigbändile teha kuigi katsumusrohkeks, kõlas see tõsiseltvõetavalt, aga mitte kuigi lõbusalt, ehkki pisut lusti võiks ju ka bigbändimuusika juurde käia. Harva oli tunne, et taustajõud naudivad laval olemist (seda tuleb veel õppida), pigem olid ees rasket tööd tegeva (see on ju ka tõsi) etableerunud profi näod – seda ei lubanud endale aga ükski päris solistidest. Eriti alguses andsid märku helimured: küll olid solistid taustahääli mängides ülevõimendatud, küll oli bigbänd nagu koti sees. Ühtlase valju kõlamassiiviga sai orkester hästi hakkama, aga hääli eristada oli raske.

Kui Aimla ühe soolo ise maha mängis (hea, mis seal rääkidagi!), hakkasin huviga ootama, kas ka mõnel juntsul lubatakse üksi tuututada. Ei, bigbändist ei saanud soleerida ükski puhk­pillimängija, küll aga said soolot mängida kitarrist ja klahvpillimängija, sealjuures polnud kummagi nimi veebisaidil solistina välja toodud (tahaks teada ja meelde jätta). Siiski tuleb peale Aimla esile tuua vaimustav trompetist Tero Saarti, samuti olid head lauljad Marie Vaigla, kelle tohutult omapärane tämber tuli aeglases muinasjutulise kõlamaastikuga loos eriliselt esile, ning rabava sisseelamisvõimega Robert Linna.

Festival sattus vingele viirushooajale. Nii nagu mina alustasin festivalirallit parima kavatsusega kogu tulevärk ära kuulata, nii tegid haigused korrektiive ka muusikute plaanides. Ükskord läksin kuulama See Pole See Triot, kuid ilmnes, et lavale on oodata hoopis Liisi Koiksonit (hääl), Andre Maakrit (kitarr) ja Marti Tärni (kontrabass). Algul arvasin, et nad on nähtavasti palju koos mänginud ja esitavad küllap mugavuskava, mis tuleb neil une pealt. Vähehaaval selgus, et kooslus oli viimati koos laval olnud suvel, sealjuures Tärn vist basskitarriga.

„Püstoli tegemine“ ei ole lihtne ja seega üht-teist ka juhtus. Liisi Koikson meeldib mulle kõige rohkem siis, kui ta võtab vaevaks oma mugavustsoonist väljuda, kuid seekord ei olnud tema käsutuses kõige elementaarsematki mugavuspaketti. Seetõttu ei saanud ta kuidagi ka mugavustsoonist väljuda – loogiline. Vähe sellest, kõik lood läksid vaat et ühe emotsiooni pealt. Kogu kava oli unine ja sündis asju, mida tavaolukorras kindlasti ette ei tuleks. Imetlesin instrumentalistide, eriti Andre Maakri sümpaatset viisi laval muusikalist suhtlust üleval hoida. Koikson suutis aga panna publiku täbara olukorra tõttu esinejatele kaasa elama. Kui ükskord ütles ta pärast väikest äpardust, et vähemalt helistikus tasub enne loo alustamist kindlasti kokku leppida, siis enne järgmist lugu tuletati talle juba publiku hulgast meelde: „Mis helistik?!“ See kontsert näitas hästi, et tasakaalus kava koostamine on omaette tunnustust vääriv töö, mis nõuab head tunnetust ja ka aega, sest hunnik hästi aeglasi lugusid võib järjest mõjuda täiesti rusuvalt.

Kange kiusatus on päris maha vaikida „Jõulujazzi“ lõppkontsert „Vene teater laulab jazzi“. Juba paaril eelmisel kontserdil oli mul tunne, et olen natuke nagu kodusel festivalil, aga võib-olla hoopis proovisaalis või kellegi vannitoas. Nüüd aplodeeris aga publik püsti, samal ajal kui vokaalsolistide ülesastumine oli selline, et mida ujuvam vokaal (ja seal ujuti krooli ikka meistriliiga tasemel), seda rohkem oli rõhk lava-show’l, tantsul ja seksapiilsusel. Üle teiste peade tõusid siiski Aleksandr Ivaškevitš, kes on ammuilma tuntud ka stepptantsijana, ning Anastassia Tsubina, kelle vokaalnumber meenutas väheke Kate Bushi. Kuna Eesti näitlejate hulgas on palju tipptasemel lauljaid, siis kerkib eriti küsimus, miks oli „Jõulujazzi“ lõppu tarvis sellist kava. Muusika ei saanud kuidagi olla peamine põhjus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht