Mis on vabadus?

Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Tuleb unustada, et teha ruumi uuele kogemusele. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.

GREGOR KULLA

Muusikateatri lavastus „Vankumatu“ 15. VI (esietendus) EMTA black box’is. Lavastaja-helilooja Astra Irene Susi, tugidramaturgid Heneliis Notton ja Martin Kirsiste, kostüümikunstnik Karl-Christoph Rebane, stsenograaf Kairi Mändla, loovprodutsent Anita Kodanik. Laval Eva Maria Aru, Olga Bulavina, Toomas Hendrik Ellervee, Ms Elsa, Lauren Grinberg, Alana Proosa, Katariin Raska, Karl Tipp, Anne Türnpu ja Florian Wahl.

Minu meelest on selle lavastuse keskmes kas jutustus või tunne. Laval nähtust selle kogemiseks mulle ei piisanud. Lavastus on kui selle jutustuse või tunde võimalik tõlgenduste kobar. Kobar, sest tükk on võtnud vormi poolest eeskujuks varietee, mis sisaldab erisuguseid tantsu- ja laulunumbreid. Numbrid ühtset tervikut ei moodusta ega peagi, sest varietees seda ei taotleta. Minu arvates oli vorm ka selle lavastuse üks põhimõõtmeid. Numbreid ühendab ühine alge.

Ositi on see alge idamaine – kõige igavene muutumine ja selle kogemine. Lavastuse tugidramaturg Heneliis Notton on küsinud lavastuse kavas: „Lasta minna, anda teatepulk kellelegi edasi, lõpetada väärikalt, panna sajaga lõpuni välja, vaikselt hajuda?“ Ta kirjutab õhulossidest, et mida nendega teha. Teine tugidramaturg Martin Kirsiste küsib aga, et kui kord tunda vabadust, kuidas siis minna tagasi. Sekka lisab oma sõna ka loovprodutsent Anita Kodanik, öeldes, et suur osa vabaduse kontseptsioonist põhineb just nimelt binaarsuse teise pooluse poole pürgimisel ja kõige vabam on see, kes oskab leida pooluste vahel tasakaalu.

Anita, Heneliis ja Martin räägivad vabadusse jõudmisest ning sellest, mis see nende meelest on. Lavastuse alg­impulss tuli Hans Christian Anderseni muinasjutust „Vankumatu tinasõdur“, kus vapper sõdur jõuab oma armastatuni: mingit sorti vabaduseni, mingit sorti õhulossini. Anderseni muinasjutt kõneleb pigemini armumisest, sest armastuseni seal ei jõuta. Armastus on ikka kestev protsess, mitte rõõmus lõpp. Ka armumisest või armastusest saab vahepeal õhuloss, mille torni võib kergesti kinni jääda. Või isegi kui selle aknast kuidagi ära põgeneda, jääb ta ikkagi silmapiirile kõrguma. Nagu kirjutab Heneliis, leiame me selle lossi varemeist innustust, et oma tulevikku ette kujutada. Kõigest jääb midagi järele – aga kuidas edasi liikuda?

Lavastus koosneb erisugustest muusikalistest ja teatraalsetest numbritest, mida õhtujuht (Florian Wahl) palistas kabareelikult nii tekstis kui ka laulus. Eva Maria Aru ja Lauren Grinberg olid kui krõpsuõed, kes mängisid ühtlasi efektsete kannelseelikutega. Teineteise embuses Olga Bulavina (hääl) ja Toomas Hendrik Ellervee (viiul) esitasid igatseva armastuslaulu. Ms Elsa (Martin Kirsiste) laulis klausnomiliku Händeli ooperi „Xerxes“ ava-aaria „Ombra mai fù“. Alana Proosa oli varieteefotograaf ja esitas minu meelest lavastuse kõige kõnekama soolo basskitarril. Katariin Raska (sopransaksofon) ja Karl Tipp (altsaksofon) esitasid mitu muusikalist duot. Eesti teatri geenius Anne Türnpu oli ühes Florian Wahliga nii laulus kui ka kõnes aga lavastuse raskuskese.

Kuigi nn rolle oli lavastuses palju, ei mänginud need kuigi suurt rolli, sest puudus ühene narratiiv. Teksti, muusika, karakterite ja stsenograafia eesmärk oli luua õhustik. Lavastusega ei soovitud midagi öelda, vaid näidata, näitlikustada. Publikule ei antud kätte midagi peale kaudse kabareeolustiku, millest kinni haarata, see-eest esitati numbreid, millega kommenteeriti ühel või teisel moel lavastuse ideelist tuuma, millest artikli algul natuke kirjutasin. Mulle sai lavastuse vorm olulisimaks, sest see määras minu meelest lavastuse kulu, lubas mul millestki kinni võtta. Ühtlasi jäädi lavastuses sellele truuks ning seeläbi leidsid paljud valikud minu peas põhjenduse.

Vormi kõrval kandis lavastust minu arvates ennekõike selle muusikaline sisu. Pahviks lõid lavastuse alguses kostvad ülemhelid, mis panid black box’i konstruktsioonid endaga ühes resoneerima. Leitud olid helikõrgused, mis ühtisid saali trusside jm helikõrgusega (à la lööd trussi ja siis ta kõlab). See lõi tunde, nagu kõrguks ümber suur loss. Seejärel algas juba mainitud Alana soolo ning kõlasid ka Katariini ja Karli duod. Saksofonid täitsid ruumi kenasti, ent viiul ja hääl vajanuksid puhkpillide ja muidu võimendatud heli kõrval võrdväärselt kõlamiseks akustika abi, mida black box ei pakkunud. Muusikalisi ja koreograafilisi osiseid oli lavastuses mitme tüki jagu. Mõneti oli kahju kuulda kannelseelikuid ja näha kokkukleepuvaid krõpsukleite vaid ühe korra, kuid seda võib põhjendada lavastuse varietee­vormiga. Lõpetav, kogu trupi esituses (taas)kõlanud „Hea tuju laul“ mõjus lavastuse selges vormis ehk pisut kunstlikult järeldavalt – nullis mu varieteekujutelma ja mõjus (teatris) kohustusliku koguansambli kulminatsioonina.

Numbrid seondusid unistamisega, igatsusega, valatuna varieteevormi, mis leidis aset (vist) kabarees. Kairi Mändla stsenograafia, Karl-Christoph Rebase loodud veenvad kostüümid ning Karoliina Villemi jumestus ja efektsed soengud andsid alust seda uskuda. Lavastuse toimumiskoht pandi võrduma õhulossiks jäänud endise Von Krahli teatrimajaga, mille võimalikke tuleviku­väljavaateid ajurünnati. Ajaliselt paikneti ajatuses, kus seisis õhk, ja lavastuse algul paistsid ka unistajad kui nukud, kes on jäetud teatri lavaportaali najale lösutama. Näis, nagu oleks publik ühes õhtujuhiga neile hinge sisse puhunud. Õhulossiks on vaja ju hinge.

Nõnda loodi väike mullmaailm, kus sain viivuks transsi vajuda. Nii nagu muusikas. Sellele tagasi mõeldes on tunne, nagu olnuks ma oma vanas magamistoas. Käes on öö hakk ja ma vahin voodist toa seina või lage. Võib-olla teen suitsu ja võib-olla kuulan järjest Julee Cruise’i. Tuju on äraolev. Ma ei mõtle, vaid tunnen seda, mida olen tundnud. Olen filmis või luuletuses. Õnnepalu raamatus. On kohalolu, aga kuskil mujal. See tunne oli minu meelest selle lavastuse pinnas. Ainult et Astra võtmes.

Aga see tunne pole vabadus. Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Heneliisil oli õigus, et tuleb unustada. Me peame unustama, et teha ruumi uuele kogemusele. Tänu unustamisele oleme need, kes me oleme. Emanuele Coccia kirjutab, et unustamises pole midagi juhuslikku. See on tingimus, mis üldse võimaldab meil hakata ennast nägema.* Nägema ennast eraldi oma emast, kelle kehas me viibisime. Mitte ainult ei viibinud, vaid kelle keha me sõna otseses mõttes olime. Oleme unustanud ka kella­aja, päeva, lõhna, oma tunded ja mõtted, kui sündisime. See sünniga ühte langev unustus on mälu kõige sügavam element. Sünd ei ole lihtsalt millegi uue esiletõus, vaid ka tuleviku eksimine põhjatusse minevikku. Sünd tähendab, et unustame, mis me olime varem. Unustame, et teine elab meis edasi. Me olime juba olemas, aga teistmoodi. Vaid läbi unustuse oskame end üha uuesti ette kujutada ja edasi liikuda. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.

Muusikateater pole Eestis kuigi viljakas teatriharu (rahvusooper lonkab juba pikemat aega jalga) ning nüüdisaegne muusikateater on olnud seni üpris tundmatu, sest iseseisvatele tegijatele ei jagu toetust. Muusikateater on väga kallis ja meie ooperimajad napsavad raha ära, et mängida valdavalt üksnes meeste muusikat ja meeste lavastusi. Meenub vaid Eesti muusika päevadeks produtseeritud Tatjana Kozlova-Johannese „söövitab.tuhk“. Seetõttu olen õnnelik, et akadeemia lõpetab inimene, kellel on tahet ja loomejõudu, kes suudab oma huvid ühendada ja kõige kiuste ka midagi ära teha. See pole üldse kerge. Ma loodan, et tema jõud ei rauge, sest Astra Irene Susi suguseid inimesi on meil vaja! Kokku oli aetud võimekas trupp ning pärast esietendust jäi mulje, et loodi ka viljakas töökeskkond. Karl Tipp ütles, et vaata, me oleme siin üks pere. Seda oli nii hea kuulda. Natuke kade olin ka.

* Emanuele Coccia, Metamorfoosid. Tlk Mirjam Lepikult. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 22.