„Pirita missa“ sobib kokku millega tahes

Margo Kõlari „Pirita missa“ on eesti suurvormide seas üks tippteoseid, seda ennekõike tänu suurepärasele orkestratsioonile.

PÄRTEL TOOMPERE

Birgitta festivali lõppkontsert „Pirita missa“ 11. VIII Pirita kloostri varemetes. Solistid Andrea Lauren Brown (sopran), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Alvar Tiisler (bass), Lembit Peterson (lugeja), 200-liikmeline koor (koormeister Ingrid Mänd; Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Kammerkoor, segakoor HUIK!, kammerkoor Encore, segakoor Vox Populi), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Arthur Honeggeri „La danse des morts“ ehk „Surmatants“ ja Margo Kõlari „Pirita missa“.

Olümpiamängudega samal õhtul jõudis lõpule ka Birgitta festival. Kuid olümpialiku pompoossuse asemel pakkus Tõnu Kaljuste lõppkontserdiks ootamatult, aga üldse mitte ebameeldivalt lühikese kava – vaevu üle tunni – ning üllatava karakterite spektri.

Teise maailmasõja eelõhtul kirjutatud Arthur Honeggeri oratoorium „Surmatants“ on järjepanu rusuv, lõbus, kurb, uhke ja intiimne ning pakub lühidusele vaatamata kogu aeg midagi uut. Kui panna juurde veel tihe tekst, on tegemist teosega, mis nõuab kuulajalt süvenemist ja tähelepanu. Seetõttu oli tänuväärne, et Lembit Petersoni deklamatsioon oli eestikeelne ning teksti tõlget ei pidanud lugema kavast, vaid selleks oli sünkroontõlge. Küll aga ei saa jätta mainimata, et kontserdi ajal olid ilmaolud tormised, mistõttu Pirita kloostri ajutised metallkonstruktsioonid kolisesid päris hullusti. Nii jäi müra varju nii Honeggeri kaunis orkestratsioon VI osas kui ka muidu teose keskses rollis pikk „Lamento“ – bassilaulja ja viiuli­solisti kahekõne, mida saadab kammerlik orkestrikoosseis.

See festival jäi Tõnu Kaljustele viimaseks nii Birgitta festivali kui ka Tallinna Filharmoonia kunstilise juhina. Samuti lõpeb augustikuuga tema töö Tallinna Kammerorkestri eesotsas.

 Anneli Ivaste

Honeggeri teose puhul meeldis mulle kõige rohkem särava ja pehme kõlaga sopranisolist Andrea Lauren Brown, kes moodustas hästi lihvitud ansambli metsosopran Kai Rüütel-Pajulaga. Bass Alvar Tiisler on ka hea laulja, kuid oli seekord muusika olemusele ja teksti sisule vaatamata pidevalt liiga jõulise ja pingutatud häälega – võib-olla pole see päris tema stiil. Kõige tähele­panu­väärsem oli aga mõistagi kontserdiks kokku kutsutud 200 lauljaga koor, mis saadi kahe professionaalse (Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Rahvus­meeskoor) ning nelja tipp­tasemel harrastuskoori (Huik!, Encore, Tallinna Kammerkoor ja Vox Populi) ühendamisel. Et selline kooslus lauljaid südasuvel kokku ja ka vormi saada, nõuab nii julgust, pühendumist kui ka tööd. Seejuures on Honeggeri teos raske: palju prantsuskeelset teksti, tihti kiires tempos, rasked sisseastumised, keerulised rütmid ja kõrged noodid. Koori oli nauditav kuulata, sest samal ajal oli sellel meeldiv kammerkoorilik kõla ja tohutu kõlajõud. Kuid sellegipoolest jäi tunne, et kui selline koor kokku kutsuda, võinuks kavas olla midagi sellist, kus suure koori efekt oleks tugevam.

See soov täitus aga kiiremini, kui oleksin oodanud, sest Margo Kõlari „Pirita missale“ sobis suur koor küll üllatavalt hästi. Üllatavalt, sest teos on ebaeestlaslikult helge, justkui kätel kantud kusagil maa ja taeva vahel (eriti impressionismimaiguga viimases osas) ning kõige paremas mõttes lihtsalt ilus. Aga suur koor oma massiga andis teosele tuge, enesekindlust ja tekstiselgust. Omamoodi psühholoogilise efekti andis see, et nõnda suuri koore saab siinmail nii harva kuulda. Aga hoopis erilisem oli see, et kui kõlajõult oli koor suur, siis kõla iseloomult vägagi kammerlik. Nauditav oli kuulda sellise massi juures sirge ja pehme kõlaga sopranit.

Kui Tõnu Kaljuste Kõlari „Pirita missa“ koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga plaadistas, siis järgnesid teosele kõige tuntumad jõululaulud kõige lihtsamates seadetes. Nüüd aga 200 lauljat ja „soojenduspalaks“ jõululauludele risti vastupidine surmateemaline XX sajandi oratoorium. Honeggeri teosega kõrvutamine tõstis minu silmis Kõlari teose väärtust. Usun, et „Pirita missa“ on eesti suurvormide seas üks tippteoseid, seda ennekõike tänu suurepärasele orkestratsioonile. Näiteks on seal ühe helge ja vaikse teose kohta väga kandev roll timpanil. Aga ka kõik see, mida timpan teeb, sobib sinna valatult. Või vaskpuhkpillid, millel pole nii suurt rolli, kuid nad teevad alati õigel hetkel nii õiget asja. Kõige selle juures mängisid Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri vaskpillimängijad väga hästi, näiteks oli nende mängitud vaikne ja väga oluline akord „Agnus Dei“ lõpus täiuslikult puhas ja tasakaalus.

See festival jäi Tõnu Kaljustele viimaseks nii festivali kui ka Tallinna Filharmoonia kunstilise juhina. Samuti lõpeb augustikuuga tema töö Tallinna Kammer­orkestri eesotsas. Selleks puhuks kõlanud sõnavõtud, Kaljustele omistatud Tallinna linna audirigendi tiitel ning lisalugu „Eks teie tea“ tuletasid meelde, et tegemist oli festivali lõppkontserdiga. Aga muidu oli see siiski lihtsalt väga kena kontsert.