Muusikapidu industriaalsete torumagistraalide vahel

Paavli kultuurivabrikut tuleb õnnitleda kordaläinud ürituse puhul, mis toob ühte kohta kokku arvuka rahvamassi ja peale tuntumate tegijate ka suure hulga väikesi, eriilmelisi, iseseisvaid artiste.

KAAREL KÜNNAP

Paavli kultuurivabriku sünnipäevafestival 31. V – 2. VI.

Kohe kohale jõudes sain aru, et ees ootab suurem üritus: ala sissepääs oli tavapärasest teise kohta nihutatud ja betoonmüüriga piiratud tehaseterritooriumi ajutiste võrkaedadega laiendatud. Sisse jõudes selgus, et festival keerleb ümber maikuiselt värske ja koduse õunaaia – ruumiefekt, mis on mulle tuttav Botiku ja nüüdseks kahjuks tegevuse lõpetanud Plastiku vabaõhuklubist.

Kavale hoo sisse andmiseks oli kohe algusse paigutatud üks kaasahaaravama kõlaga bändidest, Centre El Muusa. Nad emiteerisid psühhedeelseid USA lääneranniku vibratsioone: elektriklaver lõi pulseeriva ja sillerdava helikanga, mille taga plõksusid trummid basskitarri toel kraut-rock’iliku järjepidevusega surf rock’i biite, esiplaanil korrutasid end aga Misha Panfilovi vabamalt muteeruvad tugeva kõlamoonutusega elektrikitarri käigud. Kõik eelnev oli igal võimalikul juhul üle riputatud rütmiliste tamburiini- ja kuljusekõlinatega, mis koos trummitaldrikute ja klahvpilli metalse kõlaga andsid helipildile iseloomuliku vibreeriva sära.

Kui olin suurest saalist tagasi aeda jõudnud, võisin näha katusel kõõluvat Florian Wahli. Äsja isaks saanud mees etendas ohutunnet tekitavat sünni­päevamüsteeriumi üheaastaseks saanud väikese Paavli-nimelise nukuga. Hiljem kõlas viitena Sveta baari ja Paavli kultuurivabriku nimedele kohaspetsiifiline laul sellest, kuidas „Tallinnas on palju venelasi“. Ka lõpetuseks esitatud krestomaatiline „Saksa noormees“ oli minu meelest endiselt vaimukas ja moodustas pildi pigem kaasaegse kunstniku kombel enesekuvandi ja kujundite kui spetsiifiliste muusikaliste küsimustega tegelevast artistist.

Kalli Talonpoika esines kolmandal, väikeses silikaatkõrvalhoones asuval laval. Karismaatilisest nooruslikust energiast ja emotsionaalsusest kantud etteaste oli intelligentne ja omanäoline segu klassikalise pungi neurootilisusest, 1990ndate alguse indie rock’i süngematest hetkedest, post rock’i vabavormilisest hõljumisest ja kohati ka käredamatest metal-interlüüdidest, mille blast beat’ide ja bassitümina eest hoolitses musta riietunud tõsise ilmega rütmisektsioon.

Röövel Ööbiku uue plaadi materjal mõjus malbe ja iroonilise paroodiana XX sajandi viimaste kümnendite popmuusikast. Pedaru iseloomuliku tämbri ja üleoleva tooniga esitatud nihilistlik jauramine ning Saaremetsa loodud kerge kiiksuga rütmid olid siiski selged tunnusmärgid, et see on sama bänd, mis varasemast teada.

Samal ajal esinenud GØK2 pani hetketi terve väiksema saali täie publikut hüppama. Vokalisti sõjakas ja rahutu olek, lavalt maha hõigatud vasakpoolsed loosungid ning teatav annus hiphopilikku põrget elektrooniliselt loodud taustagruuvides jätsid mulje, nagu oleks duo mingit laadi Rage Against the Machine’i reinkarnatsioon, ehkki muusikaliselt kalduti hoopis electro-clash’iliku tantsupungi poole.

Uskumatu transformatsiooni tegi läbi Doktor Normaliga esinenud Marten Kuningas, kes kehastus MC Rokiks – stiili­puhtaks 1980ndate protohiphoppariks koos kõigi asja juurde kuuluvate veidruste ja manerismiga.

Valge Tüdruku etteaste jäi mul tema äärmusliku populaarsuse tõttu nägemata, kuna väiksem saal oli inimesi nii tihedalt täis kiilutud, et siseneda polnud lootustki. Avatud uksest õnnestus mööda minnes üle peade silmata, et ta esines vist pesu väel.

Õhtu edenedes tulvas territooriumile rahvast juurde. Festivalihuviga külastajatele lisandus pärast pileti hinna soodsamaks muutumist ka niisama linna peal klubitajaid. Kui enne keskööd üles astunud artistide isiklikumat laadi õnnitlused tõstsid esile Paavli kultuuri­vabriku sünnipäeva, siis hilisemas, anonüümses DJde loodud atmosfääris tõusis pjedestaalile pidu kui selline.

DJdest kerkis minu meelest esimesel õhtul esile kunagi Bomfunk MC’s-iga kuulsust kogunud Rico Tubbs. Kui Bomfunki „Freestyler“ tähistab muusikas väga täpselt aastatuhandevahetuse kõla, siis enamik Tubbsi nüüd mängitud muusikast näis üllatuseks pärinevat varasemast ajast: valik koosnes lugudest, mis kõlasid nagu 1990ndate raadiotümakas ja house või kaldusid toonase techno või jungle’i poole – seda kõike mingi ühtlustava, tänapäevasema bassisaundiga.

Kui laupäeva õhtupoolikul olin jälle tagasi, võisin juba tuttaval aiaks muudetud tööstusterritooriumil tiiru tehes näha märke, et pidu oli ka pärast minu hilis­õhtust lahkumist jätkunud. Üks põnevam neist oli kuskil lavadest eemale jäävas nurgataguses üles seatud puldi, kahe mikrofoni ja trummipulkadega väike helisüsteem, mis näis osutavat vahepeal toimunud lokaalsele mikro-live’ile. Pildile lisasid värskust siia-sinna ilmunud vaasid lopsakate pojengikimpudega.

Suurem jagu publikut ei olnud teise festivalipäeva esimeste esinemiste ajaks veel festivalialale tagasi jõudnud, seetõttu esines Soomest tulnud Elsi Sloan üsna tühjas suures saalis. Hämaralt valgustatud vaikne ruum tekitas aga sobiva kabareeliku atmosfääri, kus tundeline naisduett ukulele ja basskitarri saatel sai esitada ekstravagantse murduva tämbriga jutustavaid autorilaule. Mulje saja aasta tagusest revüüst oli täielik, kui bassimängija tegi vahepalana ka jõu- ja akrobaatikanumbri.

Järgmisena hoovis esinenud JoVille segas electro-muusikat elavas esituses trummimänguga. Selles on alati midagi veenvat ja muusikalist tervikut elavdavat, kui mõni trummar võtab käsitsi mängida partii, mille enamik sama stiili viljelevaid artiste esitaks masinaga. Lõõgastunud ja läbitunnetatud etteaste, mis sobis ideaalselt päikeselises aias valitseva õhtuootusmeeleoluga.

Kellele suuremas saalis esinenud Raki 1970ndate alguse vaimus kulgevad klassikalised bluusrokiballaadid liiga küpse mulje jätsid, võis siirduda väiksemasse saali, kus esines märksa ebaküpsema ja värskema kõlaga YE. 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse alternatiivrokist (à la Pixies) mõjutatud Narva noormehed esitasid veenva, kergelt nõretava, aga samal ajal distantseerunud emotsionaalsusega teismelikust tunnetusest kantud venekeelseid laule.

South of Savoy repertuaar sisaldas mitmesugust bluusi, aga mulle olid parimad hetked need, mil kõlas mudane Mississippi saund: tugeva võimendimoonutusega üliosav slide-kitarr koos jõuliselt lihtsa trummipartiiga stiil, mida Lenny Kravitz on kunagi ajaloolisest bluusist rääkides tunnustavalt võrrelnud segumasina helidega.

Buzholdi esinemine oli tõeline ajarännak 1990ndate algusse: kes sündis liiga hilja, et mõningaid toonaseid kultusbände kuulama jõuda, nagu ka kõnealuse koosseisu liikmed, võinuks ennast vähemalt siin hästi tunda. Segades grunget, shoegaze’i ja indie’t, mida esitasid siis küll paljud bändid, panevad nad sellesse kõigesse ohtralt toorest energiat: basskitarr kerib pahaendeliselt, trummi­partiid on kiired ja vaheldusrikkad, kitarri­helid on käredad ja kähe vokaal väänatakse jõuga välja.

Winny Puhh alustas esinemist monotoonse satanistliku mantraga, mille ülivaljud ja -bassised sissejuhatushelid olid läbi silikaatmüüride kuulda juba õuegi. Saal oli tihedalt inimesi ja äikese-eelset leitsakut täis. Ka edasine oli ootuspäraselt jõuline: pärast väikest eksperimenti jabura puhkpillikooslusega lubati, et lõbusaid laule enam ei tule. „Laho ja palota“ jätkas ekstreemset metal’it parodeeriva ülikiire tempo ja täriseva, tõepoolest metallitöid meenutava kõlaga, paisates publikusse absurdseid, tihkes lõunaeesti keeles ähvardusi. Järgnevad lood kandsid samalaadset mentaliteeti: kahe trummari, lõikava vokaali, täismõõdus võimenduse ja tugeva intensiivsustaotlusega saavutab nii mõndagi.

Kui paljudel teistel juhtudel oleksin kahtlemata Winny Puhhi setti kuulama jäänudki, siis praegu tõukas ajakirjanduslik huvi mind ka väikesesse saali kiikama. Seal esines nimelt krüptilise nimega Poola kollektiiv USO 9001, kelle puhul ei osanud ma isegi muusikastiili ette arvata. Nende etteaste erines kõigest muust festivalil nähtust ja kerkis ereda elamusena esile. Nimelt mängis trummidest, saksofonist ja kitarrist koosnev trio erakordselt rokkivat ja kakofooniliselt vaba, metsikuna mõjuvat džässi. Kui mõni mõtisklevam vahehetk välja arvata, sündis laval lakkamatu raju. Harjumuspärasega võrreldes vahetatud positsioonid jätsid kitarristi rohkem taustastruktuuri looma ja trummari pidevasse sooloseisundisse, saksofonist paiskas samal ajal oma instrumendist välja kord vabavormilisi törina-amööbe, kord fusion jazz’i vaimus korduvaid robustseid riffe.

Hiphop-etteastetest jäi meelde San Hani ja Metabora oma: MC sulatas oma eufoorilisena mõjuva elava esituse oskuslikult salvestatud taustavokaaliga kokku, DJ lõi aga sedavõrd kihilise ja huvitava atmosfääriga tausta, et seda võiks kuulata ka ilma vokaalita iseseisva elektroonilise muusikana.

Väga üllatavana mõjus Manna plaadi­esitluskontsert: kõige muu festivalil nähtu kõrval oli see suurusjärgu võrra jõulisemalt produtseeritud, kaasates arvukalt taustatantsijaid ja fikseeritud koreograafia, keerukad kostüümid, soengud ja jumestuse. „Super Bowl’i“ vaheaja-show tasemel koordinatsioon näitab mingis mõttes küll kõrget suutlikkust ja ilmselt ka läbilöögivõimet, aga minu arvates jäid huvitava ja eksperimentaalsena tuntud vokaalesitus ning sellega edasi antud sõnum kõige muu varju.

Festivali teise klubiõhtu pea­esineja oli kuulus jaapanlane ¥ØU$UK€ ¥UK1MAT$U, kelle DJ-setis oli muusika­stiili valiku asemel keskne mahedamate ja käredamate palade ootamatu vaheldumine ülisujuva miksimise teel. Omaette visuaalse elamuse pakkus valgustus, mis värvis palja ülakehaga DJ põrguvürstina punaseks, jättes saali pimeduses tantsivad figuurid mustade siluettidena tema ette lainetama.

Kolmas päev oli programmilt hõre ja mõeldud lõõgastavaks ja sujuvaks festivalirežiimist väljumiseks. Eelmise õhtu vihm oli rohelust veelgi värskendanud ja industriaalsete torumagistraalidega põimunud sirelid lõhnasid eriti hästi. Indie-muusikat mänginud DJ Annie Rist sai oma seti kokku sulatada taas alanud, väldanud ja lõppenud vihmaga, leides igale faasile sobiva meeleoluga muusikalisi vasteid.

Live-etteaste teinud elektroonika­artist Discours Synthétique kandis täiesti põhjendatult rallikostüümi, kuna tema muusika kõlas, nagu kihutanuks ta 1980ndate arvutimängust pärineva piksel­graafikas aurikuga tõusvas tempos nii, et see lõpuks ka lendu tõusis.

Lõpetuseks asus Kersten Kõrge mängima rahustavaid etnohõngulisi ja retrobiite, aga teda katkestas eriti kontrastse sekkumisega oranži velvetisse riietunud üllatusesineja. Mees mängis valju ja rahutut, psühhedeelset, müraterrorile lähenevat elektronmuusikat, mis jõudis kohati elektriorelihelisid imiteerides kuhugi sinnakanti, kuhu Doors või varane Pink Floyd sattusid siis, kui nende muusika lagunedes igasuguse struktuuri minetas, kohati jällegi rahutute kabjaplaginat või kella­tiksumist meenutavate rütmideni mõne thriller’i heliribalt, täiendatuna nähtamatute rongide logina, metroode kimeda piduri­krigina ja kummituslike rekasireenidega. Kuuldu tekitas minus elevust, aga võis kellegi teise vabalt ka pühapäevameeleolust nördima panevalt järsult välja raputada.

Viimane ootamatu üleminek illustreerib minu meelest hästi seda, kui mitmekesist ja eklektilist programmi festival pakkus.

Paavli kultuurivabrikut tuleb õnnitleda ürituse puhul, mis toob ühte kohta kokku arvuka rahvamassi ja peale tuntumate tegijate ka suure hulga väikesi, eriilmelisi, iseseisvaid artiste – pole just igapäevane kombinatsioon. Ja muidugi palju õnne sünni­päevaks!