Paeluv ebamugav ilu

Tatjana Kozlova-Johannes seisab silmitsi kõige ebamugavamate seisunditega ja laseb kuulajalgi neile otsa vaadata.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Tatjana Kozlova-Johannese autorikontsert (EMTA doktorikontsert) 21. V Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Muba nüüdismuusikaansambel (juhendajad Iris Oja ja Tarmo Johannes), duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe, ansambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Vambola Krigul – löökpillid ja Taavi Kerikmäe – klaver), kunstnik Angela Soop ja helirežissöör Ekke Västrik. Kavas Tatjana Kozlova-Johannese muusika, sh uudisteose „Hääled“ esiettekanne.

Doktorikontsert algas visuaali ja heli sümbioosiga. Nimelt said kuulajad saalis ringi kõndides tutvuda Tatjana Kozlova-­Johannese ja kustnik Angela Soobi koostööga „Kasv“, mis koosnes kuuest maalist ja sama paljudest helisalvestistest. Igale pildile lähenedes kõlasid uued helikihid häälele (Iris Oja) ja flöödile (Tarmo Johannes) ning autorite sõnul peegeldavad need traumast, haavast paranemist.

Mina mõtlesin Tatjana Kozlova-Johannese doktorikontserdil kõigepealt usaldusele. Helilooja oli lavale toonud praegused professionaalsed interpreedid, aga loodetavasti ka tulevased. Nii avas kontserdi teos „Hääled“ (2024, esiettekanne), mille esitas Muba nüüdismuusika­ansambel – noored, kes alles õpivad, kusjuures mõni hoopis komponistiks. Avatud partituuriga teos, nagu ütles helilooja, on osaliselt loodud pedagoogilistel eesmärkidel, et tudengid saaksid tutvuda nii nüüdismuusika reeglite kui ka loomingulise poolega.

Oli tänuväärne, et „Hääled“ oli kontserdi alguspunkt, sest kuigi noored muusikud olid väga tublid, olnuks neil raske konkureerida interpreetidega, kes kuuluvad nüüdismuusikaesitajate tipuklassi. Ometi, viivuks mõtlesin: päris hästi mängivad, aga pisut rohkem võiks olla plastilisust, sest Kozlova-Johannese muusikat iseloomustab ülim nüansseeritus. Ilmselt oli tegu esimese ehmatusega, sest kui sisenesid klaver ja hääl, lisandus teosele vajalik nõtkus. Ja kild killu, kiht kihi haaval moodustub instrumentidest hoomatav (vormiline) tervik.

Tatjana Kozlova-Johannes ei häbene oma muusikas tumedust, isegi valu, ning selle mõistmiseks ei pea olema tema õpilane – piisab lihtsalt kontserdile minekust.

 Piia Ruber

Vist oli hea, et pärast õppurite heli­tihedat ansamblit läks lavale märksa väiksem koosseis. „A Place Not Found“ ehk „Kaotsi läinud koht“ kandlele ja klaverile (2023) mõjus just sobiliku diskreetse väljajuhatusena, ilma et muusikute professionaalse taseme kontrast olnuks liialt terav. Samal ajal pääses lugu koosseisude arvulise kontrasti tõttu selle­võrra teravamalt esile. Etteruttavalt: seda laadi kontrastses vaimus jätkus ka ülejäänud kava. Kontseptuaalselt räägib teos universaalsest kogemusest – naasmisest sinna, kuhu enam naasta ei saa. Või kui saab, siis ei oota seal see, mida arvatakse ootavat. See lugu on leinast, teadvustamisest ja paranemisest. Muusikaliselt on teoses ka palju sellist, mida senise kuulamiskogemuse põhjal Kozlova-Johannesega seostan: väikesed sekundid, klastrid ja glissando’d, justkui juhuslikult õhku visatud helid, ometi omavahel selges struktuuris ja ühtses seisundis. Ja palju ebamugavat, voogavat, kriipivat ilu, mis mõjub metafoorina isegi kurnavale kergusele.

Paralleelselt tundus, et teose üha tiheneva tekstuuri ja ekspressiivsuse poolest on helilooja oma mugavus­tsoonist väljunud, hüljanud askeetlikkuse, mis tema vahendite valikut on siiamaani iseloomustanud. Pinge kasvab märkamatult, nappus asendub küllusega – viivuks, et maabuda taas hillitsetusse. Ometi on teos Kozlova-Johannese kohta ebatavaliselt jõuline, sest senise loomingu põhjal tundub mulle, et helilooja suudab säilitada ette­vaatuse isegi siis, kui kirjutab suuremale koosseisule. Siinkohal meenub huvitav fakt helilooja lapsepõlvest. Nimelt on ta kunagi intervjuus meenutanud, et elas noorena Ivangorodis, ent koolis käis Narvas, mis tähendas iga päev mitut piiriületust. Kahtlustan, et ka noore venekeelse tüdrukuna Tallinna maandumine pidi tähendama omamoodi piiride ületamist. Ja piirid meenuvad mulle ka Kozlova-Johannese muusikat kuulates, eriti selle teose puhul – täpsemalt piiridel balansseerimine ja vahepeal nende piiride ületamine.

Kui eelmises teoses on loobunud autor – mõnevõrra üllatavalt – talle nii omasest delikaatsusest, siis ühes vanemas teoses „Lovesong“ (2010) on see jälle kohal ning mõjub kontrastis eelnevaga eriti tugevalt. Üldse jäi kontserdil mulje, et mida aeg edasi, seda rohkem taandub helilooja ettevaatlikkus. „Lovesong“ on helilooja sõnul armastuslaul üksikhelidele: Kozlova-Johannes näitab kuulajale piltlikult, et ka ühe helikõrgusega mängides võib nüansse olla loendamatu hulk. Paistabki, et helilooja teostes ei puudu tehnilisus – selle reedavad nüanssidest tulvil partituurid. Ent kuulaja kõrv seda tingimata ei taba, teosed ei mõju teadlike konstruktsioonidena –­ iseenesest ei oleks selles midagi halba, see lihtsalt ei ole Kozlova-Johannese stiil. Kuulates jätavad kompositsioonid mulje, nagu oleks helilooja need endast välja hinganud. Iga heli mõjub pingestatult, mõtestatult, eelmisega selges seoses.

Teost „Ainult õhk“ (2023) iseloomustavad taas tundlikus sümbioosis helid, mis jätavad kuulajale otsatult aega mõelda, mida ta just kuulis. See lugu oli ses kavas minu lemmik: ei liialt napp, ei midagi liiga palju, kõike täpselt parajalt. Mängud pianissimo ja piano vahel, sekka mõni üksik, napilt mezzo forte’na mõjuv heli, vibraatovaba hillitsetud viiul. Ja otsatu ettevaatlikkus, mille Kozlova-Johannes on unustanud vaid teisena kõlanud teoses „A Place Not Found“. Ei miskit tehislikku ning aeglane, ent kindel kasv – nii märkamatu, et ei pane tähelegi, kuidas oled kuulajana sellesse mähkunud.

Mis oli minu suurim õppetund? Pean tunnistama, et mul oli ka võimalik Mubas kolm aastat Kozlova-Johannese käe all kompositsiooni õppida. Käsitööoskuse kõrval õpetas Kozlova-Johannes mind esimese asjana vaatama silma iseenda tumedusele ja püüdma seda helidesse transformeerida. Kozlova-Johannes ei häbene ka oma muusikas tumedust, isegi valu, ning selle mõistmiseks ei pea olema tema õpilane – piisab lihtsalt kontserdile minekust. Mulle tundub, et praegust aega iseloomustab juba mõnda aega soov kõigist neist tunnetest eemale hoida, neid iga hinnaga vältida – ja see on loomulik. Ent Kozlova-Johannes seisab silmitsi kõige ebamugavamate seisunditega ja laseb kuulajalgi neile otsa vaadata. Nii oligi julgustav sattuda kontserdil vastakuti kõigi nende ebamugavate tunnetega – küllap nii saame ka tumedusega hakkama. Võib-olla isegi õpime sellest midagi ning hakkame uskuma traumadest tervenemise võimalikkusse.