PLO trügib suurele lavale

Pärnu Linnaorkestril on olnud erisuguseid aegu, aga kindlasti oli see kontsert kuulduist parim ja Andres Kaljuste orkestri ees üks parematest külalistest.

TOOMAS VELMET

Pärnu Linnaorkestri 30. hooaja lõppkontsert 10. V Pärnu kontserdimajas. Tuuri Dede (metsosopran), Pärnu Linnaorkester, dirigent Andres Kaljuste. Kavas Evelin Seppari „Anagramm-portreed“ (tekst Ilmar Laaban, esiettekanne) ning Maurice Raveli ja Francis Poulenci muusika.

Pärnu Linnaorkester lõpetas 10. mail oma 30.(!) hooaja kontserdimajas väga eduka kontserdiga ja on oma valdkonnas kõva tegija. Muusikakollektiivi asutamisest kulub palju aega, enne kui tast saab meisterkooslus – ja paljudest ei saagi, ükskõik kuidas nad ka ei istu (Ivan Krõlov, „Kvartett“). Keskpärasus on eriti perifeeriaartistide saatus. XX sajandi legendi Beethoveni-nimelise kvarteti esimene viiul Dmitri Tsõganov on öelnud, et talutava taseme saavutab keelpillikvartett umbes 15. eluaastaks. Kvartett tegutses oma valdkonnas maailmaliidrina vähemalt veel 30 aastat pärast nimetatud viitteist.

Seda postulaati võib rahulikult laiendada ka suurematele koosseisudele. Pärnu Linnaorkester on elanud aktiivset mõõnade ja tõusudega kontserdielu 30 aastat, alustades väikeses vanalinna kooli aulas, jätkates samuti väikeses, kuid hea akustikaga Agape keskuses. Tööruumina saadi kokkuleppele Nooruse majaga ja stabiilsus tekkis koos peadirigent Jüri Alperteniga, kes töötas orkestriga lausa 19 aastat. Külalistena on orkestrit juhatanud arvatavasti kõik eesti dirigendid alates kolmest Järvist ja Eri Klasist.

Ja siis sai linnaorkestrist Eesti parimates tingimustes tegutsev kollektiiv. Pärnu kontserdimaja püstitaja Aivar Mäe on sageli toonitanud, et seda maja poleks sündinud, kui Pärnus poleks olnud professionaalset linnaorkestrit. Nüüd seisame tõsiasja ees, et Eesti parima akustikaga tuhande kohaga saalis, millel on ka vajalikud kõrvalruumid, istub 30aastane Pärnu Linnaorkester koos kõigi oma murede ja rõõmudega ning õnneks jätkub mõlemaid. Stabiilset arengut eeldab ka, et lõpuks sai orkestrile valitud neljas peadirigent ja see on 2022. aastal Monacos peetud Jevgeni Svetlanovi nimelise dirigentide konkursi võitja Henri Christofer Aavik, kes juba tegeleb orkestri arengukavaga. Võib loota, et jätkub ka senine tegevuspoliitika, mis tähendab repertuaaris eesti interpreetide ja heliloojate selget prevaleerimist ning nii külalisdirigente kui ka -soliste maailma tippude hulgast. Pärnu linnale on tähtis orkestri talvine hooaeg, mis on praeguseks juba harjumuspärase kohaliku publiku huvi nende tegevusele koondanud. Pärnu on ju suvel ja talvel otsekui kaks eri linna ja sealjuures on suvine talvisest mitu korda suurem.

Nüüd siis Pärnu Linnaorkestri juubeli talvehooajast. Hooaeg oli sõna otseses mõttes värvikirev, iga kontsert oli saanud oma värvi, võiks isegi öelda et varjundi, sest isegi valgel värvil olid eraldi pärlvalge ja lumivalge, nii ka smaragdroheline ja sammalroheline ning veel ronkmust, suitsuhall, meresinine ja purpurpunane. On ju kirev hooaeg! Mis seos on nendel värvidel esitatavaga, ma ei tea. Meie heliloojal Kuldar Singil assotseerusid klaveril kogu klaviatuuri ulatuses noodid mingi konkreetse värviga. Näiteks mäletan, et teise oktavi e oli tal külmsinine. Küllap oli samalaadne suhe värvidega ka PLO hooaja kavade tegijal. Nii oli sel hooajal kirevaid žanreid ja erinevaid publikugruppe. Oli levimuusikat, kontsert väikelastele, kontsert lapssolistidega, kontsert kahele näitlejale ja leierkastile, eesti muusikud isa ja poeg Islandist ning tummfilm koos elava orkestrisaatega. Ei unustatud ka orkestri­soliste, kellele lisandus külalisena Maano Männi Põhja-Soomest.

Värvilise juubelihooaja lõppkontsert oli vormilt tavapärane ja sisult erakordne, rõhuga prantsuse muusikal. Kontserdi pärlvalgele värvile lisas pärli metsosopran Tuuri Dede, kes tõi solistina esiettekandele Evelin Seppari ulatusliku vokaaltsükli „Anagramm-portreed“ Ilmar Laabani anagrammtekstidele kogumikust „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“. Kontserti juhatas meie multimuusik, s.t viiuli- ja vioola­kunstnik, dirigent Andres Kaljuste. Seppari teost raamis prantsuse muusika: enne Maurice Raveli „Le Tombeau de Couperin“ (jätan originaalpealkirja meelega tõlketa, sest selle tõlkimisega on probleeme) ja pärast Francis Poulenci sümfoniett.

Paar sõna sellest Raveli teose tõlkimatust pealkirjast. Levinud tõlge eesti keelde on „Couperini haud“, mis ei sobi kokku teose osade selgitusega. Neljaosalise orkestrisüidi iga osa on autor pühendanud oma Esimeses maailmasõjas hukkunud konkreetse sõbra mälestusele. Teatavasti on „tombeau“ ka muusikatermin, mis tähendab mälestusmuusikat. Te küsite: aga Couperin oli ju barokiajastu helilooja –mis see siia puutub? Vastan, et mina ka ei tea. Esiteks oli Couperine terve dünastia ja teiseks on asi muidugi hauast kaugel. Arvan, et Ravel vihjas kammerlikule ja noodirohkele helikeelele, mis meenutab ehk Couperini melismirohket klavessiinimuusikat –ja siinkohal on minu mõistus otsas. See kõik tähendab aga ainult seda, et tegemist on ikkagi Raveli geniaalse teosega algselt kuueosalisena klaverile ja siis juba autoriversioonis neljaosalisena orkestrile.

Nagu öeldud, on tegemist noodirohke teosega ja linnaorkester Andres Kaljuste juhatusel teostas lõpuni sümpaatselt kogu kontserdi sissejuhatuse. Usun, et nii Ravel kui ka Poulenc ainult rõõmustaksid selle üle, et nende teosed –ja mitte esituslikult – jäid helilooja Evelin Seppari (snd 1986) ulatusliku vokaaltsükli varju. Samal ajal tuleb tõdeda, et Seppari teose helikeel sobis suurepäraselt üleminekuks ühelt prantslaselt teisele: seal on väga põnevaid koloriite ja ka ehtprantslaslikke šarmantseid vallatusi (Laabani tekst).

Iga laulu tekstis on moodustatud ühe nime anagramme: I Franco Leidi kuus anagrammi prantsuse keeles, II Karl Buchheister neli saksa keeles, III Ilmar Laaban viis eesti keeles, IV Aino Hellat-Tamjärv viis eesti keeles, V Bianco Leidi koosnes kolmest laulust – kokku 16 rida anagramme. VI Ingvar Cronhammar kuus rootsi keeles ja lõpuks VII Marie Under neli eesti keeles. Näiteks siin on Ilmar Laabani nime anagramme: Marl laibana, Laman baaril, Mari naba all. Seda kõike laulis Tuuri Dede oma vapustavalt võimsa metsoga, mis aeg-ajalt võtab aldi tämbri ja diapasooni. Ikka ja jälle ma virisen, et miks ei saa esituse ajal teksti jälgida – nii läheb ju pool kaduma! Ainuke lahendus on panna telefon lambiks ja siis saab.

Kontserdi teise poole täitis Francis Poulenci „Sinfonietta“, mis tegelikult on neljaosaline pooletunnine sümfoonia, kus Moulin Rouge’i kankaan kohtub sügavtõsiste vihjetega Tšaikovskile, Mozartile ja autorile endale. Teos on katsumus nii orkestrile kui ka dirigendile ja kõik oli väga kõrgel professionaalsel tasemel. Linnaorkestrile oli nüüd juubeli auks võimaldatud see miinimum standardkoosseis, mis teeb orkestri kompaktse tutti’ga kollektiiviks. Laval oli klassikaline nn Mozarti koosseis, s.t keelpillid pluss kahene puupillirühm, kaks trompetit, harf ja timpanid. Selline koosseis peab olema linnaorkestri miini­mum, siis on tal ka kõlaliselt tagatud professionalismi tingimused.

Olen Pärnu Linnaorkestrit jälginud kõik need 30 hooaega. On olnud eri aegu, aga kindlasti oli see nädala­tagune kuulduist parim ja Andres Kaljuste orkestri ees üks parematest külalistest. Et viimane aeg on õigustada selle loo pealkirja, siis võtke teatavaks, et Pärnu Linnaorkester on sel suvel Euroopa kõrgelt koteeritud festivali külaline pealaval ehk Pärnu kontserdimajas ning siis juba uue peadirigendi juhatusel. Ja see ei ole kummardus Pärnule, sest Paavo Järvi teeb ikka väga karme valikuid. Edu teile –olete selle ära teeninud!