Siga ja kägu ja tigu talvisel muusikanädalal

Uudne takistus oli festivali esimestel päevadel habemega naljana saabunud aprillikuine talveilm, mis inspireeris ühismeedia sisuloojatelt ka nimetuse Tallinn Music Winter.

KAUR GARŠNEK

Muusika- ja linnafestival Tallinn Music Week 3. – 7. IV.

Jäin mõtlema, et minu kokkupuuted Tallinn Music Week’iga ulatuvad tagasi esimese, 2009. aasta festivalini: olen kuulanud, kirjutanud ja esinenud. Algusest peale ja mitmel vahepealsel aastal on mind häirinud esinemispaikade laiali­pillutatus, mis on muutnud tiheda ja paralleelsektsioonidega programmi jälgimise keerukaks. Seekord oli olukord mugavam ning enamik kontserdi­paiku asus Telliskivi loomelinnakus (lisaks baar Uus Laine mõnesaja meetri kaugusel) – ainult Paavli kultuuritehas ja ööklubi Hall paiknesid eemal ning need jäid ka välja minu kavast, mille proovisin koostada Rootsi laua põhimõttel ehk „siga ja kägu ja tigu“ printsiibil, mis vähemalt esimesel päeval ka õnnestus. Uudne takistus oli festivali esimestel päevadel habemega naljana saabunud aprillikuine talveilm, mis inspireeris ühismeedia sisuloojatelt ka nimetuse Tallinn Music Winter. Seoses sellega võitlesin ma külmetussümptomitega ega jõudnud päris igale poole, kuhu oleksin soovinud. Käisin kontserdi­programmi kuulamas reedel ja lau­päeval ning sõelale jäid peamiselt esimese päeva muljed.

Minu reedese festivalipäeva avas Läti naisartist Waterflower (fonogramm, live-elektroonika, vokaal), kes esines baaris Kivi Paber Käärid. Nähtavasti oli tegemist uue materjaliga, sest enne tema albumite ja singlitega tutvudes oli mul tekkinud lootus kuulda meloodilise vokaaliga eksperimentaalset öko-ambient’i, mis sobinuks festivali algusse kuulmistaju häälestamiseks. Selle asemel lajatati aga mulle näkku plakatlikke loosungeid kiljuv ülevõimendatud vokaal ja keskmises tempos hardcore-techno-rütmid, sekka mõned kiiremad gabber-sektsioonid ja aeglasemalt tiksuvad bassimuusika käigud. Tõsi, laval olid ka juhtmetega ühendatud seened ja taimed, kuid minu vaimusilmas moondusid need lihatoidulisteks trifiidideks.

Üldine kõlaesteetika oli üsnagi 1990ndate Berliini digital hardcore’i moodi, aeglasemad osad tekitasid uitseoseid artistidega Death Grips ja Pharma­kon ning tuleb tunnistada, et mul vajus suu üllatusest lahti. Energianivoo oli algusest peale maksimaalne ning elektroonilised kompositsioonid olid sisukalt täis ehitatud, nii et jagus nii kuulamist kui ka kaasanõksutamist. Kava keskosa kulges küll leigema temperatuuriga melanhoolse trip hop’i võtmes ega mõjunud nii veenvalt, osalt ka ebamäärase meloodilise vokaali tõttu. Kuid lõpuks pöörduti jälle tagasi intensiivsematesse registritesse ja jõuti korraks välja ka päris electro punk’ini. Selline ärahakitud ABA-vorm polnud ehk poole­tunnise showcase-sektsiooni puhul päris põhjendatud, kuid üldmulje jäi siiski väga hea. Eks see ole ka artistide igipõline küsimus, kuidas eksponeerida end sellistel väljanäitustel võimalikult mitmekülgse ja ometi võimalikult terviklikuna.

Järgmiseks siirdusin Erinevate Tubade Klubisse, kus Korea ja Taiwani muusika sektsioonis esines Korea naisartist Ohelen (vokaal) oma saategrupiga. Jällegi ei haakunud kontserdi­mulje tema singlite läbikammimisel tekkinud ootusega kuulda kammerliku kõlaga elektroonilist indie pop’i. Selle asemel liugles kolmeliikmeline instrumentaalkoosseis (kitarrist, basskitarrist ja trummar) läbi eri žanride, mida on sellise bändiga võimalik esitada. Mõni lugu oli äratuntavalt funk, teine jälle bluusilikum, kolmas pigem jazz fusion ning üks sirgema rütmikaga lugu kõlas lausa 1990ndate progeroki moodi, nii et paiguti jättis etteaste katsetamise mulje. Muljet võimendas asjaolu, et seaded olid küllalt hõredad ja käigud valdavalt minimalistlikud.

Plusspoolelt püsis bänd siiski hästi koos ning pakkus elava muusika kogemuse, kohati sai kuulda ka keerukamaid instrumentaalsoolosid. Ja õigupoolest oli fookuses hoopis vokalist. Oheleni häälematerjal meenutab mulle Björki rabedat lapsnaise tämbrit, teatavate vibrato’de, motiivide hüpnootilise kordamise ja üleüldise performatiivsuse poolest võiks teda aga võrrelda Yoko Onoga. Ilmselt pääses siin mõjule ka teatav eksotism, sest koreakeelsed (ja mõned kuuldava aktsendiga inglis­keelsed) lood mõjusid selles esituses nagu puhas kõlaluule. Igal juhul täitis Ohelen lava väga hästi ära ning publik plaksutas välja ka lisaloo.

Klassikalises mõttes professionaalsemast küljest avanes kahe meesartisti koostöö sektsioonis „Classical:NEXT“ Rohelises saalis, kuid see oleks sobinud ka džässilavale. Berliinis resideeruv Brasiilia pianist Rossano Snel ja Tallinnas tegutsev Brasiilia-Itaalia puhkpilli­mängija Marcelo Politano esitasid duokoosseisus maitsekalt heakõlalise, kuid ka mängulise ja variatiivse kava paladest, mida oli lihtsalt väga meeldiv kuulata. Žanrilt kõlas ka siin iga lugu isemoodi: üks nagu karge nordic jazz, teine nagu rütmibluus, kolmas nagu kiire minekuga northern soul, neljas nagu põntsuvale house-rütmikale ehitatud nu jazz. Kuid tervikut aitasid siin esiteks luua läbivad latiinomuusika elemendid – sünkopeeritud rütmilahendused, samuti mõned bossanovalikud harmooniajärgnevused. Rahvamuusika vihjeid rõhutasid ka mõned eksootilisemad puhkpillid, mida Politano mängis peale oma põhipilli saksofoni. Teiseks jättis interpreetide isikupärane stiil ja pillikäsitsus originaalse jälje kogu esitatavale materjalile.

Politano stiili asjus olen sunnitud tunnistama oma võhiklikkust, kuid Sneli klaveripartiid meenutasid mulle Chilly Gonzalest. Meeleolu oli hea, esitajad tundusid olevat kontaktis nii teineteise kui ka publikuga ja kogu kontsert tundus kuidagi eriliselt vaevavaba. Snel astus vahepeal oma pianistlikest raamidest välja, mängides peale klaveri ka melodica’t, mängutoosi ja elektroonilist basstrummi. Kontsert lõppes aga sellega, et muusikud sõna otseses mõttes tantsisid lavalt minema, esitades samal ajal melodica ja põikflöödi duetti.

„Kerge ja mänguline“ poleks aga olnud minu esimene määratlus ambisoonilise helilaboratooriumi kohta, mis oli üles seatud Sõltumatu Tantsu Lava saali. Kui tavapäraselt oleme harjunud stereoheliga ja vahel puutume kokku kvadroheli või Dolby Surroundi süsteemidega, siis seekord oli black box’i ehitatud raudsõrestikust kuppel, mille sees istudes sai publik kogeda igast ilmanurgast, seejuures ülalt kostvat ambisoonilist heli. Kogemus oli mulle uudne ja nõudis harjumist. Esmalt kuulsin täiesti tavalist stereoheli, mõne minuti pärast toimus aga kognitiivne nihe ning avanes uus ruumilise kuulamise taju – õigemini taasavastasin oma igapäevased ruumilise lokaliseerimise võimed muusikalises kontekstis. Tavapärane stereofooniline standard hakkas kohe tunduma uskumatult piirav. Helid liikusid tõesti ette, taha ja ka pea kohale, kõige kummalisem oli aga ambisooniline vaste stereofoonilistele ühendhelidele. Kahe kõlari süsteemiga on sellisel juhul (keskel paiknedes) võimatu otsustada, kas heli tuleb vasakult või paremalt, kuid on selge, et see tuleb eest. Ambisoonilise süsteemiga tekkis aga tunne, et helil puudub üldse allikas ja see kõlab otse pea seest, umbes nagu luukuulmise testimiseks edastatavad helid audiomeetrilises uuringus, kus minnakse väliskõrvast mööda.

Parafraseerides audiofiilide kohta käivat nalja, õnnestus mul seda heli­süsteemi kuulata kahe eri esituse kaudu. Leeduka Mantautas Krukauskase etteaste oli kahtlemata kuulaja vastu leebem. Kuplisse lasti ringi ujuma heli­kõrguslikus mõttes atonaalsed, kuid tämbraalselt pehmed sünteetilised „vaalahääled“, mida täiendas tämbripillina funktsioneeriv live-naisvokalist, mõningate naginate ja sahinate vahel sai kuulda drift’ile iseloomulikke rahulikult sumisevaid foone, helipilti täiendasid veel mõned välisalvestised ning üldiselt läks mu tähelepanu helisüsteemi inspekteerimisele. Mõnevõrra irriteerivalt mõjus küll etteaste lõppu paigutatud, vokalisti klassikalist koolitust eksponeeriv partii sündibassikäigu peal, kuid selle intriigiga see etteaste ka lõppes.

Hamburgis resideeruva Kris Kuldkepi nägemus ambisoonilise heli võimalustest oli märksa kompromissitum, jõulisem ja ennast kehtestavam. Müramuusika, aga ehk ka hoopis nüüdismuusika kategooriasse paigutuv etteaste algas trafo urinat meenutavate sub-basside undamisega, mis paisus kõrvu­lukustava valjuseni. Huvitava lükkena oli ära kasutatud psühhoakustilist seika, et bassidel puudub tajutav suund, kuid ülevõimenduses bassi ülemhelidele saab anda suuna. Niisiis käristati see tämber igasse ilmakaarde laiali, umbes nagu filmisaaga „Hellraiser“ pahaaimamatud protagonistid pärast põrguliku kuubiku avamist. Lisandusid teravamad müraspektrilised helid, mille lokaliseeri­misega ei tekkinud probleemi, ning edasi käis töö intensiivsuste ja ruumiliste paigutustega. Kui Krukauskas esitas oma materjali sülearvuti abil, siis Kuldkepp näis töötavat analoog­vahenditega, nii et tämbraalselt oli heli­palett mõnes mõttes piiratum, aga sisaldas palju mikrovariatsioone. Mingil hetkel hakkasid mulle aga närvidele käima mingisugused kahvliga taldriku kraapimist meenutavad kriipivad elektroonilised helid koos üldise helivaljusega, nii et kuigi etteaste mõjus kunstipärasena, ei suutnud ma seda päris lõpuni nautida.

Nähtavasti oli mu vastuvõtuvõime hakanud juba ammenduma, seega otsustasin pead tuulutada. Jalutasin mööda F-hoonest, kus esinev Night Tapes (eesotsas Iiris Vesikuga) oli saali täitnud nii, et uksest kaugemale polnud võimalik pääseda, ning suundusin hoopis baari Uus Laine, kus esinesid Soome artistid. Ansambel Musta Huone pakkus seal mõningate heliprobleemide kiuste väga veenva etteaste, millel olid mõned black metal’i mõjutused, kuid peamiselt paigutus see kuhugi müraroki ja hüpnootiliselt pulseeriva kosmilise kraut rock’i vahele. Kitarripõhisele tavakoosseisule lisas psühhedeelseid efekte live-elektroonika, vabaimprovisatsiooniline kajav saksofon aga tekitas n-ö David Lynchi efekti (kui kasutada sellist kiiruga kokku klopsitud tajukategooriat). Kontsert viis ära küll ja minu eelhoiak, et seesugustele žanrimääratlustele vastav Soome ansambel ei tule niisama nalja tegema, pidas sedapuhku paika. Teatav paralleel tekkis mul näiteks veel põhjanaabrite ansambliga Oranssi Pazuzu, mida kuulasin kunagi festivalil „Flow“, hiljuti aga Sveta baaris 2022. aastal, ühtlasi meenutas etteastet lõpetav mürasein mulle ansambli Swans kontserti eelmisel aastal klubis Hall. Tõsi, kõrvad jäid seekord alles.

Baari Uus Laine kontserdiõhtu lõpetas Soome artist Lili Aslo ehk Knife Girl, kes lõi oma päikeselise olekuga radikaalse kontrastimomendi. Tema muusikat võinuks vahest nimetada transpopiks nii popmuusika elementidega žongleeriva eklektilise hyperpop’i määratluse, Aslo soomääratluse kui ka lugude verbaalse sõnumi mõttes. Enamik muusikalisest materjalist põhines küll staatilisel fonogrammil, kuid live-elementi aitasid lisada süntesaator ja trummikomplekt – viimane küll kõlaliselt veidi eraldi, kuid ikkagi parem kui mitte midagi. Lood olid päris mitmekülgsed ja leidlikud, kuid põhifookusse jäi ikkagi artisti isiksus ja üldine positiivne emotsioon. „Love my tits, love my dick! I am beautiful!“ skandeeris Knife Girl ja lehvis läbi baari, mina aga võtsin sisse paratsetamooli ja kukkusin pikali.

Laupäevasel festivalipäeval kondasin siin-seal ringi, peamiselt jälgisin aga Sõltumatu Tantsu Lava saalis ühingu NERDS (North European Resonance and Dissonance Society) eksperimentaalse muusika sektsiooni. Esimene artist oli lätlane Gilles Deles-Velins ehk Lunt, kelle albumimaterjal paigutub ühest nurgast dark ambient’i, teisest aga kitarripõhise müraroki ja post rock’i kategooriasse, nii et tegelikult olid mu ootused segased, kuid eeldasin mingisuguste live-instrumentide osalust. Kohapeal selgus, et kogu muusika jooksis siiski sülearvutist, žanrilt aga hõlmas mõlemat. Kosmiliselt süngetele drone-helidele sekundeerisid viiulisämplid ja eelsalvestatud kitarri­helid, vahepeal oli kuulda ka tervet eelsalvestatud bändi koos trummikomplektiga, hetkeks lisandus industriaalsete sõjaväemarsside kihistus.

Esineja oli taandunud pimedasse lavanurka arvuti taha istuma, see-eest oli seinale kuvatud põhjalik ja ideoloogiliselt ülelaetud visuaalprogramm rääkivate peade ja muuga, nähtavasti avalikest allikatest hangitud erisuguse pildikvaliteediga materjal, mille põhisõnum oli ilmselt patsifistlik, kuid päris kindel ei saa selles siiski olla. Derrida räägib seal Heideggeri olemisajaloolisest mõtlemisest, Nixon Vene imperialismist, Žižek autoritaarsest kapitalismist. Vahele ilmuvad kaadrid Põhja-Korea paraadidest, tuumapommi plahvatustest, Stalini ja Putini lõustadest, põlevast Hindenburgi tsepeliinist, Vene-Ukraina sõjast. Headuse jõudusid kehastavad aga looduskaadrid: kevadine vihmasabin, maaliline päikesetõus, liblikas lilleõiel. Nojah.

Muusikaliselt polnud ju tegelikult väga vigagi, kuid soomlase Timo Kauko­lampi etteaste jättis igal juhul märksa selgema mulje. Kaukolampit tean peamiselt elektroonilise rokk­bändi K-X-P liikmena, see jäi mulle meelde 2011. aasta festivalilt „Iceland Airwaves“ ning mu ootused olid kõrged. Kauko­lampi sooloetteastes polnud küll K-X-P-le omast rokkmuusika energiat, kuid heliesteetika oli täitsa äratuntav. Muusika oli oma üldiseloomult monoliitne ja massiivne, helikõrguslikult askeetlik ja tämbraalselt väga kindla käega juhitud. Enamik lugusid oli ehitatud üksikutel nootidel pulseerivatele toore kõlaga analooghelidele, mida siis jooksvalt moduleeriti ja filtreeriti, taustal kosmilised ambient-foonid. Mingil hetkel ujusid pilti ka trance’ilikud rütmi­lahendused, kuid need olid jällegi väga minimalistlikud ja sulandusid tervikusse. Paiguti meenutas see kõik mulle põhjanaabrite koosseisu Pan Sonic. Kaukolampi oli end paigutanud lava paremasse serva ekraanivabade elektrooniliste instrumentide ette, lava teisel pool seisis aga visuaal­efektide duo LRXY. Analoogvahenditega kohapeal loodud monokroomne abstraktne visuaallahendus võnkus muusikaga kaasa, kuid ei tõmmanud endale liialt tähelepanu.

Vahepeal esines Sõltumatu Tantsu Laval veel läti tšellist Sarma Gabrēna, kes õigupoolest keeras küll peamiselt luuperi ja efektiplokkide nuppe ning vahepeal ka laulis pikkadel nootidel, luues niimoodi korraliku müratapeedi ja maalides mustaga mustale, kuni alles ei jäänud ühtki valguskiirt. Õhtu elamuse pakkus mulle aga hoopis Islandi artist, Venemaalt pärit MC Myasnoi, kes esines triokoosseisus (kaks süle­arvutimuusikut ja üks tantsija-vokalist). Nende heliesteetika kujutas endast intrigeerivat polüstilistilist sulamit, nii et mul tekkis kate­goriseerimisega raskusi – raskusi ei tekkinud aga kaasa­mineku ja selle nautimisega. Aeglased tempod, kurjalt urisevad sügavad bassid, aggrotech-reivisündid ja segaseks kajatatud partiid laenasid justkui witch house’i kannelt, pehmemad digikummitusliku kõlaga taustaelemendid meenutasid vaporwave’i, pealekauba jooksid kõigest läbi glitch-nihestused, nii et tegelikult oli raske tabada mõnda selget ja puhast heli või tämbrit. Aeglase meetrumiga keerukad rütmipartiid viitasid justkui glitch hop’ile, kuid korraks kõlas ka kiirem electro-biit, mõnes kohas leidus puhast müramuusikatki. Ekraanipõrnitsemise kiuste pakkus see kontsert mulle live-muusika elamuse – vahest ka seetõttu, et lava ees figureeris vokalist-tantsutüdruk, kes näis läbi viivat mingit kummalist rituaali. Autotuner’isse pressitud vokaal oli taandatud ühetaoliseks leelutamiseks, mis kostis teatud kitsal sagedusel ülejäänud tiheda faktuuri seest hästi välja ning andis kogu sellele süngele kompotile kummaliselt bla­seerunud ja ühtlasi melodramaatilise ilme. Ühesõnaga, see oli neoonvärvide ja mustaga sisustatud küberpunk-ulmekohviku muusika, mis võinuks kõlada näiteks filmi „Blade Runner 2049“ maailmas.

See oli üks võimalik trajektoor läbi TMW kontserdielamuste. Alternatiivseid trajektoore saab joonistada peaaegu lõputult.