Paastukuu muusika

Õhtumaa kultuuri tähtteost, 1724. aastal Leipzigis loodud liturgilise muusika suurvormi oli nii kuulama kui ka esitama kogunenud suur rahvahulk.

MARJU RIISIKAMP

Tänavusse märtsikuu kontserdiellu mahtus eripalgelisi sündmusi, millest väisasin nelja. Kajastan neid retrospektiivses järjekorras, s.t vähikäigu meetodil.

31. märtsil, esimesel ülestõusmispühal leidis Viimsi Artiumi suures saalis koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga aset kontsert pealkirjaga „W. A. Mozart „Väike öömuusika““. Esines viiuldaja Triin Ruubeli ümber koondunud andekatest üliõpilastest ja kogenud professionaalidest koosnev 13-liikmeline keelpilliorkester. Kontserdi pealkiri pisut eksitas, sest peale suure Viini klassiku muusika kõlasid Vivaldi, Saariaho, Boccherini, Schumanni, Elleri ja Ysaÿe teosed. Seega, ega see öömuusika nüüd nii väike ka olnud. Kavavalik oli tehtud nokturni võtmes alustades õhtuhämaruse, hällilaulu, ööpimeduse tundevärvingust ja lõpetades vaimu vaevavate sundmõtetega. Sellesama kava esitas orkester 28. märtsil, vaiksel neljapäeval Tartu ülikooli aulas veel õnnelikult koos oma juhendajaga.

Kontserdi eel teatas Viimsi Artiumi muusikaürituste produtsent Villu Veski kahetsusega, et ettenägematutel asjaoludel tuleb orkestril sel õhtul esineda Triin Ruubeli osavõtuta. Teda asendas küll Mari Ruubel, kuid ilmselgelt mõjutas see iga orkestrandi lavaolekut. Ometi kõlas sel õhtul igati õnnestunud, nooruslikust sarmist kantud eri ajastute helindite tõlgendusi, näiteks viiuli sooloteosed: Saariaho nokturni C-duur (1994) esitas Anete Ainsaar, kaks osa – „Obsession“ ja „Malinconia“ – Ysaÿe sonaadist op. 27 nr 2 Triin Veissmann ning Elleri „Õhtulaulu“ ja „Berceuse’i“ Katariina Tammemägi. Suurepärase kantileense meloodiajoonisega kõlas tšellist Theodor Singi soolo orkestri saatel Schumanni teoses „Abendlied“. Boccherini tsüklis „La musica notturna delle strade di Madrid“ op. 30 nr 6 avaldus keelpilliansambli ilmselge koosmusitseerimise rõõm, seda ka Mozarti „Serenaadis“ nr 13 G-duur K 525 alapealkirjaga „Väike öömuusika“. Viiuldaja Madleen Kristen Alasi andis kaasmängijaile häid impulsse Vivaldi kontserdis g-moll RV 104 „La notte“.

30. märtsil astus EMTA orelisaalis kontserdisarja „Varajane muusika“ raames klavessiiniõhtuga üles Lili Talimaa. EMTA II õppeaasta tudeng Talimaa (juhendaja prof Imbi Tarum) on tõsine, hea süvenemise ja stiilitajuga noor solist. Ta esitas eriilmelise kava alates prantsuse barokist ja inglise virginalistidest kuni suure Bachini välja. Nauditavalt kõlas Élisabeth Jaquet de la Guerre’i süit nr 1 d-moll, samuti Johann Sebastian Bachi „Inglise süit“ nr 4 F-duur BWV 809. Kava lõpulooks oli ta valinud François Couperini pala „La Ténébreuse“ 3. süidist, see tuli publiku soovil esitusele veel teistki korda. XVII sajandi helindites heliloojatelt William Byrd ja Girolamo Frescobaldi soovitan noorele talendile selgemat liigendamis- ja ajastamisoskust, intensiivsemat kõlateadlikkust ning ajaliselt rahulikumaid üleminekuid. Impulsiivsetes teostes võlus kuulajaid Talimaa mängu­stiili liinitunnetus ning hea rütmi­selgus, niinimetatud sisemine vedru.

24. märtsil toodi Tallinna Kaarli kirikus Andres Mustoneni dirigeerimisel publiku ette Johann Sebastian Bachi „Johannese passioon“ BWV 245. Õhtu­maade kultuuri tähtteost, 1724. aastal Leipzigis loodud liturgilise muusika suurvormi oli nii kuulama kui ka esitama kogunenud suur hulk rahvast. Solistid olid sopran Elina Netšajeva, metsosopran Iris Oja, tenor Anto Õnnis, bariton Tõnis Kaumann ja bass Alvar Tiis­ler. Laval oli õige mitu koori: Collegium Musicale ja Eesti Ühendatud Koraalikoor, kuhu kuulusid Kose ja Lehtse kammerkoor, Misjonikoor, segakoor Kalevala ning Tallinna Rotary klubi segakoor. Klaaspärlimäng Sinfonietta kõrval musitseeris organist Piret Aidulo.

See palju kuuldud, palju kaasa ja läbi elatud teos avab end ammendamatu allikana ikka ja jälle uuest, seni adumata küljest. Passiooni esimese poole temaatika on Kristuse reetmine (Juudas, Peetrus), teise oma Pilatuse kohtumõistmine Jeesuse üle. Bariton Tõnis Kaumanni Pilatus ja bassilaulja Alvar Tiisleri Jeesus olid sisult kandvad ja vokaaltehniliselt laitmatud.

Tenor Anto Õnnis demonstreeris lüürilise evangelisti rollis suurt vokaalset meisterlikkust, minnes retsitatiivi tehnikalt mängleva kergusega üle kantileensetele aariatele. Kiriku akustikas läksid pisut kaotsi kiirema ja sünkopeeritud liikumisega aldi ja soprani aariad, näiteks „Von den Stricken meiner Sünden“ ja „Ich folge dir gleichfalls“. Viimane kirjeldab muusikaliselt Peetruse lubadust oma Õnnistegijale rõõmsal sammul järgneda, aga ta ei suuda seda pidada. Hilisemates koori repliikides („Sei gegrüsset, lieber Judenkönig“ ja „Schreibe nicht: der Juden König“), kus reeturlik rahvas nõuab irvitades Kristuse ristisurma, kasutab Bach just selle aaria motiivikat. Aariad „Es ist voll­bracht“ ja „Zerfliesse, mein Herze“ kõlasid kiriku suures akustikas suure väljendusjõuga. Enne lõpukoraali kärgatas ühtäkki kirikulöövi all suure oreli massiivne akordika ning koraali lõpusõnad „Ma tahan ikka kiita Sind!“ saavutasid täiusliku pidulikkuse.

Johann Köleri 1879. aastal Kaarli kiriku apsiidivõlvile maalitud Kristuse, esimese eesti monumentaalmaali kohal ilutseb arhailine piiblitekst Matteuse evangeeliumist (11, 28–30): „Tulge minu juurde kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete ja mina tahan teile hingamist saata.“

See lause haakub erilisel viisil ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) 19. märtsil Niguliste muuseum-kontserdisaalis antud kontserdile „Da pacem“ järgneva kajastusega. Täissaali publiku ette oli ansambel toonud sisult tervikliku, ühtse vaimse süvenemisega kava gregoriaani antifoonide ja introitus’te, katoliku liturgia osade ning mitmehäälsete vokaalteostega Maurice Duruflélt, Anton Brucknerilt, Helena Tulvelt ja Arvo Pärdilt.

Lauljad kasutasid Niguliste kiriku erilist akustikat nõnda, et ava-antifoon „Ubi caritas“ kõlas mees- ja näishäälte vahelduvas esituses, kostes algul kusagilt kaugusest ning suubus seejärel kuulajate selja tagant, kiriku läänetiivast otsekui rahvast kahelt poolt emmates altari poole. Järgmisena tuli esitusele prantsuse helilooja Duruflé 1960. aastal loodud mitmehäälne „Ubi caritas“ tsüklist „Quatre motets sur des thèmes gré­goriens“.

Ansambli rahupalve paastuaegne introvertsus kajastus nii Arvo Pärdi „Missa syllabica“ (1977/1996) „Gloria’s“ kui ka Helena Tulve „Gloria’s“, mille väljenduslik raskuskese langes missaosa algussõnade teisele poolele: „et in terra pax hominibus bonae voluntatis“ („ja rahu maa peal hea tahtega inimestele“).

Helena Tulve „Gloria“ esiettekanne leidis aset 2023. aastal Tallinna toomkirikus kõrvuti XIV sajandi Tournai missaga. Ladinakeelse liturgilise teksti viisistuse alguses lõid kõrges tessituuris sopranite hääled igavikulise kirkuse värvingu, osa lõpus heljusid haprad heliväädid konsonantside-dissonantside piirimail, mis ei tahtnud ka lõpu-aamenis veel raugeda, kajastades (minu tunnetuse järgi) meie kõigi püüdlusi vaevalisel teekonnal läbi segaduste ja konfliktide vaimse kirgastumise ja rahu poole.

Kontserdi viimane teos, Arvo Pärdi „Ja ma kuulsin hääle …“ segakoorile a cappella (2017), ühtlasi õhtu ainus eestikeelse tekstiga muusikaline palve kõlas maagiliselt, otsekui kergendusohkena sõnadega „nad hingavad oma vaevadest“. See korduv sõna „hingavad“ saavutas siin lausa barokiaegse retoorika­kujundi sugestiivsuse, olles ühtaegu lihtne ja lohutav. Kokkuvõttes kujunes see muusikaline mõtlus pelgalt esteetilist naudingut pakkuva kontserdi asemel tõeliseks jumalateenistuseks.