Läki lauldes sinna pillerkaarile!

Hoolimata töömahust, mida Olav Ehala lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu vaeva väärt.

MARIA MÖLDER

Olav Ehala muusika võib eesti heliloojate hulgast eksimatult ära tunda. Tema lugudel on eriline värv, iseomased hoogsa joonega meloodiakäigud ja katsumusi pakkuv rütmimuster. Võib kahtlustada, et selline ainulaadne kombo on kujunenud siinse estraadi ning 1960ndatel ja 1970ndatel kireva lääne kiiresti muutuvate muusikastiilide rägastiku mõjul. Kogu selle pillerkaari on ta teinud enda omaks ja saanud sellega oma rahvale armsaks.

Kuigi teame Olav Ehalat, omadele Olkut, eelkõige laululoojana, toimub tema muusikas palju omapärast just instrumentaalis ning ka häälekasutus võib olla vägagi instrumentaalipärane, kuid ühtaegu lähtuda tekstist. Olav Ehala on viisistanud nii paljude oma kaasaegsete värsiseppade luulet, et tõenäoliselt tuleb sageli esimesena meelde Olku viisijupp, kui satub ette tekst paberil. Lasen kõnelda heliloojal:

„Nooruses on mul ühe käe sõrmedel laulud, kus meloodia oli enne ja siis tehti tekst. Ma sain mingil hetkel aru ja tunnetasin, et õigem on võtta poeesia ja seda muusikasse panna. Vahel öeldakse, et mul on seda vahelduvat taktimõõtu ja asju, mida tavaliselt popmuusikas ei ole. See tuleb sellest, et ma püüan igati eesti keele päraselt oma lauludes hakkama saada. Üks hea näide on Viivi Luige tekstiga „Võta mind lehtede varju“. Eesti keeles on ju kolmas välde ja kui üks rida on pikem, tuleb iseenesest ⅛ takti juurde. Muusikaline pilt läheb väga põnevaks ja seal on üle takti erinev taktimõõt. Aga see tuleneb kõik tekstist, see ei ole mul sihilikult esitaja kiusamiseks mõeldud. Mõned esitajad on sellest aru saanud ja öelnud mulle ka, et alguses on keeruline, aga kui hakkad seda esitama teksti­põhiselt, siis tuleb välja! Seesama laul sai omal ajal lauluvõistlusel eripreemia „parim laul omas žanris“.“*

Olav Ehala esimene muusikuelu etapp jääb 1960. aastate biitmuusika ajajärku, kui ta mängis ansamblis Optimistid ning oli ansambli Kristallid juht ja helilooja. Kuigi tol ajal oli popp mängida välismaa bändide kavereid, sündis noore helilooja käe alt ka uues stiilis lugusid.

1969. aasta Eesti Riikliku Filhar­moonia lauluvõistlusel, mis hiljem nimetati Arne Oidi järgi, läks edukalt Ehala bändikaaslase Heigo Mirko sõnadele loodud laulul „Kui oleksin tuul“: žüriilt pälvis see maksimumpunktid, kuid vahest mitte kõige parema esituse pärast jäi publiku tähelepanu tagasihoidlikumaks ning seetõttu sai laul peavõidu asemel Klementi-nimelise õmblusvabriku eripreemia, just tollal kaasaegsena mõjunud helikeele eest.

1969. aastal Tallinna muusikakooli lõpetanud ja konservatooriumis heliloomingu erialal Eugen Kapi klassis õpinguid jätkanud Olav Ehala oli juba 1960ndate keskel, põneval ajal sattunud televisiooni mängima sisse noorte solistide, nende hulgas tulevaste legendide Ivo Linna ja Jaak Joala esitatavate laulude fonogramme. Teles saabus varsti suur muusikafilmide tegemise laine ja nõnda sai ta luua muusikat mitmele telefilmile, sh Eri Klasi stsenaariumile valminud „Võtmeke“ (1970, koos Arne Oidiga) ja „Duett-duell“ (1971). Filmimuusika tegemine sai Ehalal tõelise hoo sisse esimese täispika mängufilmiga, jantliku komöödiaga „Don Juan Tallinnas“ (1971), mis oli ühtaegu taas väärtustatud Tallinna vanalinna lõbus visiitkaart. Tollal negatiivset tagasisidet saanud filmist on jäänud sõelale üks kaunimaid Ehala laule „Vaid see on armastus“ Enn Vetemaa tekstile.

Ehala on arvanud, et ta on kindlasti teinud üle 60 filmi (sh animafilmi) muusika – talle on öeldud, et neid filme on suisa 70 ringis. Armastatumad mängu­filmid, mille puhul Olav Ehala muusika on hakanud täiesti oma elu elama, on vahest Helle Karise (tollal Murdmaa) „Nukitsamees“ (1981) ja „Karoliine hõbelõng“ (1984). Sageli on ka ette tulnud, et mõni Ehala kirjutatud lugu on ajale märksa paremini vastu pidanud kui film, mille tarbeks see on loodud. Näiteks, küllap teatakse paremini Kiige­laulukuuiku laulja Kadi-Signe Selde esitatud laulu „Põlev puu“ kui läti filmi „Tapöör“ (1989). Olku on muusikat teinud nii mängufilmidele kui ka joonis- ja nukufilmidele, kusjuures nii mõneski mängufilmis on ta ise muusikuna üles astunud – sellistest meenub esmajoones „Tulivesi“ (1993), aga ka „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“ (2011).

Hulk muusikat on tal valminud Priit Pärna joonisfilmidele – vanameistriga on tal olnud eriline klapp, meenutagem kas või oma ajastu legendaarset taiest „Eine murul“ (1986), mille puhul tsensuur algul hambaid näitas, või fantaasiarikast ajaloovõltsingut „1895“ (1995). Nende koostöö algas Pärna teisest autori­filmist „… ja teeb trikke (1979). Järgmine ühistöö oli „Harjutusi iseseisvaks eluks“ (1980), mille kohta on Ehala jutustanud nõnda: „Film käis Itaalias mingil festivalil ja sai mingisuguse koha ka ja siis keegi oli seal Priidule öelnud, et „jube hästi muusikasse tehtud animatsioon!“. Kui Priit oli öelnud, et „ei, see muusika on tehtud pärast peale“, siis ei tahetud teda uskuda, sest see oleks olnud hirmus kallis. Aga tegelikult me niimoodi seal tol ajal töötasime.“*

Animafilme on Olku muusikaga varustanud tohutult. Populaarsematena võib välja tuua Heiki Ernitsa „Ramsese“ sarja (1985–1987, joonisfilm) ning Riho Undi „Kapsapea“ triloogia (1993–2000, nukufilm) – viimase puhul sai Olku nupukalt ja uut arvutitehnoloogiat kasutades ajastu vaimu muusikasse panna.

Ajal, mil Olav Ehala töötas Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) muusikaala juhatajana (1975–1991), kirjutas ta põnevat ja aegumatut muusikat teatrilavastustele (praeguseks on kokku loetud üle 50 Ehala muusikaga lavastuse, aga tollel ajal oli üks populaarsemaid näiteks „Kümme neegrit“, 1976). Valmisid ka muusikalid „Sabata krokodill“ ja „Oliver ja Jennifer“ (mõlemad 1972), „Buratino“ (1975), „Johnny“ (1980, koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga – alles hiljuti mainiti ühes Sirbi arvustuses, et see vajaks hädasti taas lavale toomist!) ning „Thijl Ulenspiegel“ (1987). Kuid muusikale on Ehala kirjutanud ka uuemal ajal, viimati esietendus Birgitta festivalil „Arabella“ (2013).

1985. aastal andis esimese kontserdi vokaalansambel Kiigelaulukuuik, mille tegevust seostatakse kõige enam just Olav Ehala loominguga, ehkki ansamblit vedas algul Tõnu Kaljuste. Asi on selles, et Kiigelaulukuuiku lauljad on oma hääle andnud paljudele-paljudele Ehala (filmi)lauludele ja seadnud nende esitamise standardi, samuti on ansambli salvestatud albumitel kõige enam just Ehala loomingut.

Olen Olku laule esitanud nii laste­kooriga kui ka mitme eri tasemel kammer­kooriga. Need lood on enamasti rasked, kuid peavad näima eriti mängulised ja kerged, nõuavad pedantset rütmi­täpsust ning on täis riukalikke taktimõõdu­vahetusi ja tohutuid hüppeid. Hoolimata töömahust, mida nende lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu seda vaeva väärt. Ma pole kunagi kohanud kedagi, kes eelistaks Ehala laulu asemel kavasse võtta midagi, mis annaks ennast lihtsamini kätte.

Aegamisi on Ehala seadnud paljud algselt solistidele või ansamblile loodud lood kooridele. Kooride repertuaaris on väga armastatud Ehala jõululaul „Jõulu­ingel“. Nii esitajate kui ka publiku südamesse läks 2011. aasta noorte laulupeo „Maa ja ilm“ tunnuslugu – mõlema teksti autor on tema kauaaegne koostööpartner Leelo Tungal.

Olku on muidugi ka väga laia haardega pianist. Ta võib mängida džässi (näiteks legendaarses trios koos saksofonist Lembit Saarsalu ja kontrabassimängija Toivo Undiga), dixieland’i, muusikali­hitte, popmuusikat jpm, improviseerida väga mitmesuguses seltskonnas. Nüüdseks emeriitprofessor Ehala töötas 1991. aastast (praeguse nimega) Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõuna, kus ta andis edasi oma maitseka ja avara stiilitunnetusega oskusi klaverisaatjana.

Armastatud helilooja ja muusik on pannud palju energiat ka administratiivtöösse. 2001. aastal sai Olkust ootamatult heliloojate liidu esimees. Olukord oli veider ja kurb: 2000. aasta maikuus oli äkitselt südamerikke tõttu surnud liidu juht Lepo Sumera, 2001. aasta veebruaris läks järele Raimo Kangro – mõlemad Olkuga enam-vähem samaealised mehed, tollal viiekümnesed. Olku nõustus lahkunud sõpru ajutiselt asendama, aga juhtus nii, et jäi kolmeteistkümneks aastaks. Heliloojate liit sai kauaks asjaliku, diplomaatilise ja muheda juhi, kes hoolis väga kõigist muusikaloojatest. Samal ajal oli ta ka autorite ühingu juhatuses ja mujal muusikainstitutsioonide juhtorganites. Pärast EHLi juhtohjade üleandmist 2014. aastal sai temast rahvuskultuuri fondi nõukogu esimees.

* Olav Ehala ettekanne „Olav Ehala isiklik kogemus filmimuusika loomisel“ Psühhodisko VI rahvusvahelisel konverentsil „Celluloid Music“ 12. X 2019 Tartus. Üles kirjutanud korraldaja Ahto Külvet.