„Ma tulen sulle metsamühaks“

Eesti Meestelaulu Seltsi 35. tegevusaasta tähistamisele pandi Estonia kontserdisaalis kaheksa meeskoori kontserdiga vägev punkt.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Kaheksa meeskoori kontsert 13. X Estonia kontserdisaalis.

Ma ei mäleta, mil Estonia kontserdisaali kassad oleksid enne kontserti sootuks suletud olnud, sest piletid on viimsegi posti taha ammu müüdud, ning et kolm tundi kestnud kontserdi lõppedes seisab publik huilates püsti, nõuab lisapalu ja keeldub koju minemast. Nii see aga oli Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS) 35. aastapäeva tähistamise lõpetanud kontserdil Estonia kontserdisaalis.

Meeskoorilaulust ja eriti meeskooride vähenemisest on viimastel aastatel räägitud sageli: mure meie laulupeotraditsiooni sünnitanud kooriliigi kehv­veresuse pärast on pead raputama ja kukalt kratsima pannud nii mõnegi maestro. Kaheksa meeskoori kontsert Estonia kontserdisaalis 300 lauljaga andis selge sõnumi: kuuldused kooriliigi surmast on liialdus. Meeskoorid on elus!

EMLSi asutasid 36 meeskoori esindajad 5. novembril 1988 Viljandis, 1993. aastal liitusid seltsiga ka poistekoorid. Seltsi missiooniks on meeste- ja poistelaulu edendamine ja jätkumise tagamine ning rahvusliku ühtsustunde kasvatamine. EMLSi ärgitusel sai 1989. aastal alguse pidulik lipuheiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruari päikesetõusu ajal. Seltsi ettepanekul kõlab riigilipu langetamisel signatuur Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ ainel. EMLSis alguse saanud mõttest sündis lauluväljakule Ernesaksa mälestusmärk (2004). Lisaks pidev töö järelkasvuga, Tartu rahu aastapäeva tähistamine, traditsioonilised laulupäevad ja viieaastase intervalliga võistulaulmine.

Pidustused EMLSi 35. tegevusaasta puhul on kestnud mõnda aega, pidulik lõppakord anti Estonia kontserdisaalis. Tõusvas joones kulgenud õhtu oli sisult mahukas ja väljapeetud. Kuulda sai nii vähe esitatavaid teoseid kui ka meeskoorilaulu klassikat – igale kuulajale helises sel õhtul oma laul.

Kontserdi avas Inseneride Meeskoor (dirigent Kuldar Schüts) Roman Toi ja Alo Ritsingu lauludega. Lavakogemusega härrased kandsid vastutusrikka ülesande auga välja ja esitasid parimat meeskooriklassikat. Tundus, et forte-dünaamikas oli kooril kergem laulda, samuti jäi natuke kõhnaks tenorirühm, kuid koosseis oli sümpaatne ja kui paar häälestusviga kanda lavanärvi arvele, siis võib esituse eest tunnistusele hindeks nelja anda.

66aastase traditsiooniga Teaduste Akadeemia Meeskoor (dirigendid Andrus Siimon ja Igor Nikiforov) üllatas Ester Mägi lauluga „Hiidlane“, mida koori esituses on kuuldud ka varem, ent mis mõjus siiski värskena. Tuudur Vettiku „Õhtulaul“ nõuaks pisut selgemaid harmooniaid ja paremat artikulatsiooni. Tekkis küsimus, kas lauldakse ikka õhtust? Meil pole enam teoorjust, mil õhtut oli ränkraske kanda, pigem räägitakse viiest rikkamast riigist. Soovitan kooril olla vokaalselt pehmem, meeleliselt ümaram, see teeb vaid au. Bassirühma värvi vooliksin samuti pisut sügavamaks, materjali tundub kooril olevat. Üldmulje oli suurepärane.

Tallinna Ülikooli Meeskoor (dirigendid Indrek Vijard ja Ka Bo Chan), mis on tegutsenud pea veerand sajandit, esitas Rein Rannapi „Keldi palved“ ja Pärt Uusbergi „Küll on lainte hiilgus ilus“. Rannapi teos mõjus kui popmuusika ja gregooriuse laulu sümbioos ning tõi välja lauljate vokaalse liikumise, mis oli maitsekas ja hoolitsetud. Hetkekski ei lastud muusikat maha kukkuda, kõik oli kantud ja ühtlane. Uusbergi klastritest ja äratuntavast käekirjast moodustunud meloodiajoonised jätsid koorist väga hea mulje: tasakaalus, intonatsiooniliselt peenhäälestatud, kaunikõlaline. Sellise nauditava tulemuse tagab suur ja mõtestatud töö.

Koori motoga alustanud Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (dirigendid Valter Soosalu ja Heldur Harry Põlda) esitas Valter Soosalu „Laulu“ ja iiri rahvalaulu seade. Arvatavasti kõik, kes on kunagi laulnud selles 1945. aastal loodud kooris, on pidanud oluliseks lavalist nõtkust ja materjalist üleolekut. Muusikale pühendunud ja dirigendile keskendunud suurt koori oli puhas lust kuulata: kõik konstruktsioonid ja talade toetused olid jäetud prooviruumi, laval laiutas rõõm koos musitseerimisest ja muusikast. Iiri laul tundus pigem lasketiiruvõistlusena – kas saame pihta?! Sellise jõu ja ilu demonstreerimisega on väga kerge libastuda ja minu kõrvus jäigi teos pisut piiripealseks.

Euroopa kultuuripealinnast tuli kilulinna Eesti vanim tegutsev meeskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, kes esitles kontserdil uut peadirigenti Roland Viilukast. Koori lemmikheliloojad on läbi aegade olnud Ernesaks, Ritsing ja Tormis, seegi kord paeluti publikut Tormise keeruka teosega „Mõtisklusi Hando Runneliga“. Meeskoor oli südi ja Viilukas kannab endas oskust ühendada eri häälerühmi. Endise Eesti Rahvusmeeskoori lauljana oli ta kohendanud häälte tasakaalu ja koondanud vokaali kulgemist, töö päädis tõsise ja toeka etteastega.

Suurim üllataja oli äsja teist hooaega alustanud üle-eestiline meeskoor Homme (dirigendid Kuldar Schüts ja Ksenja Grabova), mis koosneb peamiselt poistekooride vilistlastest ja mõnest rahvusmeeskoori lauljast. Koosseis kuulub kõrgemasse liigasse ja hingab rahvusmeeskoorile kui mitte päris kuklasse, siis kõigest mõni korrus allpool. Ambitsiooni tundub kooril olevat, vokaalselt oli esitus täiuslik. Tormise „Tasase maa laul“ ja Kreegi Taaveti laul „Kiida mu hing“ olid meisterlikud. Isegi imetilluke komistus Kreegi teose lõpus oli kuidagi aus ja loomulik. Loomulikkus, sundimatus ja hingestatus on omadused, mida selle koori juures kõrgelt hindan, lisaks värvikale vokaalile. Lapsest saati laulnud noored mehed musitseerisid laval kogu südamest ja ilma komejandita.

Seevastu hindan lavalist krutskit teatrikollektiivide juures ja Rahvus­ooperi Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva) mängis mehhiko rahvalaulu esitades selle esitustahu maksimaalselt välja. Pika ajalooga koor tegutseb stuudio vormis ja selle repertuaar on kõrgemast klassist. Näiteks Georgs Pelēcise lauluga „Eye Has Not Seen“ ehk „Silm pole näinud“, millega esinemist alustati, toodi hiljuti Jūrmalast rahvusvaheliselt mõõduvõtmiselt koju parima kohustusliku laulu eripreemia. Hiirvaikselt teost kuulanud publik oli tunnistuseks, et meiegi saalides on uuem meeskoorimuusika väga oodatud. Ositi arvopärdilik, ositi ericwhitacre’ilik tähenduslik teos hoidis publiku nii pingul, et seejärel kõlanud ilmakuulus mehhiko „La cucaracha“ tõi üleüldise vabanemis- ja mõnutunde.

Ja siis tuli lavale 80. kontserdihooaega alustanud Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Mikk Üleoja). Tormise „Hamleti laulude“ ajal jäin mõtlema, kas rahvusmeeskoori kõrval on meil praegu koori, kes teost nii veenvalt esitaks. Või mis tahes keerukat teost. Meil on maailmatasemel meeskoor, aegade ja inimeste särama lihvitud teemant, jaguks vaid oidu seda hoida. Rahvusmeeskoor on alati olnud meie meeskoorimuusika eestvedaja – koori mõjutusel tekkisid aastakümneid tagasi meeskoorid kõikjal Eestis – ja ka jäänud selleks.

Kaheksa meeskoori ühinesid õhtu lõpuosas ühendmeeskooriks ning 300 lauljat esitasid meeskoorirepertuaari klassikat. Oli ülendav ja võimas.

EMLS tõmbas suurkontserdiga oma pidustused kokku, ent meeskoorilaulu-uimas sai oldud veel mitu päeva. EMLS on oma tegemistes püsinud ainuõigel kursil: lauljate kokkuhoidmise kasvatamine ja meeste toomine liikumise juurde olid eesmärgiks nii mullu sügisel Ernesaksale pühendatud meeskooride võistulaulmisel kui ka tänavu suvel Rakvere vallimäel meestelaulupäeval „Kõik on alles ees“. Oma panuse laulumusklite toonusesse annab kindlasti laulupidu „Iseoma“ järgmisel suvel.

Ajal, mil maailmas on mitu sõjatandrit, pole tarvis meenutada, et koorilaul ja julgeolek käivad ühte sammu. Mees, kes laulab isamaast, hoiab ja kaitseb seda oma elu hinnaga. Aatelisi mehi meil jätkub, 300 säärast oli Estonia laval. Edasi saab minna vaid ühes suunas: tugevamalt, ühisemalt, mehisemalt. Palju jõudu selleks!