Üldiselt väärtuslik kogemus

Selleaastase festivali „Ceciliana“ kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis.

ÄLI-ANN KLOOREN

X vanamuusikafestival „Ceciliana“ 21. – 24. III Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kunstiline juht Imbi Tarum.

Eelmisel nädalal toimus X vanamuusika­festival „Ceciliana“. Kümnes tuli küll väikese üllatusena, sest kandis ju eelmise aasta festival järjekorranumbrit kaheksa. Võiks kahtlustada, et heliloojate seas levinud ebausk üheksa ees on kandunud ka festivalikorraldajate hulka, tõenäolisem põhjus on siiski pandeemia tõttu ära jäänud üritustest tekkinud segadus. Aga olgu nende arvudega kuidas on, 2014. aastast korraldatud „Ceciliana“ on leidnud meie arvukate vanamuusikafestivalide reas kindla koha ning selle eripäraks võib pidada rohket üliõpilaste ja õpilaste kaasamist kontsertidesse.

Selleaastase festivali kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis, selle esitasid üliõpilased, barokkorkestrit täiendasid ka õppejõud ja Muba õpilased. 1651. aastal loodud lavateos on tüüpiline varabarokse ooperi näide: süžee antiikmütoloogiast ja paljude tegelastega, muusikas tõuseb esile retsitatiiv, mis vaheldub lühemate laulvate lõikudega, ning seda kõike saadab väike, kuid väga värvikas orkester. Alg­kujul on ooper üle kahe tunni pikk ja oleks arvatavasti olnud noortele muusikutele liig, aga tänu ettevõtmise eestvedajale ja muusikajuhile Andrew Lawrence-Kingile oli teosest saanud üle tunni kestev kompaktne algmaterjali kokkuvõte.

Üldmulje ooperist on suurepärane. Lavastaja Liis Kolle oli väikese lava maksimaalse efektiivsusega ära kasutanud. Tegelasi on ju palju, peaaegu 20, ja selline tegelaskujude rohkus toob sageli kaasa sihitu sagimise, siin aga oli osatud anda igale osalisele oma numbri ettekandmiseks piisavalt aega ja ruumi, ometi jäämata liiga staatiliseks. Üks suur üllatus oli noorte barokklauljate rohkus, nii et kahel õhtul esines eri koosseis, minul õnnestus vaadata teist etendust. Nagu õpilaste puhul võibki eeldada, oli lauljate tase mõnevõrra ebaühtlane. Oli neid, kes andsid välja juba solisti mõõdu, ja ka neid, kelle esitus oli veel õpilaslik. Vokaaltehnilised puudujäägid tegi tasa elav ja mängulustist haaratud esitus, parasjagu huumorit oli omal kohal, kuigi mõni osatäitja läks lõkerdava naeruga natuke üle piiri. Kuna lauljad olid enamasti mulle tundmatud ning pimedas saalis oli ka raske kavalehelt järge pidada, kes on kes, siis jätan eksimise kartuses nimed mainimata. Olen siiski kindel, et Calistot laulis Marta Ojasoo ning kogu trupist oli tema esitus nii vokaalselt kui ka tõlgenduslikult meeldejäävaim.

Kui lauljate puhul võib rääkida taseme erisusest, siis orkester justkui ei olnudki õpilasorkester, vaid kõlas täiesti professionaalselt. Tõtt-öelda peaksin rääkima lausa orkestritest, sest neid oli kaks – üks kummalgi pool saali oma basso continuo rühmaga. Mahlakama kõlaga oli keelpilliorkester, kuhu oli kaasatud ka kannel. Seda orkestrit n-ö juhtis Lawrence-King ja, nagu talle tavaliselt omane, jagas ta end mitme pilli vahel – harf, regaal, trummid. Teise orkestri soolopillid olid puhkpillid ja selle „hing“ Imbi Tarum klavessiini taga.

Muljetavaldav oli valguskunstnik Priidu Adlase töö: pidevalt vahelduvad valgustoonid – kord pehmemad, kord teravamad – tõid hästi esile EMTA saali justkui maastikulise seinadekoori. Kostüümikunstnik Kalle Aasamäe oli nappide vahendite, aga suure leidlikkusega loonud mitmekesised ja karaktereid hästi esile tõstvad kostüümid.

Ooperiga võrdväärse elamuse pakkus festivali viimane kontsert „Tuntud ja tundmatu“, kus haamerklaveril esines ja ettekandele tulevate teoste tagamaid tutvustas Lembit Orgse. „Tuntud“ oli sel kontserdil Haydn – helilooja, kelle nime ka paljud klassikalise muusika kauged inimesed teavad, kuid kelle muusika kõlab kontsertidel ometigi (ebaõiglaselt) harva. Orgse tõi välja ühe Haydni natuurile nii omase joone – huumori –, mis avaldub tema loomingus peene ja teravmeelse vaimukusena, nagu tõestas ka avaloona kõlanud lihtsakoelisel kaduma­läinud kassist jutustaval laulukesel põhinev fantaasia C-duur Hob. XVII/4. Õhtu nael oli aga kindlasti lõpulugu, Haydni klaveritrio G-duur Hob XV/25, kus Lembit Orgsega liitusid Meelis Orgse viiulil ja Johannes Sarapuu tšellol. Teose kaks esimest osa on kenad, traditsioonilised andante ja poco adagio. Tõeline tulevärk läheb lahti aga viimases osas – presto-tempos rondos all’Ongharese. Peale kiire näpujooksu lisanduvad siin pillide tämbrite kombinatsioonid, näiteks haamerklaveri ja barokkviiuli kõrge register koos tšello madalaga annavad kokku tõeliselt efektse kõla.

„Tundmatut“ poolust esindas helilooja ja pianist, Pariisi konservatooriumi esimene naisprofessor Hélène de Montgeroult (1764–1836), kelle loomingust tuli ettekandele sonaat viiulile ja klaverile a-moll op. 2 nr 3. See sonaat on tavapärasega võrreldes justkui tagurpidi: esil on seal klaveripartii ja viiul jääb tagasihoidlikuks, nii et teost võib mängida ka ainult klaveril. Igal juhul uus ja huvitav kokkupuude unustusse vajunud muusikaga.

Festivalil andis debüütkontserdi EMTA praegusi ja endisi üliõpilasi ühendav vokaalansambel Cantus Reval. Dirigenti ansamblil küll ei ole, kuid oli näha, et juhtroll on bariton-bassi Stijn Claerhoudti kanda. Kava pealkirjaga „Passione“ koosnes renessansiajastu muusikast ja esindatud olid tolle aja tähtsamad heliloojad Desprez, Palestrina, di Lasso, Gesualdo ja Sweelinck. Kuigi tõelise meisterlikkuseni on ansamblil veel pikk tee, on selleks eeldused olemas. Kõikidel lauljatel on väga ilusad, kuid ka üsna erinevad hääled, mis vajaksid kõlalist ühtlustamist. Sopranid Sara Corriga ja Yumiko Matsuyama tõusid esile oma heleda särava häälega ning nii jäi alt Mari Roos nende kõrval tagaplaanile. Tenor Zhizhong Xie on erakordselt kauni häälega, ent oli hetki, kus see kaunidus hakkas teisi hääli varjutama. Claerhoudt üllatas aga aeg-ajalt oma graindelavoix’liku hääletekitamisviisiga. Martin Einmann kui eri koosseisude kogenud bariton-bass oli nende kahe nii erilise hääle tasakaalustaja. Paremini õnnestusid ansamblil lood, mille esitas kogu koosseis. Katsetati ka väiksemaid ansambleid duost kvartetini ja seal vedas närv mõnikord noori lauljaid alt: intonatsioon läks paigast, hääled hakkasid värisema, õhk sai otsa. Üllataval kombel kõlas kõige paremini ja puhtamalt keerulise harmooniaga Carlo Gesualdo „O vos omnes“, kus lauljad paistsid paremini haaravat ka lugu kui tervikut.

Väga vastakaid tundeid tekitas Andres Mustoneni ja Imbi Tarumi CD „Per annos, per sempre“ esitluskontsert. On enesestmõistetav, et kui plaadil kõlavad Johann Sebastian Bachi sonaadid viiulile ja klavessiinile, siis neid ka esitluskontserdil esitatakse, isegi kui plaadi materjal on salvestatud aastakümneid tagasi. On raske alahinnata Andres Mustoneni panust Eesti muusika-, eriti vanamuusika­ellu, kuid nüüd näib, et Mustonen on hakanud oma võimeid üle hindama. Kuulsin tema esituses üht Bachi soolosonaati juba mõni kuu tagasi Arvo Pärdi keskuses ega mõistnud, miks võtab interpreet oma kavva teose, millest tal ilmselgelt jõud üle ei käi. Seekord oli esitus veelgi nõrgem: intoneerimine, eriti aeglastes osades, oli talumatult must, kõla ebamäärane ja tõlgendus küsitav. Kui muidu oleks esitus olnud kõrgel tasemel, ei oleks ma pahaks pannud ka loo esituse ajal järje kaotamist ning ühe osa uuesti otsast alustamist – ikka juhtub. Kuna aga Mustonen on ka varem selliste pooltooreste teostega kuulajate ette tulnud, lõpetan selle jutu Andrew Lawrence-Kingi tsitaadiga: „Me palume inimestel, kes tulevad kontserdile, osta pilet.¹ Juba see on midagi. Kuid me palume neil anda ka umbes tund aega oma väga väärtuslikust ajast, et kuulata muusikat, mida me neile mängida tahame. Me peaksime andma neile kogemuse, mis midagi tähendab, sest tänapäeval on enamikul inimestel väga vähe isiklikku aega. Meil on oma töö­kohad, igasugused kodused kohustused, kõikvõimalikud asjad, mida me peame tegema. Seega on aeg, mida meie publik meiega jagab, väga väärtuslik.“²

1 „Ceciliana“ kontserdid olid siiski tasuta, v.a ooper.

2 Taavi-Mats Utt, Vastab Andrew Lawrence-King. – TMK 2024, nr 3.