Kui oleks siis osanud ette näha …

Ühe XX sajandi suurema vokaalsümfoonilise teose mõte on hoiatada järgmisi põlvkondi mõttetu verevalamise eest.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „80 aastat Tallinna märtsipommitamisest“ 9. III Kaarli kirikus. Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Olga Oprõško (orel), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, rahvusooperi Estonia poiste- ja noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva), Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta, dirigent Toomas Kapten. Kavas Benjamin Britteni „War Requiem“ ehk „Sõjareekviem“ op. 66.

Oli 6. detsember 2013. Sel päeval kanti Estonia kontserdisaalis briti dirigendi Jan Latham-Koenigi juhatusel ette Benjamin Britteni „Sõjareekviem“, millega tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva. Teose esitasid ERSO, segakoor Latvija ja rahvusooperi Estonia poistekoor, solistid Svetlana Kasjan Venemaalt, Paul Nilon ja Gavin Carr Ühendkuningriigist. See kontsert on mu mällu sööbinud kui üks suuremaid muusikaelamusi. Põhjusi oli palju, alates suurepärasest muusikast ja lõpetades fantastilise esitusega.

Raputas aga ka teose tekst, kus ladina­keelse surnute missa sõnad põimuvad inglise sõjaväelase ja poeedi Wilfred Oweni luulega. Owen kirjutab sõja julmusest, mõttetusest ja kannatustest, eriti traagiliseks teeb need tekstid aga teadmine, et luuletaja hukkus Esimeses maailmasõjas vaid 25aastasena nädal enne vaherahu sõlmimist. Mäletan, millised olid seda teksti lugedes minu mõtted: kui õnnelikud me oleme, et meil ei ole sõda, et vähemalt eurooplased on ajaloo vigadest õppinud ja rahu siin mandril on põlvkondadeks iseenesestmõistetav. Tookordsest esitusest kirjutas Sirbi veergudel ülivõrdes ka Aare Tool, avaldades lootust, et teost esitatakse enne tähtpäeva „Benjamin Britten 110“.¹ Kui oleks siis osanud ette näha, millises olukorras tuleb kuulata järgmist ettekannet …

On 9. märts 2024. Sel päeval möödus Tallinna pommitamisest 80 aastat. Kaarli kiriku ees lookleb pikk ja mitmeharuline järjekord inimestest, kes soovivad pääseda kuulama Britteni „Sõja­reekviemi“. Järjekorras seista on mõtet vaid neil, kel pilet taskus. Kiriku eesruumis on suur silt, mis annab teada, et kontsert on välja müüdud ja kohapeal pileteid osta ei saa. Seekord kantakse teos ette Toomas Kapteni juhatusel, esitajad on EMTA sümfooniaorkester, sinfonietta ja koor, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, rahvusooperi Estonia poistekoor ja noormeestekoor, solistid Arete Kerge, Mati Turi ja Taavi Tampuu, orelil Olga Oprõško. Esitus ei jää eelmisele sugugi alla, aga kui teistsugune on seekordne kuulamiskogemus! Hinges on äng, viha ja masendus, mõistus tõrgub uskumast, et alanud on sõja kolmas aasta, iga päev sureb mõttetult sadu inimesi. Ja kõige raskem on leppida teadmisega, et meie läheduses on kümneid miljoneid inimesi, kes pole ajaloost midagi õppinud ja kiidavad sõjaõuduse heaks. Et on inimesi, kellele ei lähe korda teiste kannatused, hukkunud – olgu need omad või võõrad –, hävitatud kodud; miljardeid ei kulutata aga millegi loomiseks, vaid hävitamiseks. Kuigi Britten on oma „Sõjareekviemi“ kohta öelnud, et see ei ole mõeldud lohutuseks elavatele, vaid hüvituseks surnutele, siis tundsin ma kümne aasta tagusel kuulamisel ometigi teatud lohutust, nüüd vaid jõuetust.

Kõige selle taustal on veel meie oma mineviku traagilised sündmused. Raske oleks olnud leida märtsipommitamise mälestuskontserdi jaoks sobivamat teost kui Britteni „Sõjareekviem“. On ju selle suurvormi loomise põhjus Coventry pommitamine 1940. aastal: XIV sajandist pärit püha Miikaeli katedraal hävis peaaegu täielikult, püsti jäi vaid karkass. Vana kiriku taastamise asemel ehitati selle varemete kõrvale uus ja kiriku sissepühitsemiseks 1962. aastal telliti Brittenilt helitöö. Nii valmis üks XX sajandi suurematest vokaalsümfoonilistest teostest, mille läbiv mõte on hoiatada järgmisi põlvkondi mõttetu verevalamise eest. „Sõjareekviem“ oli mõeldud ka sõjas suuri kaotusi kandnud suurriikide lepituseks ja esiettekandel pidid solistidena üles astuma nende riikide esindajad: briti tenor Peter Pears, saksa bariton Dietrich Fischer-Dieskau ja vene sopran Galina Višnevskaja. Lepitus jäi aga tulemata ning ei ole vist üllatus, et alt vedas Nõukogude Liit, kus ei antud Višnevskajale välismaale sõiduks luba, ning vene sopran asendati viimasel hetkel iiri lauljanna Heather Harperiga.

„Sõjareekviemi“ muusikaline materjal on väga mitmekesine, ometigi leidub siin ka korduvaid ja siduvaid elemente. Üks selliseid on tritoonintervall, mis on juba keskajast tuntud kui diabolus in musica ehk kurat muusikas. Eriti kurjakuulutavalt ja häirivalt kõlab see teose lõpus, jäädes lahenduseta, mis näitab Peter Pearsi sõnul, et „see ei ole lõpp, me ei ole veel pääsenud, me peame sellele ikka mõtlema, me ei tohi vajuda rahumeelsetesse unistustesse“². On ka kõlasid, mis tõusevad kogu teose vältel esile: torukellad ning vask- ja puupuhkpillide sõjafanfaarid.

Britten kirjutas oma teose hiigelkoosseisule, mis liigendub kolmeks tasandiks. Tenori- ja baritonisolist laulavad kammerorkestri saatel Oweni tekste, kujutades sõjaohvreid. Sakraaltekste esitavad sopranisolist ja segakoor sümfooniaorkestriga ning poistekoor oreli saatel: esimene kooslus annab edasi rahva leina ja kurbust, teine on aga süütute laste hääl. Selline liigendumine vajab piisavalt avarat ruumi, mida Kaarli kirik ka pakub: laval olid orkestrid ja osa segakoorist, teine osa segakoorist oli paigutatud külgpinkidele ning teose algul ja lõpul ka vahekäiku. Meessolistid olid orkestri ees, sopran esitas oma partii kantslist, poistekoor seisis rõdul oreli juures. Üldiselt töötas selline asetus hästi ning lõi rikkaliku ja ruumilise kõlamaailma. Soprani paigutamine n-ö kõrgematesse sfääridesse rõhutas selle partii ebamaisust, poistekoori oma kõrguses ja kauguses kõlas kui – kasutades klišeed – inglikoor.

Kui millegi üle nuriseda, siis ei olnud koori paigutus kõikide kuulajate jaoks ühtmoodi hea. Kuigi arvasin jõudvat kontserdile suhteliselt vara, selgus, et kirik oli minu saabumise ajaks rahvast täis ning istekohta valida peaaegu võimatu. Seetõttu rõõmustasin algul väga ühe äärmise ja suhteliselt ees asuva koha üle, aga teose avataktide kõlades sain aru, et terviku nautimiseks ei olnud see just parim variant. Kuna segakoori lauljad seisid minust vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, siis kuulsin peamiselt tütarlaste laulu enda kõrval ning see­järel väikese ajanihkega ja nagu taustana ka ülejäänud koori. Rõõm oli suur, kui lauljad liikusid pärast avanumbrit vahekäigust eespool asuvatele külgpinkidele, ja sama suur oli pettumus, kui nad tulid lõppnumbriks taas vahekäiku.

Siiski ei varjutanud see väike mööda­laskmine kogu õnnestunud ettevõtmist. Toomas Kaptenile ülisuur tänu, et ta sellise erakordse ja tähendusliku projekti ette võttis ning et see niivõrd heal tasemel teostus, kindlasti oli selles suur roll ka kõikide kooride dirigentidel. Seda teost kantakse keerukuse tõttu mõnikord ette ka kahe dirigendiga (näiteks esiettekandel), aga Kapten sai orkestritega kenasti üksi hakkama – siiski olid tal kooride juhatamiseks laval ja selle kõrval abilised. Õhtu suurima üllatuse valmistasid EMTA orkestrid – äärmiselt küps ja delikaatne mäng ning kooridega oldi heas dünaamilises tasakaalus. Eriti tahan kiita puupuhkpillide mängijaid, kelle soolod tõusid esile erakordse puhtuse ja nõtkusega. Ka koorid olid teinud suurepärast tööd. Siingi tuleb esile tõsta dünaamilist paindlikkust – vajab ju see teos skaalat sosistavatest piano pianissimo’test forte fortissimo’teni. Eriti liigutav oli aga poistekoori esitus: ilus kõla, puhas intoneerimine ja emotsionaalne esituslaad võitsid mu südame täielikult.

„Sõjareekviemi“ kaunimatest numbritest saaks pika nimekirja, kuid üks on üle teiste: „Lacrimosa“, kus segakoori üsna süngel taustal laulab sopran kummaliselt katkendlikku ja justkui murduvatest motiividest koosnevat partiid. Arete Kerge esituses kõlas see osa lausa vapustavalt. Naudin alati tema imekaunist, natuke tumedapoolset sopranit, kuid sel korral oli veelgi olulisem emotsionaalne tõlgendus, mis liigutas pisarateni.

Taavi Tampuu ja Mati Turi ülesanne ei olnud sugugi kergete killast, sest nende osaks oli laulda Oweni tähendusrikkaid detaile täis sõnarohket teksti. Kummalisel kombel ei ole inglise keel seda emakeelena mitterääkivatele lauljatele sugugi mugav. Ka Tampuul ja Turil lipsas sisse eestipärasemaid lõike, aga see oli vaid väike iluviga. Usun, et isegi teksti jälgimata oleks aru saanud, kas parajasti valitses tekstis kurbus, viha, iroonia või pettumus – see kõik oli nii nüansirikkalt kuulajateni toodud. Eriti muljetavaldavad olid duetid „So Abram rose“ ja „Let us sleep now …“, kus Tampuu ja Turi hääletämber sulasid justkui ühte. Ja siis need Mati Turi kõrged pianissimo’s noodid …

1 Aare Tool, Britteni „Sõjareekviem“ – suurteos igas mõttes. – Sirp 19. XII 2013.

2 An Act of Reparation: the story behind Britten’s War Requiem. – English National Opera. https://www.eno.org/discover-opera/an-act-of-reparation-the-story-behind-brittens-war-requiem/