Kuidas muusika maa peale kippus

Kahe žanri kokkupanu ei mõjunud kordagi eklektiliselt või eskapistlikult, vaid just harmooniliselt ja sünergiliselt.

AURORA RUUS

Kontsert „Re-sound love“ 22. III Vanemuise kontserdimajas. Floridante koosseisus Paul Daniel (barokk-kitarr ja elektrikitarr), Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (klavessiin), Genka ja DJ Paul Oja, Kadri Tegelmann (metsosopran), Floridante Consort, koormeister Lodewijk van der Ree.

Kui öeldakse, et äärmused peaksid määrama skaala, tekib küsimus, millised need äärmused siis ikkagi on ning kas selle skaala keskpunkt ongi kaua oodatud kuldne kesktee. (Atonaalse muusika isa Arnold Schönbergi sõnade kohaselt on aga kesktee ainus tee, mis ei vii Rooma.) Sedapuhku on kõnealuse skaala otspunktideks kaks vaat et vastupidist ajastut ja stiili, sest selle ühes otsas on XVII sajand ja barokkmuusika oma suurmeistrite Claudio Monteverdi ja Henry Purcelliga ning teises XXI sajandi siinse hiphopiskeene grand old man’id Genka ja Paul Oja. Tõtt-öelda tuleb juba kohe ennatlikult nentida, et ka seekord ei vii kuldne kesktee Rooma, sest kõnealuse skaala eri otsad kohtuvad hoopiski teistsugustes sfäärides: omamoodi mitte­kohas või žanris ehk kontseptsioonis, mida ei oskagi esimese hooga ette kujutada. Seda kinnitasid ka muusikud, kes nentisid, et ühise projekti tulemusena tuli välja mingi täiesti uus asi, mis pole ei üks ega teine, vaid midagi täiesti teistmoodi ja enneolematut.¹

Vanamuusika ansambli Floridante, räppari Genka ja DJ Paul Oja ühiskontserdi „Re-sound love“ fookuses oli armastus – teema, mis läbib eri ajastute muusikat barokist tänapäevani. Peab tõdema, et valik paistis esimese hooga mõnevõrra klišeelik, sest see ajastuülene nähtus on kohati tõesti kulumiseni ära leierdatud. Küll aga tuli mul kohe enda sõnu (või õigemini eelarvamusi) süüa, sest kontserdi muusikavalik ja kontseptsioon põhjendasid tehtud otsust elegantselt ja veenvalt. Genka barokiaegsete laulutekstide tõlkimise muljeist tuli ilmsiks, kui uskumatutel ja uskumatult paljudel põhjustel on võimalik armastuse tõttu trööstimatu olla ning mida kõike võib barokiaegsete lugude sõnadest leida. Millised võrratult poeetilised põhjused ning traagilised lood, milleni tänapäeva (pop)muusika tekstid ei küündi, rääkimata nende lugematutest proto- ja alltekstidest.

Enamjaolt olid kontserdil esitatud lood pärit barokiajastu suurmeistritelt, kelle tekstid Genka oli eesti keelde tõlkinud ning kandis need ette n-ö sprechgesang’ina. Samal ajal mängis ajastutruudel instrumentidel Floridante ansambel, laulis Kadri Tegelmann, vahel ka Floridante Consort ning seda kõike saatis ja vürtsitas veel Paul Oja produtseeritud elektrooniline muusika. Iseäranis sulnilt ja filigraanselt mõjus teiste hulgas Monteverdi „Lamento della ninfa“ ehk „Nümfi kaebelaul“, kus karakteerse ja erudeeritud tämbriga metsosopranit Tegelmanni saatis peale klavessiini Paul Daniel barokk-kitarri asemel hoopiski elektrikitarril (sic!). Danieli bluusilikud soolod olid teisteski lugudes tõesti virtuoossed ja läbitunnetatud ning mõjusid nii tohutult sugereerivalt. Mainimata ei saa jätta ka Georg Friedrich Händeli armastatud vikerviisi „Lascia ch’io pianga“ ehk „Laske mul nutta“ redaktsiooni, mille taustaks oli juba gramm tummisem biit ning millest edasi kiskus asi ikkagi juba ülevaks pretendeerima.

Siinkohal on iseäranis tähele­panuväärne, kui üllatavalt maitsekalt see sümbioos välja kukkus, sest kahe žanri kokkupanu ei mõjunud kordagi eklektiliselt või eskapistlikult, vaid just harmooniliselt ja sünergiliselt. See on tõesti suur saavutus, sest väga sageli kipub klassikalise kunstmuusika segamine nüüdisaegsete žanridega minema kas kitšiks või banaalsuseks. Maitsekuse piiri on sellise lähenemisviisi puhul tõesti üllatavalt lihtne ületada ning sageli juhtub see endalegi märkamatult. Ka sellest ilmneb, et seekord ei mindud välja kuldse kesktee peale, vaid eksperimenteeriti söakalt, ent läbimõeldult, jõudes niiviisi millegi tõesti värske ning kunstilise, mitte kunstlikuni.

Viimasest johtuvalt tuleb lisaks teistele kindlasti tunnustada Genkat, kes oli eesti keelde tõlkinud nii lugude tekstid kui ka konteksti. Kontserdil omamoodi konferansjee rolli täitnud räppar rääkis lugude vahele nende tõlkimisest, taustainformatsiooni otsimisest ning konteksti loomisest, mis osutus meeli- ja silmiavavaks. Seeläbi demonstreeris terve kontsert hunnitult, ent tõsiseltvõetavalt, et lääne kunstmuusika kaanon pole püha lehm või kivisse raiutud absoluutne ja muutumatu etalon, vaid kaasamõtlemisele ja -loomisele avatud, kogu aeg end üha uuesti taasloov protsess. Seda enam et barokkmuusika jääb aega, kus muusikasse suhtuti selles mõttes vabamalt, et vorm oli avatud ning muusikaga võis mõnevõrra mänglevalt ringi käia. Seega oli kõnealune kontsert muusika kaasaloov interpreteerimine kui loov tõlgendamine par excellence ning Floridante, Genka ja Paul Oja lähenemisviis ei diskrediteerinud kaanonit ega selle suuri meistreid – ei tegeldud mingit sorti blasfeemiaga –, vaid võimaldas barokkmuusikal uues kuues omamoodi reinkarneeruda või siis vähemalt väikese renessansi läbi teha. On muidugi veidike irooniline ja kurioosne, et see leidis aset just enne vaikset nädalat ning ülestõusmispühi, mis käis teemana läbi ka kontserdil kõlanud muusikavalikust.

Kontekstist ning ajastutruudusest ja -ülesusest rääkides ei saa tähelepanuta jätta kontserti saatnud visuaalset kujundust, mis oli muusika sisu ja meelsusega efektses dialoogis, pendeldades samamoodi mõlema ajastu esteetika vahel neid omavahel hooti ka kokku viies. Visuaal andis edasi omamoodi kandva narratiivi ning tagas kontserditervikule teatava balansseeriva dramaturgilise arengu ja tausta, sest muusikaliselt polnud see tervik alati ehk pingestatud ning lugude lõpud vajusid nii mõnigi kord ära. Küll aga ihkan, et järgmisel korral (see võiks tõesti tulla) võiks kontekstitundlikkus ja sellega meisterlikult mängimine aset leida mõnes teises ruumis, mitte klassikalises kontserdisaalis.

Nagu öeldud, kõlasid kontserdil n-ö OG² vanade barokibängerid³, mille puhul Genka oli teinud kas täitsa uued sõnad, lähtunud originaaltekstist või tõlkinud algsed sõnad eesti keelde. Esitati ka tema enda lugude töötlusi, sealjuures kõlas – taas iroonilisel kombel – kontserdi viimase loona „Jeesus Presley“, mille refrääni riimid „Me kõik lähme lolliks omamoodi / Lauldes duši all või voodis. / Samamoodi, omamoodi, aga see on kõik okei, okei“ tõmbasid kuidagi iseäranis hästi maha pinge seda kõike liialt tõsiselt võtta.

Ikkagi tundub, et Floridante koos Genka ja Paul Ojaga ei tõlkinud ainult muusika sõnu, vaid muusikat kui sellist. Lõppeks pole ju armastusest lauldes alati niivõrd oluline konkreetne sõnum, mida oma piiratud keelega haledalt väljendada üritatakse, vaid tunne, mida see endas kannab. Ka Genka tõi nii kontserdil kui ka intervjuudes välja, et muusika on justkui mingi kosmiline vägi, mis langeb vahel maailma mõne muusiku pähe, kes on seega n-ö filter, kust see muusika läbi käib. Sestap võibki öelda, et inimene justkui individualiseerib selle musica mundana (maailma ehk taeva muusika), tehes sellest niiviisi musica humana (inimese muusika), ning seetõttu ongi inimeste looming eriilmeline. Seekord ei tekkinudki niisiis skaala äärmuste ehk baroki ja hiphopi vahele mingit kuldset keskteed (rääkimata jõudmisest Rooma), sest neist vormus hoopiski sild, mis võimaldas maa peale kippunud muusikal armastuse temaatika kaudu neist kõrgematest sfääridest alla tulla ning seeläbi kogetavaks saada.

1 Saale Fischer ja Genka. Baroki ja hiphopi liitmisel tekkis hoopis midagi uut. – „Vikerhommik“, Vikerraadio 18. III 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609285484/saale-fischer-ja-genka-baroki-ja-hiphopi-liitmisel-tekkis-hoopis-midagi-uut

2 OG, lühend ingl sõnast „original gangster“ või „original gangsta“, on slängitermin kellegi kohta, kes on uskumatult erakordne, autentne või „vana kooli“ tegija. OG oli algselt kasutusel gängikultuuris, kuid nüüd kasutatakse seda üldmõistena, et ülistada mingil alal asjatundjat. https://www.dictionary.com/e/slang/og/

3 Genka terminid samast intervjuust.