Koonduslaagris valminud kammerooper ja totaalne sõda

Kuigi ka praegusest maailmast pole kuhugi kadunud diktaatorlik soov võtta endale surma roll, oli Jalaka lavastuses rõhutatud elu helgemat ja inimlikumat poolt.

LIISI LAANEMETS

Rahvusooperi Estonia ja Von Krahli teatri koostöölavastus, ühevaatuseline ooper „Der Keiser von Atlantis“ ehk „Atlantise keiser“ 15. ja 16. VIII (esietendus 14. VIII) Von Krahli teatris Telliskivi loomelinnakus. Helilooja Viktor Ullmann ja libretist Peter Kien, muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd, lavastaja Peeter Jalakas, dramaturg Taavi Eelmaa, kunstnik Kristel Zimmer, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Emer Värk, liikumisjuht Mehis Saaber. Osades Tamar Nugis (keiser Overall), Mart Laur (Valjuhääldi), Rafael Dicenta (Arlekiin), Priit Volmer (Surm), Juuli Lill (Trummilööja), Heldur Harry Põlda (Sõdur) ja Kristel Pärtna (Bubikopf, sõdur), rahvusooperi Estonia orkester.

Koostööprojektid on rahvusooperi sõnul nende tulevik, mis „toob teatrisse uut verd ja uutmoodi tegutsemist, rääkimata nimekatest lauljatest, keda me oma jõududega iialgi ei suudaks muidu siia tuua“ (ooperiosakonna juht Helen Lepalaan, Estoonlane nr 21). Kevadel jõudiski Estonias lavale mitme Itaalia teatriga koostöös valminud Puccini „Madama Butterfly“, mis kõike lubatut siiski endaga kaasa ei toonud ning osutus üsna keskpäraseks. Selle ja möödunud nädala seitsmel õhtul rahvus­ooperi Estonia ja Von Krahli teatri ühislavastusena etendunud Viktor Ullmanni lühiooper „Atlantise keiser“ oli seevastu õnnestunud ja õigustatud. Lavastus oli mitmes mõttes eriline. Arvestades rahvusooperi viimaste aastate suhteliselt klassikalist ja turvalist repertuaaripoliitikat on juba teose kavva võtmine märkimisväärne, aga ka see, et kasutatud oli vaid oma lauljaid ning etendus oli viidud Telliskivi loomelinnakusse black box’i. Järgnev mulje põhineb 15. ja 16. augusti etendusel.

Viktor Ullmanni nimi ei ole Eesti publikule ilmselt tuttav. Tegu on praeguse Poola alal sündinud ning hiljem Viinis, Prahas ja mujal Kesk-Euroopas tegutsenud juudi päritolu helilooja, dirigendi ja muusikakriitikuga, kelle õpetajad olid Arnold Schönberg ja Alexander von Zemlinsky. Heliloojana ta enne Teist maailmasõda tunnustust ei leidnud, kuigi oli selleks ajaks kirjutanud ligi 40 teost. 1942. aastal deporteeriti Ullmann koos paljude saatusekaaslastega Tšehhi alal asuvasse Terezíni ehk Theresienstadti koonduslaagrisse, kuhu teiste hulgas paigutati nimekaid kultuuritegelasi, kellel oli võimalus jätkata oma kunstilise eneseväljendusega. Ebainimlikes tingimustes jäi Ullmann muusikaliselt aktiivseks: korraldas kontserte, komponeeris teoseid, organiseeris nende esitamist ja esines ise pianistina. Ta on öelnud, et „me ei istunud mingil juhul nuttes Babüloni kaldail, meie soov luua kunsti oli samaväärne meie tahtega elada“. 1944. aastal hukati helilooja Auschwitzis.

Theresienstadtis komponeeris Ullmann umbes 20 teost, millest tuntuim on ühevaatuseline ooper „Atlantise keiser ehk Surma sõnakuulmatus“ (libretist saatusekaaslane Peter Kien). Aastatel 1943-1944 valminud ooper oli plaanis laagris ka ette kanda, ent seda siiski ei juhtunud, sest tsensuur nägi läbi teose satiiri, märgates Atlantise keisri ja Adolf Hitleri sarnasust. Esimest korda etendus teos 1975. aastal dirigent Kerry Wood­wardi redaktsioonis. Originaalversioon rekonstrueeriti laagri proovides kasutatud ja säilinud noodimaterjali põhjal ning muusikateadlaste abiga alles 1990. aastatel. See versioon kõlas ka nüüd.

Teose süžee, mis on viimasel ajal taas aktuaalne, on mõistujutt hullumeelsest valitsejast Atlantise keisrist Overallist, kes püüab üle võtta Surma rolli. Selleks kuulutab ta välja totaalse sõja, mida juhib Surm. Kõik peavad võitlema kõigi vastu, kuni pole enam ühtki ellujäänut. Surm ei ole sellise asjakäiguga nõus ja hakkab streikima. Tagajärjeks on segadus, kus vastaspoole sõdurid sõdimise asemel üksteisesse armuvad ja keegi enam ei sure. Surm pakub kompromissi vaid ühel tingimusel: keiser peab surema esimesena. Ühelt poolt on tegu ilmselge satiiriga Hitleri Kolmanda riigi pihta, kus inimelul polnud väärtust. Teisalt annab ooperi lõpp võimaluse interpreteerida seda kui lootuse tähendamissõnu, mille kriipsutab alla ka ooperit lõpetav koraali „Üks kindel linn ja varjupaik“ harmooniline ja tekstiline töötlus.

Ühislavastuse muusikalise poole eest vastutas Kaspar Mänd Estoniast, lavastas Peeter Jalakas Von Krahlist ja lavastuse dramaturg oli Taavi Eelmaa. Lavastus oli minimalistlik: publikule kogu aeg nähtavasse lavaruumi olid paigutatud nii orkester kui ka lauljad, samuti rekvisiitidega askeldavad lavatöölised. Lavastuse kesksed elemendid olid liikuvad ekraanid, kuhu projit­seeriti videoid, fotosid ja joonistusi. „Atlantise keisrist“ võib leida ühtaegu nii tragöödiat kui ka komöödiat. Kuna ka praegusest maailmast pole kuhugi kadunud diktaatorlik soov võtta endale surma roll, siis võiks nüüdne publik teost mõista eelkõige ajastut peegeldava tragöödiana. Ometi oli Jalaka lavastuses rõhutatud maailma helgemat ja inimlikumat poolt, nii et teatriõhtu mõjus lootusrikkalt. Nii kunstnik Kristel Zimmeri kui ka videokunstnik Emer Värgi töö aitas teose vinti üle keerata ning seda veelgi satiirilisemas-humoorikamas valguses paista. Näiteks kahe sõduri armastusstseeni ajal ekraanidele joonistatud tankide teineteisega keerdunud vastastikku suunatud torud ning tanki südamete põksumine. Või Atlantise keisri ilmumine laulja ülakeha ja ekraanile joonistatud üli­pikkade jalgadega (ooperi lõpus selgus, et keiser oli hoopis liliput). Grotesksus peeti lõpuni välja: viimases pildis ilmub Surm lavale Charlie Chaplinina, mõni hetk hiljem aga juba klišeelikus kapuutsiga mustas rüüs koos vikatiga. Vaid valguskunstniku Emer Värgi aeg-ajalt gestaapolikult publikusse suunatud prožektorid tekitasid ebamugava alastustunde, nagu tahtnuksid öelda, et see kõik eksisteerib ka praegu, tuleb ainult enda ümber vaadata.

Koonduslaagri tingimusi arvestades on teos kirjutatud kammerorkestrile ja seitsmele lauljale, kes esitavad ka kõnetekste. Kõik vokaalsolistid olid estoonlased ning kuigi see väide näib tautoloogiline (sest kes siis veel peaksid Estonias laulma kui mitte estoonlased!), siis viimasel ajal ei olegi see rahvusooperis nii tavaline (välja arvatud lasteetendused). Olgu kohe öeldud, et „Atlantise keisri“ vokaalpartiid ei ole kergete killast ning vahetult pärast suvepuhkust oli neid esitada kindlasti paras katsumus. Ullmanni muusika on rikkalik segu kõigest: see on sulam Schönbergist lähtuvast atonaalsusest, omaaegsetest lööklauludest ning marsirepertuaarist, hilisromantismist, tuntud heliloojate tsitaatidest jpm. Ooperi helikeel oleks 80 aasta tagust laagripublikut kindlasti rohkem kõnetanud kui praegust, sest osundatud populaarseid viise tänapäeva publik lihtsalt ei tunne.

Teose nimirolli laulis Tamar Nugis, kelle viimane aaria tõi kananaha ihule – tehniliselt ja sisult väga meisterlik esitus väga ebamugavas asendis põlvili olles! Teist pearolli, Surma esitas Priit Volmer, kellele paistis partii olevat pisut liiga kõrge, ent kes kompenseeris selle puudujäägi oma näitlejameisterlikkusega. Mart Laur Valjuhääldina ja Juuli Lill Trummilööjana olid reljeefselt välja mängitud ja lauldud, iseäranis võluv oli Lille pime usk oma keisri käskudesse ja talle järgnemisse. Emotsionaalselt inimlikumat palet kehastavad ooperis kaks armastajat ja Arlekiin. Heldur Harry Põlda (Sõdur) ja Kristel Pärtna (Bubikopf) laulsid armastajapaarina tunnetest, millel keiser Overalli maailmas kohta ei ole. Põlda ja Pärtna lõid tervikliku ja detailides võluva stseeni. Arlekiinina astus üles Rafael Dicenta, kelle roll lihtsameelse naljahambana lubas kujundlikumat lähenemist. Dicenta puhul väärib märkimist mitte veatu, aga siiski kiiduväärselt arusaadav tekst. Teos esitati eesti keeles ja kuigi kavalehel sellekohane märge puudub, selgus rahvusooperi veebisaidilt, et eestinduse autor on Peeter Volkonski.

Dirigent ja orkester asusid lauljatega samal tasapinnal nende taga, ilma et dirigent näeks lauljaid; lauljad nägid dirigenti ühest monitorist. Muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd oli imelikku lavaruumi arvestades saavutanud orkestri ja lauljate vahel väga hea balansi. Kui enne etendust oli mul saali akustika suhtes kõhklusi, siis need hajusid kiirelt. Kuigi tegu ei ole ooperietenduseks ideaalse ruumiga, siis Mänd oli saanud orkestri ja lauljad omavahel ning ruumiga hästi kontakti ja toimima. Vaid paaris kohas mängis orkester lauljad üle ning hetketi ei olnud lauljad orkestriga koos, üldist kõlapilti need pisiasjad õnneks liialt ei kõigutanud. Lauljaid saatev kammerorkester koosnes tavapärastest orkestripillidest, millele lisasid värvi kitarr ja bandžo, harmoonium ja klaver ning saksofon. Kuna tegu oli pigem ansamblimänguga, said peaaegu kõik orkestrandid soleerida, etenduse lõppedes jäid aga kummitama orkestri kontsertmeistri Maria Goršenina viiulisoolod.

Ullmanni teos on mitmekihiline ning rahvusooperi ja Von Krahli lavastus tõi selle terviklikult ka esile. Veidi kahju on aga lavastuse proloogist, mis minu arvates teatri fuajees tööle ei hakanud. Umbes 20 minutit esitas viieliikmeline ansambel koos lauljatega ajastukohaseid muusikapalu. Vahele räägiti juudi anekdoote, mis pidid publiku viima absurdsusest ja traagikast võrsuva nalja ja komöödia lainele. Kahel vaadatud etendusel publik valjuhäälselt naljadele ei reageerinud, nii ei teagi, kas tegu oli eestlasliku tagasihoidlikkusega või ei jõudnud nali kohale. Saksa keeles esitatud laulude mõistmine jäi paljudel kuulajatel keelebarjääri taha ning seda, et nii mõnigi lugu pärines koonduslaagritest läbi käinud helilooja sulest, teadsid kindlasti väga vähesed. Kõlas näiteks Theresienstadti koonduslaagri üle elanud Martin Romani üks kuulsamaid laule „Karussell“ ning Kristel Pärtna juhatas publiku teatrisaali samuti Theresien­stadtis viibinud, ent Auschwitzi gaasikambris oma maise teekonna lõpetanud Ilse Weberi magusvalusa lauluga „Ich wandre durch Theresienstadt“ („Ma kõnnin läbi Theresienstadti“). See muusikaline teadmine oleks publikut ehk tasakaalustatumalt etenduse lainele häälestanud.

Sel suvel nägi Tallinna publik kahte väga tuumakat kammerooperi lavastust: muusikaliselt ja tekstiliselt erinevat, aga mõtteliselt sama temaatikat käsitlevat Philip Glassi „Hydrogen Jukeboxi“ ning Viktor Ullmanni „Atlantise keisrit“. Ebastabiilsed ajad soosivad selliste teoste pinnale kerkimist. Muidugi soovin, et maailm naaseks turvalisemasse seisu, ent sellised lavastused muudavad meie ooperimaastiku põnevamaks!