Laulupeoga ühte sammu käies

Kooriühingu galal võiks olla iseseisev kunstiline roll ja see ei peaks aastate kaupa sõltuma eelnenud laulupeost.

LISANNA LAANSALU

Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala 11. II Estonia kontserdisaalis. Kunstiline juht Kuno Kerge, lavastaja Jaanika Juhanson, vaheklippide autor Riivo Jõgi, liivakunstnik Madli Luuk, videokunstnik Piibe Piirma, valguskunstnik Sander Paavo ja õhtujuht Kristjan Lüüs. Esinesid Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Bert Langeler), ETV lastekoor (dirigent Aarne Saluveer), Tartu Üliõpilassegakoor (dirigent Küllike Joosing, klaveril Siim Selis), Tütarlastekoor Ellerhein ja ansambel Vox Clamantis (dirigent Ingrid Kõrvits), rahvusooperi Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva) ning ühendkoor (dirigent Pärt Uusberg).

Õhtu möödus kui healapselik aktus, mille olemusse on aga sisse kirjutatud veidi teistsugune esinejate tase, auhinnad ja tseremoonia. Kõik oli nii, nagu peab ja nagu see on aastaid olnud – turvaline ja formaalne. Seega tundsin puudust mingisugusestki terviklikust kunstilisest ideest ja selle teostumisest.

Gala vormis väljendub korduvus, mida sai Estonias sel õhtul kindlasti ka näha – vastupidiselt eelmise aasta koori­ühingu galale, kus kunstiline juht Ode Pürg oli vältinud frekventsi tekkimist taotluslikult luuletekstide ja kooride liikumise abil.¹ Sel aastal oli vahetekstidena kasutatud ainult raamatu „Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega“² tsitaate, mis andsid kooridirigendi ametile eri perspektiive, kuid osutusid lõpuks kunstilise taotluse seisukohalt vaeseks ja repetiitseks. Samuti jäi kogu tegevustik sel korral lava piiridesse.

Oivalised muusikalised etteasted

Seekord üllatas galal laulvate kooride erakordselt kõrge tase. Kava poolest jäid enam meelde ETV lastekoori efektne koreograafia lauluga „Tii“ (Priit Pajusaar ja Glen Pilvre, tekst Aapo Ilves, kooriseade Tõnis Kõrvits). Samuti mõjus värske ja hea avanumbrina „Haanja miis“ (helilooja Eduard Tamm) Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkestri esituses ja Bert Langeleri dirigeerimisel.

Interpretatsiooni ja vokaali poolest olid mõjusad Tõnu Kõrvitsa teose „Skysongs“ ehk „Taevalaulud“ kaks esimest osa tütarlastekoori Ellerhein ja ansambli Vox Clamantis esituses (dirigent Ingrid Kõrvits). Esitus erines niivõrd eelnenud Tartu Üliõpilassegakoori omast, mille puhul jäi meeshäälte vokaal kohati kitsaks ning kavavalik oli hoopiski inspireeritud 2024. aasta Tartu laulupeost. Seega kutsus Ellerheina ja Vox Clamantise koosluse esitatud muusika publiku süvenema Kõrvitsa helikeelde, kuuldu mõjus parimas mõttes hüpnotiseerivalt ja haaras endasse.

---

Koori- ja puhkpillimuusika 2023. aasta preemiate laureaadid

Aasta koor – Saaremaa Meeskoor SÜM (dirigendid Ester Soe ja Mari Ausmees) ja Rahvusooper Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva)

Aasta puhkpilliorkester – Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Bert Langeler)

Aasta kooridirigent – Kuldar Schütz

Aasta dirigent-muusikaõpetaja – Mari Ausmees

Aasta noor dirigent – Leiu Tõnissaar

Aasta orkestridirigent – Kait Tiitso

Aasta toetaja – Teatri- ja Muusikamuuseum

Aasta korraldaja – Neeme Ots ja Kersti Seitam

Aasta tegu – ühtekuuluvuskontsert „Mina olen olemas“ ja XIII noorte laulupidu „Püha on maa“

Koostööpreemia – Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Aasta kooriplaat – „Taevalaulud“, tütarlastekoor Ellerhein ja Vox Clamantis, dirigent Ingrid Kõrvits

---

Meenutades laulupidu

Täpselt aasta tagasi oli saalis tunda noorte laulupidu ootavat õhinat ning nüüd meenutati olnud pidu sõnavõttudes, auhindu üle andes, aga ka gala kava ja tervikut kokku pannes. Teiste dirigentidega vesteldes selgus, et kooridele kava koostades oli järgitud laulupeo juhtlauset „Püha on maa“. Loomulikult kõlas seega kontserti lõpetava lauluna ühendkoori esituses „Valgust!“ (dirigent Pärt Uusberg). Mäletan, kui Uusberg dirigeeris 1. oktoobril EMTA segakoori ees sama teost, ning juba siis tõdes ta tänusõnu öeldes, et nüüdsega saab laulupeoaastale panna ilusa punkti. Mitu korda seda punkti siis panna? Kavas tundus teos olevat hea ja lihtne lõpulaul, mida kõik esinenud koorid suvest niikuinii mäletavad. Leian, et kooriühingu galal – hoolimata aastale tagasivaatava sündmuse funktsioonist –, võiks olla iseseisev kunstiline roll ja see ei peaks aastate kaupa sõltuma eelnenud laulupeost.

Gala kui vana kontserdi kloon

Ürituse kunstiline juht vastutab lõpptulemuse eest. Saalis istudes leidsin end silmi peitmast ja silmi tõstes mingitki originaalset kunstilist ideed otsimast. Kogu ettevõtmine oli justkui Tartu Akadeemilise Meeskoori (dirigent Kuno Kerge) märtsikuise sünnipäevakontserdi moondunud vorm: liivakunstnik Madli Luuk oli galaõhtul samas rollis ning kui dirigent Kerge ütles märtsis kava avasõnadena „mõeldes me emakeelele“³, siis nüüd tutvustas õhtujuht Kristjan Lüüs kava nii: „Kontsert kummarduseks eesti muusikale.“ Omamoodi iroonia peitus ka selles, et õhtujuht ütles need sõnad pärast seda, kui avaloona oli kõlanud USA helilooja Samuel R. Hazo teos.

Silmi sain peita siis, kui õhtujuht luges ette dirigent Raul Talmari tsitaadi: „Üks püsiväärtus, mida pean kõikide elukutsete juures kõige olulisemaks, on käsitööoskuste tähtsaks pidamine ja musta töö mitte pelgamine.“ Öeldut kommenteeris Kristjan Lüüs muigega „no vot, kogemused on tõesti kuld“, vaadates samal ajal lavatehnikute poole, kes äsja lavalt lahkunud orkestri noodipulte eemale tõstsid. Muidugi lahutas see rõkkava saalitäie meelt, kuid selleks teiste inimeste alandamine ei paistnud just gala õhkkonda sobilik. Siiski kasutas õhtujuht kontserdil sagedasti ilmunud helitehnilisi viperusi meisterlikult võimalusena nalja teha.

Küsimusi tõstatasid ka ürituse laiali­valguvad ning konteksti igatsevad visuaalid. Plakatitel ja kavalehtedel oli pilt lumisest kuusikut, kuid üritusel oli Estonia seintel nagu eelmisel aastalgi sinine laineline valgus. Selge kunstilise taotluse puudumise tõttu ei leidnud justkui ka visuaalid endale sobivaid raame.

Visuaalsetest lahendustest mõjusid kõige etemini liivakunstnik Madli Luugi valminud kujutised, mis mõjusid mahaloetud kõnede vahele kuidagi eriti südamlikult. Ilmselt oli asi liivakunsti kaduvuses, mis pani publiku hindama aja liigrutaka möödumise ilu.

Liivakunstniku kõrval kasutati laulude illustreerimiseks ka fotosid, näiteks Veljo Tormise teose „Modaalsed etüüdid“ ajal. Pildid olid valitud Tormise etüüdide osade pealkirjade järgi ning teost oli pildivalikul interpreteeritud liiga otseselt. Jäi mulje, justkui oleks ekraanile kuvatud esimene Google’is või mujal ette juhtuv foto: publikule ei andnud see juurde miskit taidelist peale ilmselge seletuse, millise osaga oli parasjagu tegemist.

Kokkuhoidev seltskond

Kooridirigentide ringkond ei ole just suur, kuid see-eest üüratult soe ja armas. Kõik teavad kõiki ning alati on rõõm näha saali, mis tõotab niivõrd südamlikke taaskohtumisi. Nii ei jää õhtule tagasi vaadates kindlasti keegi südant valutama galal esinenud tehniliste viperuste või kasina kunstilise terviku pärast. Meelde jäävad koos üles võetud laulud, isevärki sisenaljad ning pakitsevad ideed, mis loovate inimeste kohtumisel kahtlemata pead tõstavad.

1 Lisanna Laansalu, Murepisar silmas, kuid naeratus suul. – Sirp 10. II 2023.

2 Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega. Koost Aivar Leštšinski, Ene Üleoja, Ants Soots, Monika Pullerits, Kristi Kiilu, Katrin Puur. EMTA, 2013.

3 Lisanna Laansalu, Milline muusika jääb kuulajas (h)elama? – Sirp 31. III 2023.