Laulus peab rosin olema

Pärnu Linnaorkester lõpetab 29. hooaja 11. mail, kui kollektiivi juhatab Mihhail Gerts. Ka sellest on oodata eesti nüüdismuusika sündmust.

TOOMAS VELMET

Kontsert „Õhtu virtuoosidega“ 15. IV Pärnu kontserdimajas. Heigo Rosin (löökpillid), Pärnu Linnaorkester, dirigent Tomáš Brauner (Tšehhi). Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti, Erkki-Sven Tüüri ja Antonín Dvořáki muusika.

Laulus peab rosin olema – nii armastas ennast väljendada Uno Naissoo, kui talle laul või muusikapala meeldis. Parafraseeriksin tema öeldut nõnda, et heal kontserdil peab (Heigo) Rosin olema.

Pärnus toimub mõndagi, mida pealinn ei kuule ega näe, aga võiks ja peaks nii üht kui ka teist. Pärnus on linna­orkester, kes sisustab linna talvist muusikaelu suurel määral juba viimased 29 hooaega.

15. aprillil toimus kontserdimajas üks väga tähelepanuväärne sümfooniakontsert, kus orkestrit juhatas tšehhi dirigent Tomáš Brauner ja solist oli meie löökpillivirtuoos Heigo Rosin.

Alustan dirigendist. Praeguseks oleme Tšehhi muusikaelust sedavõrd kaugenenud, et pean vajalikuks pisut meenutada. Kunagi ammu oli aeg, kui ka Eestit külastas selline võimas maailmamuusik nagu tšehhi dirigent Karel Ančerl (1908–1973). Veel oleme kuulnud või näinud Jiří Bělohlávekit – ja sellega piirdumegi. Kas me teame, et ainuüksi Prahas on vähemalt kuus sümfoonia­orkestrit ja neil on peadirigendid ja dirigendid ning Praha Sümfooniaorkestri (asutatud 1934. aastal) peadirigent on Tomáš Brauner? Orkestrist, mis loomisajal kandis ka abreviatuuri FOK (film, ooper, kontsert), sai 1952. aastal linnaorkester, seega palju noorema Pärnu Linnaorkestri sugulane. Tema orkestri peadirigentide pikast reast leiame veel tuttavaid nagu eespool nimetatud Bělohlávek, aga ka Serge Baudo (1927) ja Pietari Inkinen (1980). Eriti tahan toonitada prantslase Serge Baudo nime, kelle juhatatud Berliozi „Fantastiline sümfoonia“ ERSOga on minu emotsionaalsesse mällu igaveseks salvestatud, kuigi on möödunud umbes 60 aastat. Seda informatsiooni tahan jagada, et oleks tajutav, millises kultuurikeskkonnas töötab pidevalt ja on tunnustatud Tomáš Brauner. Pärnu orkestriartistide hinnang talle pärast proovi oli maksimaalne nii inimlikust ja emotsionaalsest kui ka professionaalsest aspektist lähtuvalt.

Kava oli traditsiooniline, kuid huvi pakkus eelkõige orkestri võimekuse lage kompiv, tšehhi kuulsaima helilooja Antonín Dvořáki „Tšehhi süidi“ op. 39 ettekanne, mida mina eriti ei mäleta kuulnud olevat. Pärnu Linnaorkester on oma koosseisult just tüüpiline nn Mozarti-orkester, s.t kahene puhkpill ja umbes 22 keelpilli. Ideaalist on puudu umbes kuus keelpilli, siis oleks ka tutti-balanss paigas – vähemalt nii heas akustikas, nagu on Pärnu kontserdimaja suures saalis. Brauner saavutas peaaegu sellise tasakaalu ka näilise pingutuseta, nii nagu õnnestus varasemal orkestri peadirigendil Jüri Alpertenil. Mozarti sümfoonia nr 38 „Praha“ K 504 ettekandes tõstan esile eelkõige Leonora Palu flöödil ja Chris Sommeri ja Karl Vakkeri naturaaltrompetitel (!).

Ja siis Erkki-Sven Tüüri marimbakontsert Heigo Rosinaga. Autor on teose pealkirjastanud ladinakeelse sõnaga ardor, millel on palju eestikeelseid vasteid: kuumus, leek, lõõm, välgatus, säravus, hiilgus. Sisu vastab täielikult pealkirjale, lisan veel sõnapaari „sädelev artistlikkus“, kuid sellega tuleb ikkagi austada Rosinat. Teos on alates 2002. aasta esiettekandest elanud kirevat ja tulemusrikast elu paljudes riikides nii esmaesitaja Pedro Carneiro (Portugal) esituses kui ka Heigo Rosina interpretatsioonis. Rosina esitusi on kuuldud Ukrainas, Valgevenes, Eestis, Taanis, Šveitsis, Ungaris, Itaalias, Saksamaal ja Hiiumaal (!) – hiilgav (ardor) CV teosele ja selle kodumaisele esitajale. Oma koha kontserdil, mille pealkiri oli „Õhtu virtuoosidega“, täitis nii teos kui ka esitaja virtuoosselt ja säravalt (ardor).

Teos kompab nii esitaja kui ka pilli võimeid-võimalusi piirist piirini. Autor on seadnud raamideks helirea, mis koosneb üheksast noodist: kõige madalamast müstiliselt kõlavast suure oktavi C-st kuni kolmanda oktavi as-ini. Sellele on rajatud kõik harmoonilised protsessid ning ka tüüpiliselt tüürilikud helikaskaadid ja järgnevad heliread. Rütmilised välgatused (ardor) panid parasjagu proovile ka ansambli, ehkki kogu esitus­aparaat dirigendiga eesotsas sai nendega suurepäraselt hakkama. Kuidagi ei saa vaikida teose viimasest rosinast: kontsert lõpeb marimba pika „poogendatud“ noodiga, milleks ja ainult selleks on vaja kahte kontrabassipoognat. Tüüri fenomen seisneb mu meelest asjaolus, et ta suudab täiesti tänapäevase helikeelega võluda laia publikut. Siin saab seletust vaid Tubina lausest, et tõelist talenti ei õnnestu millegagi varjata. Oli arvata, et Tüüri teosest kujuneb kontserdi peateos, aga et kogu esitajate seltskond selle nii emotsionaalselt ja professionaalselt ette kannab, oli kogu õhtu tõeline rosin. Kuid tõeline Rosin oli veel ees, kui ta esitas lisapalana oma marimbakoraali „Järelpaiste“ (parandatud). See on ju ime, kui võimatu osutub võimalikuks ja marimbafon laulab nagu koor, kusjuures ei vaja hingamispausi, vaid kõlab nagu orel. Braavo, Heigo Rosin!

Kuna ma ei mäletanud, et oleksin Dvořáki „Tšehhi süiti“ varem kuulnud, siis tutvusin teosega varem ning tunnistan, et erilist muljet see mulle ei jätnud. Tomáš Brauner ja Pärnu Linnaorkester muutsid mu arvamust 100% ja muidugi heas mõttes. Vastab tõele, et niivõrd rahvuslikku romantilist teost tuleb kuulata ka sama rahvuslikus interpretatsioonis – siis tajud tõelisi finesse ja nende väärtust. Teos täitis kontserdi teise poole ja jättis kauaks meeldejääva emotsiooni suurepärasest tšehhi muusikast tšehhi dirigendi esituses meie väikelinna vägagi võimeka sümfooniaorkestri esituses.

Tuletan veel meelde, et hooaja jooksul on Pärnus kõlanud Tüüri viiulikontsert Triin Ruubeli esituses, leedu pianisti Mantas Šerniuse doktorikontsert ja Tõnis Kaumanni esiettekandes muusikat tummfilmile „Nosferatu“ (tõsi, seda pakuti ka Kumu külastajatele). Gavin Bryarsi juubelikontsert anti koos Eesti Rahvusmeeskooriga (sealgi oli kavas esiettekanne). Mihkel Keremi autorikontserdil tuli peale viiulikontserdi (Triin Ruubel) ja kuuenda sümfoonia esiettekandele tšellokontsert (Willem Stam). Kontserdil „Aavik & Aavik“, mida juhatas Henri Christofer ja kus Hans Christian esitas Beethoveni viiulikontserdi, kõlas ka Eduard Tubina „Sümfoniett eesti viisidel“ ETW 11. On ju põnev? Ja tunnistajana olgu öeldud, et hästi nauditav.

Pärnu Linnaorkester lõpetab 29. hooaja 11. mail, kui kollektiivi juhatab Mihhail Gerts. Ka sellest on oodata eesti nüüdismuusika sündmust, kuna esiettekandele tuleb Rasmus Puuri oboekontsert Kalev Kuljuse esituses, peale selle Tobiase ja Schumanni teosed. Pärnus toimub mõndagi, mis erutab meid ka talveperioodil, ning erutabki just linnaorkester. Tsiteerin veel kolmandat autoriteeti, meie varalahkunud dirigenti Peeter Liljed, kes on öelnud, et igas enesest lugupidavas linnas peab olema raamatukogu, teater ja sümfooniaorkester. Sellest väga täpsest definitsioonist järeldub, et Pärnu on linn, kes tõepoolest peab endast ja linnaelanikest lugu. Linnas on aru saadud, millist kohta täidab ja teenib seal Pärnu kontserdimaja ning tõenäoliselt mäletatakse ka selle ehitaja, praeguse Põhja-Pärnumaa vallavanema Aivar Mäe tõdemust: „Ma ei oleks kunagi mõelnud kontserdimaja püstitamisele, kui Pärnus poleks edukat muusikakooli ja linnaorkestrit.“

Tõelise õnneni on jäänud kukesamm: kuus orkestriartisti ametikohta ja kolmekümnendal hooajal see orkester enam puuduliku komplekteerituse tõttu ei lonka.