Muusika kui maailmasolemise abinõu

Lääneliku ja uusaegse paradigma suhtes eksootilisemate stiilide viljelejad täidavad justkui suuremat missiooni, sest nende muusikaga käib kaasas täiesti teistsugune maailmasolemine.

AURORA RUUS

XXVII rahvusvaheline festival „Orient et occident“ 7. – 9. XII Tartu Jaani kirikus, kunstiline juht Raho Langsepp.

Kuidagi kurioosne oli astuda lopsakast lumesajust õrnalt härmas juustega kargelt jaheda Jaani kiriku luterluse embusse, et süüvida kolmeks õhtuks iidse ja eksootilise muusika maailma. Juba esimeste kõlanud helidega sai selgeks, et festivalil kuuldavate rikkalike ja kirevate muusikatraditsioonide analüüsimine ning hindamine vaid läänelike ja seega europotsentristlike kriteeriumide alusel viiks apooriasse, millest oleks võrdlemisi raske välja sipelda. Seepärast tuli nii uutel kui ka kogenumatel kuulajatel endale juba eos tunnistada, et erinevate (muusika)traditsioonide olulisus ja teadvustamine on sel festivalil igasuguse mõistmise eeltingimus, mistõttu pole vaja neist emantsipeeruda, vaid hoopis anda neile muusikatraditsioonidele võimalus hakata oma meelestatust ja hoiakut alles kujundama.

Festivalil kõlanud varajane ja orientaalne muusika ei pruugi küll kõigile esimese hooga meeldida, ent nagu garanteeris kunstiline juht Raho Langsepp, võib festivali „Orient et occident“ puhul kindel olla selle muusikaliselt kõrges kvaliteedis – seega on oht, et tavapärasest teistsugused ja harjumatud kõlad võivad hakata ikkagi märkamatult meeldima.¹ Tuleb tõdeda, et selleks avanes kahtlemata soodne võimalus, sest kogu festivali kontseptsioonile andis erilise kuma või nimbuse teatav filosoofiline lisadimensioon, mida ei kohta just liiga sageli, ent mille eredus pimestas sedapuhku parimas mõttes. Festivalile omane vaba, vahetu ja kaasaloov õhkkond väljendus nii kultuuriülestes improvisatsioonides kui ka muusikute üksteisest ja üksteise muusikast sügavas lugupidamises. Kui varem improviseerisid muusikud omavahel festivali klubis ning viimastel aastatel publiku ees festivali viimasel õhtul, siis tänavu tehti seda iga kontserdi lõpus. Seepärast päädisid kõik õhtud omapärase kultuuri- ja traditsiooniülese ning -vahelise sõbraliku kohtumisega.

Tänavuse festivali avas Lääne-Aafrika traditsiooniline muusika, mida esitas muusik ja multiinstrumentalist Noumassan Dembelé. Burkina Fasos sündinud ning praegu Varssavis elava Dembelé põhiinstrument on Lääne-Aafrika muusika lahutamatuks osaks saanud harfilaadne instrument kora. Griot’ide ehk traditsiooniliste poeetide ja laulikute suulist pärimust edasi kandvast suguvõsast pärit Dembelé tehniliselt meisterlikult kora’l ette kantud muusika mõjus oma vabalt ning orgaaniliselt looklevas kulgemises siiralt ja puhtalt ning illustreeris seeläbi laozilikku kulgemise väge. Meditatiivne, ent seejuures eelkõige elujaatav muusika ulatus kiriku võlvideni ja sügavate hingesoppideni ning tegi festivalil kõlanud viimse noodini Jaani kirikust sooja ja õdusa oaasi.

Hoopis uut laadi meditatiivsusega jätkus avakontserdi teine pool, kus Krista Citra Joonas ja Arno Kalbus kandsid bansur’il (india bambusflööt) ja tabladel (india löökpill) ette Hindustani muusikat. Kui tavaliselt on festivalil sellist muusikat esitanud välismaalt pärit instrumentalistid, siis seekord esindasid seda iidset traditsiooni eesti muusikud. Tõtt-öelda osutus see lüke aga eriti tabavaks, kui arvestada, et Hindustani raagade valik lähtub päeva- ja aastaaegadest, mistõttu võib valik praegusel kõledal ja külmal ajal osutuda üsna raskeks. Krista Citra Joonase valitud raaga kandis aga edasi lume soojust ja valgust, mis viis kuulaja hillitsetult meditatiivse rännakuga ürgühesuse läteteni. Lume valgusest ja muusika soojusest sündinud elamus oli veelgi sugereerivam seetõttu, et muusikute dialoogilist sünergiat toetasid nende erakordselt intelligentne ilmekus ja kirglik andumus.

Joonas ja Kalbus andsid niisiis koos muusikaga edasi mingi omapärase maailmamõistmise, mis suunas kontemplatsioonile muusika hingestatuse ja puhtuse üle. Pühendumus, mille nad andunult muusikasse valasid, meenutas Gandhi mõtet, et „inimliku kunsti toodetel on väärtust ainult niivõrd, kuivõrd nad aitavad hingel end teostada“². Seepärast näib, et meie (valdavalt lääneliku ja uusaegse) konteksti või paradigma suhtes obskuursemate ja eksootilisemate stiilide viljelejad täidavad justkui mingit suuremat missiooni, sest nende muusikaga käib kaasas täiesti teistsugune maailmasolemine. Just sellest ajendatult ongi ehk tõeline (või tõeliselt hea) kunst hinge avaldumise abinõu ning aitab inimesel end teostada.

Muusika kui maailmamõistmise abinõu on oluline ka siis, kui soovitakse teistele inimestele oma eripärast maailma ja selle traditsioone tutvustada. Kuigi tervel festivalil tehti seda suurepäraselt, oli üks markantsemaid näiteid Süüria traditsioonilist ja tänapäevast muusikat esitanud Wassim Ibrahim. Kõigepealt oli ta küll insenerikutsest innustunud, ent õppis hiljem kompositsiooni ja näppepilli ud’i. Tõeliselt hingestatud ettekanne ja hästi läbi tunnetatud kava näitasid, et alati polegi (maitse)otsustuste langetamine vajalik ega tõtt-öelda isegi võimalik, sest muusika taotlused, strateegiad ja sõnumid erinevad lihtsalt niivõrd palju – tuleb vaid traditsioonidele au ja asu anda. Ibrahimi muusika viis kuulajad taas ürgsemate läteteni, millest erisugust muusikat alles välja voolab ning milles muusika üheks saab.

Muusika mõistatuslikel lätteil tegutseb ka Taanist pärit interpreet Poul Høxbro, kes kannab väikeste instrumentide suurmehe³ tiitlit. Ta on muusikamaailmas pioneer, kes tõi lavalaudadele tagasi unustuste hõlma vajunud keskaegse instrumendi, trummi ja vile ehk ühekäeflöödi ja trummi kombinatsiooni. Tänavusel festivalil esitas ta laulval savil ehk okariinil ja Hiina ühel vanimal muusikainstrumendil xun’il vaheldusrikka ja kõneka kava, mida saatsid põhjalikud, ent kelmikalt sõnamängulised kommentaarid. Mitme­kesise ning tehniliselt meisterlikult teostatud kava vahele mahtus veel legend sellest, kuidas xun’i-muusika olevat ammustel aegadel paljude elu päästnud, sest hoidis ära sõja, kuna selle eelõhtul olevat hakanud üks sõdur xun’i mängima. Vastasleer olevat seda kuulnud ning seejärel olevat nad kõik ükshaaval koju läinud, sest said aru sõja mõttetusest. Niimoodi ei valatudki tilkagi verd ning tänu muusikale saadi aru, et maailm on väsinud vihkamast. Høxbrolt sellele legendile järgnenud teose virtuoosne interpretatsioon kinnitas seega taas muusika kui maailmasolemise abinõu veenvust ja võimsust.

Tänavuse mõttelennuka festivali lõpetasid traditsioonilist kurdi ja sufi muusikat esitanud Iraani kurdi aladelt pärit laulja ja divan’i-mängija Sadollah Nasiri ning Iraanist pärit ansambel Hamdam, mille koosseisu kuuluvad pärsia nei-mängija Dariush Rasouli ja daf’i-mängija Arad Emamgholi. Farsi keelest pärit sõna „hamdam“ tõlge võiks olla eesti keeles „üheshingamine“, sümboliseerides ühtlasi muusika kaudu leitavat harmooniat ja ühtsust. Selle ansambli muusikuid ühendab mingi täiesti erakordne kokkukuuluvustunne, mis viis ka kuulaja omamoodi transi lävepakule. Kulminatsiooniks osutus Arad Emam­gholi daf’i-soolo (daf on Lähis-Ida raamtrumm), kinkides lääneliku kaanoniga harjunud inimesele peaaegu et trans­tsendentse kogemuse.

Sellise elamuse ajel tekkis illusioon, et kusagil kaugel horisondil kohtuvad ühismõõduta paradigmad saavad oma lättesse tagurpidi kokku voolates üheks ning koonduvad ühe nimetaja alla. Ühine nimetaja on siinkohal muusika, mille lätte võis kõnealusel festivalil kogemata üles leida nii ida kui ka lääne kultuurist. Just seepärast tuleb muu hulgas tõdeda, et „Orient et occident“ on suurepäraselt ajastatud, sest lääne ja ida iidse muusikatraditsiooni kohtumine pakub väärtuslikku ja sooja vaimutoitu ajal, mil külma ja pimeda ilma spliinist vaevatuna jääb sageli puudu abinõu, millega enda maailmasolemist mõtestada.

1 Raimu Hanson, Raho Langsepp lubab kuulajaile hästi esitatud tavatuid kõlavärve. – Tartu Postimees 8. XII 2022.

2 Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Tlk Linnart Mäll, toim Ivar Tröner. Pilgrim, 2013, lk 28.

3 http://www.poulhoxbro.dk