Maa-alused helid galeriiruumi valgusvihus

Helikunstniku ja muusiku Aivar Tõnso installatiivne etteaste Tallinna Kunstihoones kõditas kõrva, kuid nõudis galeriiruumi steriilsuse tõttu täielikku keskendumist.

KÄRT KELDER

Kontsert „Soolo“ 6. III Tallinna Kunstihoones. Muusik Aivar Tõnso, sarja kuraator Robert Jürjendal.

Kevadpäikesega tuleb tihtilugu kaasa väsimus, sest kehale meenub, kui mitu kuud on ta pidanud tegutsema pimeduses. Appi tuleb muusika, mis võib maandada pingeid ja vabastada stressist. Kindlasti kujunes teraapiliseks kogemuseks möödunud pühapäeval Tallinna Kunstihoones nähtud ja kuuldud helikunstniku ja muusiku Aivar Tõnso kontsert „Soolo“.

Tema ümber olid instrumentide asemel arvuti, helimikser, sämpler ning tähtsaima atribuudina kunstnik Timo Tootsi ehitatud ruumilise heli mikser Linkispace 2. Seinte lähedal asetsesid Tõnso enda loodud nn ebakõlarid, s.t valgeks värvitud augustatud puitplaatidele kinnitatud kõlarid. Juhtmed looklesid vabalt laudade all. Kontserdi visuaalset külge lihvis kunstnike Kristi Kongi ja Krista Möldri värviline looming, mille keskel Tõnso improviseeris.

Enne kui minna küsimuse „kas toimis?“ juurde, tuleb pärida, miks on Tõnso hakanud heliteoseid installeerima ja esitama galeriikeskkonnas. Eespool nimetatud atribuutidega on olnud võimalik tutvuda näitustel „Hargnevate helide aed“ Tartu kunstimajas ning „RESOmaatiline vaikelu“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses. Näituseruumid on Tõnso sõnutsi paik, kus eksperimenteeritakse aja ja ruumiga. Näitusel käies saab kogemuse, kui tol hetkel seal viibida ja ringi liikuda. Kontserdil moodustasid toolid ja padjad küll artisti ümber sõõri, kuid samal ajal julgustati kuulajaid uudishimulikult ühest kohast teise kõndima, et nad tunnetaksid ruumi nurkades kõlaritest tulevaid sagedusi.

Tõnso tegutses arvuti ja Linkispace 2 pultide vahel, mille peal ta vahetas virtuaalseid andmeformaate ehk linkisid. Atribuut näeb välja nagu sahtlitega töölaud, mille küljes on paar tahvelarvutit ning neli eri värvi nuppudega pulti. Kõik see liigutab helisid kuue kanaliga helisüsteemis. Linkid nägid välja nagu puidu peal asetsevad minimalistlikud noodilehed, kuid mustvalge info asemel vaatasid andmeformaatidelt vastu pildid märksõnadega „mulin“, „weirdo“, „tihe“, „krazy“ jne. Ebakõlarid peegeldasid helisid eri aegadel ühes või teises nurgas. Ruumis ringiliikuv muusika hakkas kajama. Kui ruum oleks olnud väiksem ja rohkem kõlareid, võinuks kogemus vormuda hüpnoosiks.

Seinte lähedal asetsesid Aivar Tõnso (pildil) loodud nn ebakõlarid, s.t valgeks värvitud augustatud puitplaatidele kinnitatud kõlarid.

Keiu Maasik / Tallinna Kunstihoone

Edastatud muusika võtavad kõige paremini kokku sõnad „mulin“ ja „weirdo“. Silme ees kangastus maa-alune elu ja niiskusest tilkuvad kiviseinad, helirakukesed krabisedes mööda krobelist pinda üles ronimas. Samasugust tunnet kogesin „Üle heli“ festivalil näitusel „Hargnevate helide aed 2“. Oleksin justkui sisenenud maailma algusse, selle loomisse. Kõigepealt olid helid ja nende kokkupõrkel tekkis kõik muu. Vahepeal kostis kõrva ka Eesti filmimuusikale omaseid meloodiaid ja rütme.

Linkispace 2 mõte olevat liigutada ja sulandada ruumis helisid kihtidena, mida kontserdil demonstreeris laual paiknenud vasakpoolne ekraan. Kuvaril liikusid värviplokid vastavalt kasutatud puldile – punane, sinine, roheline ja kollane. Alles kontserdi lõpus sai publik lähemalt uudistada muusika loomiseks kasutatud atribuuti. Linkispace 2 kuvareid vaadates tekkis tagantjärele soov, et need oleksid olnud ruumi seinale kuvatud. Kui mõnel kontserdil näeb publik, kuidas helid instrumentidest välja võlutakse, siis masinatel töötamine jätab loodud muusika oma komplekssuses saladusloori alla. Visuaalsus võimaldab asetada helid konteksti, mis on vaatajale mõistetavam, ja võimendab niiviisi elamust.

Kontserdi ajal tekkis mul küsimus, kas heli saab eraldada keskkonnast, kuhu ta on asetatud. Kas heliimprovisatsioonid sobituvad galeriisse? Kui „Hargnevate helide aed 2“ajal oli Arsi projektiruumis hämar – ja see toetas helikunsti kontseptsiooni –, siis Tallinna Kunsti­hoone erevalge näituseruum mõjus müstilise atmosfääri asemel steriilselt. Sai vaadata helikunstnikku arvuti taga, teisalt tekitas rõhutatud akadeemilise õhkkonna. Isegi ruumis ringi liikudes ning kõlarite võnkeid tunnetades aimus, nagu neelaks valgus helivõnked endasse. Kõrvalruumis värvilistest aknaruutudest läbi tungiv pehme päevavalgus vastandus erksale galeriiruumile, kus toimus kontsert.

Eespool kirjeldatud kujutluspilt maa-alusest muusikast ja maailma loomisest tekkis minus, kui keskendusin. Vaatasin galeriipõrandat ning sulgesin silmad. Kindlasti juhatab Linkispace 2 loodud muusika kuulaja aja ja ruumi vahele rändama. Mõttes käisin põranda all ja triivisin sealsetes helilainetes. Keha justkui lahkus mõneks sekundiks ruumist. Küll aga arvan, et kogemust oleks lihtsustanud valgusega mängimine nii nagu Arsi projektiruumis ja Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses, või miks mitte ka visuaalide kasutamine, nagu tehti oktoobrikuus „Üle heli“ festivalil. Galeriis näis, nagu oleksid maa-alused helid eksinud ruumi valgusvihku, et seal lahustuda.

Aivar Tõnso installatiivne kontsert andis minimalistliku, intiimse kogemuse. Pidulikkuse asemel valitses ruumis lihtsus oma keerukuses. Kontserdi peaelement oli täielik kohalolu. Muusika kuulamine nõudis publikult palju tööd endaga, kuid auhind oli seda suurem. Krabisevad helid saatsid mind veel hiljemgi, justkui masseerides infovoost pinges lihaseid. Ju aitas paineid leevendada ka tõdemus, et kontserdi tulu läheb Ukraina toetuseks.