Kunstide ja instrumentide elamusrikkad hübriidvormid

Festivali Tallinna osa kulminatsiooniks jäi ERSO õhtu, kus toodi esiettekandele Elis Halliku sümfoonia „Phos“ ja Monika Mattieseni „Ariadne aus Neanderthal“.

MARJE INGEL

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 30. X – 2. XI Tallinnas, kunstiline juht Monika Mattiesen.

Taban end aeg-ajalt ikka veel üllatumas selle üle, kuidas küll võib Tallinnas nii sageli ja nii palju kuulda nüüdismuusikat – nüüd juba peaaegu iga nädal! Lõppenud nädala uue muusika doosi annustas festival „Afekt“.

Heeroldi kombel puhus festivaliuksed 30. oktoobril valla Kanuti gildi saalis soolokontserdiga esinenud Madalmaade trompetist Marco Blaauw. Tänavu muusikateatrile pühendatud festivali avakontsert ei mõjunud otse teatraalselt. Kui üldse, siis ainult seepärast, et Blaauwi kahe lehtriga trompet ja arvukas valik sordiine, mida ta mõlema lehtri ees vahetas, sarnanesid veidi butafoorsete rekvisiitidega. Muusika, mis neist lehtritest voolas, oli avar ja särav.

Kava stardipaugu andis Marianna Liigi teose „Shatter“ esiettekanne. Dünaamiliselt pulbitseva teose madala­kõlaline elektrooniline taust tõi mulle millegipärast silme ette teaduslikes dokumentaalfilmides nähtud Päikese pinna plekid ning trompeti kõrgemad noodid heljusid selle kuumust õhkava pinna kohal otsekui võimsa kaarega vallanduvad protuberantsid. Mina oleksin teose nimeks kindla peale pannud „Plasma“.

Huugava sulatusahju intensiivsusega vuhiseva esimese teose järel podises järgnenud, ukraina helilooja Adrian Mokanu pala „Il canto della foresta“ tasasemal tulel, hoogu kogudes ja justkui mingis tundmatus keeles monoloogi pidades. Trompet sarnanes siin ajuti didgeridoo’ga, nagu mingi pahura olendi kombel puristades ja vandudes ning siis jälle kimedalt kiljudes, taustal oli kuulda inimhäälte sosinaid, mis lugesid ukraina kirjaniku Lesja Ukrajinka näidendi „Metsalaul“ teksti. Sellele vahetult järgnenud Jelena Rõkova palas „Vicissitudes“ kõlas trompet heledalt ja kõrgelt, justkui tõusvate õhuvooludega kaasa kerkiv langevari või deltaplaan.

Õhtu kulmineerus George E. Lewise tänavu valminud ja kontserdile pealkirja andnud teosega „Buzzing“ ehk „Sumin“. Tõusvate glissando’dega kõrgustesse kerkivad lühidad noodid meenutasid ajuti kajakate kisa, kordamööda sekkusid neisse madalad trombooni või didgeridoo’d meenutavad mõminad ja mörinad. Kontserdi kaasesineja Tammo Sumera hallatud elektroonilise mühina kohal heljusid ja keerutasid džässi helimaastikelt tuttava sordiini kõlaga mustrid. Teosesse süvenedes hakkas see üha enam meenutama omavahel tuliselt vaidlevate osalistega kuuldemängu, mis osutab ka festivali tänavusele muusikateatri kallakule.

Otsesemalt teatraalsete elementidega žongleeris „Afekti“ koostöökontsert ERSOga 1. novembril. Austraalia helilooja Catherine Millikeni „Ediacaran Fields“ ehk „Ediacara alad“ kutsus publikut osaluseksperimendile: saalis viibijail paluti märguande peale neile jagatud kivikesi kokku lüüa. Lugesin Vikipeediast, et Ediacara ajastu oli ajavahemik 635 kuni 541 miljonit aastat tagasi, kui Maal hakkasid edenema paljurakulised eluvormid. Pärast teost selgitas dirigent Clement Power, et Ediacara ajastu kihid on paljastunud Austraalias ja siin Baltimaades ning see seob kaht geograafiliselt kauget asukohta.

Sobivasti jätkus kontserdi kava eesti helilooja Elis Halliku sümfoonia „Phos“ esiettekandega. Olles mõjutatud eelmise teosega kaasnenud kujutlusest, kuidas pehmekehalised, selgrootud eluvormid ürgsel Maal tasahilju arenesid, kippusin ka Halliku teose tihedas keeriselises koekirjas kuulma ookeani mäslevaid vooge. Tegelikult tähistab kreeka sõna phos valgust ning Elis Hallik oli inspiratsiooni saanud Loomise sammasteks nimetatavast tähtede sünnipaigast Kotka udukogus. ERSO kontserdi esimese poole teoseid ühendas niisiis suuri ajalis-ruumilisi mõõtmeid hõlmav haare. Kui Millikeni kaugesse minevikku tagasi vaatav teos triivis malbelt eelajaloolises elu loomise ürgkatlas, siis Halliku teost saab iseloomustada jõulise ja dünaamilisena. Tõsi, tähevalgus on mahe, passiivne ja ohutu ainult kaugelt vaadates! Liiga lähedale sattujat võib tabada plahvatuse lööklaine ning Ikarose tiivad sulatanud palang …

Pärast vaheaega jõudis järg Monika Mattieseni intrigeeriva pealkirjaga teose „Ariadne aus Neanderthal“ ehk „Neanderthali Ariadne“ esiettekandeni. Usutavasti viimaste aastate teadusuudistest inspiratsiooni ammutanud libreto flirdib ideega, et nüüdisinimese geenides on tallel neandertallase pärand ning see, nüüdisinimesest enesest vanem osa võib meid juhtida uuele rajale, kuivõrd senine arusaam progressist on osutumas ummikteeks. Vähemalt nii sain mina aru Hasso Krulli kuues keeles kirja pandud libretost ja selle eestikeelsest kokkuvõttest, mida kavalehel pakuti. Mait Malmsteni sugestiivse eestikeelse teksti esituse kõrval lugesid teistes keeltes tekste ka Ensemble Musikfabriku muusikud, kes toimetasid suuremõõtmelise hübriidinstrumendiga, mis oli püstitatud ERSO ette lava esiservale.

Kavaraamatu andmetel olid hübriidpilli prototüübiks kangasteljed, kuid välimuselt oli tegu lihtsalt suure kandilise metallist raamiga, millele oli kinnitatud muude pillide ja ka jalgrataste äratuntavaid osi. Jalgratastelt pärinesid üksikud rattad, mis olid riputatud instrumendi „lakke“ ja mida edasi-tagasi pöörates sai teha kriiksuvat heli. Veel näisid hübriidpilli raamile olevat kinnitatud mitme klaveri metallraamid, usutavasti koos keeltega. Ühes otsas paistis olevat midagi klaviatuuri ja helipuldi sarnast (külgvaatest täpselt ei näinud) ja aeg-ajalt „tunnetati instrumendi pulssi“ vististi kontaktmikrofoniga. Instrumendi n-ö katusele oli rulli keritud midagi voolikuga pikendatud vuvuzela taolist, mida aeg-ajalt ronis puhuma avakontserdilt tuttav Marco Blaauw. Hübriidpilli idee pärines „Neanderthali Ariadne“ helilooja Monika Mattiesenilt, selle tegid teoks installatsioonikunstnikud Raul Keller, Sten Saarits ja Leopold Inkapööl. Kogu teoses leidus põnevust nii silmale kui ka kõrvale ja isegi sellele osale, mis jääb kahe kõrva vahele.

Kirjutise lõpulõigud pühendan festivali otsad kokku tõmmanud lavateoste õhtule „Isiklikud lood“. Mõlemad multi­meedia elementidega lavateosed esitasid sopran Annabel Soode ja Itaalia ansambel L’Arsenale, õhtu teises pooles etendatud Fabrizio Nastari kammer­ooperis osales ka akordionist Momir Novaković, õhtu esimeses pooles täiendas lavajõude tantsija-koreograaf Eveli Ojasaar.

Esimesena kõlanud Einike Leppiku teoses „Essential Fears“ ehk „Põhihirmud“ on huvitavalt ja ühiste kokkupuutepunktide kaudu kokku põimitud autori surmalähedane ujuma õppimise kogemus lapsepõlvest ning legend lahingus raskelt haavatud Makedoonia Aleksandri rännakust eluvee allikale. Tehnilise apsuna varjutasid löökpillid kahjuks Makedoonia Aleksandri jutustuse salvestise esitamist, teksti polnud löökpillide tagant kuulda. Potentsiaalselt oleks Einike Leppiku isiklik lugu võinud tugevaid emotsioone pakkuda ja selle kaudu kuulaja-vaataja tähelepanu jäägitult haarata, aga … Kas jäi esitus katkendlikuks seetõttu, et seda esitati mitme meediumi kaudu (video-stoppkaader, laulja, tantsija/näitleja), või on põhjus veel milleski muus, igatahes köitis mu tähelepanu tugevamalt igavese elu lättele jõudnud ning seejärel ikkagi sellest loobunud ajaloolise suurkuju lugu.

Kontserdi teise poole sisustas Fabrizio Nastari doktoriõpingute finaalina kammerooper „A Student’s Tale“ ehk „Üliõpilase lugu“. Nastari doktoritöö teema on „Irony as Creative Element for Music Composition“ ehk „Iroonia kui muusika komponeerimise loominguline element“ ning iroonia pääses etenduses kenasti mõjule. Vahest oligi nappide, kuid mõjusate vahenditega teostatud lavastus siin Nastarile abiks. Näiteks ansambli L’Arsenale muusikud olid riietatud ühtselt Hollandi naftatööliste oranžidesse tunkedesse ning lavastuses anti peategelast kehastavale Annabel Soodele konkursi võidu puhul auhinna asemel samuti kokkuvolditud oranž kostüüm (tõsi küll, see jäi selga panemata). Samuti oli nutikalt lahendatud uurimis- ja õppetöö alla mattunud tudengi ülekoormatuse näitamine: Soode toppis raamatuid ja noote oma riiete voltide vahele kängurutaskutesse, kuni püsti tõustes moodustus raamatutest raseda kõht. Lavastuslikult kenasti kompaktsena mõjuv teatritükk pani õhtule ja festivalile punkti. Festivali kulminatsiooniks jäi siiski ERSO õhtu, kus toodi esiettekandele Elis Halliku sümfoonia „Phos“ ja Monika Mattieseni „Ariadne aus Neanderthal“.