Süüdimatu ja vahetu, kes käis looduse ja tähtede rada

Eestist väljaspool tuntakse kõige enam Urmas Sisaski koorimuusikat, millel on kaunid meloodiad, selge faktuur, lihtne, sageli koraalilaadne harmoonia ja ostinaatsed rütmid.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

17 miljardit aastat vana universum on hiiglaslik „orel“, mille leiutas Jehoova. Galaktikad, tähed, planeedid, komeedid ning teised kosmilised kehad ja süsteemid on tänu gravitatsiooniseadustele selle „hiiglaoreli“ viledeks – see on minu elu ja töö kreedo. Universumi kui muusikainstrumendi kooskõla tundma­õppimine ja inimestele kuuldavaks tegemine on minu missioon. Seega ei pea ma ennast mitte heliloojaks, vaid pigem muusika üleskirjutajaks.*

***

Astronoom Laurits Leedjärv kirjutab Urmas Sisaskile (9. IX 1960 – 17. XII 2022) Postimehes ilmunud järelehüüdes, et helilooja oli kord rääkinud, kuidas ta lapse­põlves kõikus muusika ja täheteaduse vahel. Kumb valida? Kord seadnud isa ta karmi valiku ette, viies metsas kohta, kus teerada hargnes kaheks: sa pead ühe valima. Kuid Urmas läks kahe raja vahelt, otse läbi metsa …

Nii jagaski Urmas Sisask end kogu elu muusika ja astronoomia vahel, need olid tulnud tema ellu enam-vähem samal ajal: kompositsiooniõpingud algasid 1971. aastal Tallinna muusikakeskkoolis (juhendajad Anatoli Garšnek, René Eespere ja Mati Kuulberg), kirglik tähevaatleja sai temast aga 12aastaselt. Et neid kaht huvi saab ka üheks sulandada, selgus ühel tähendusrikkal 1975. aasta augustikuuööl. Kasuisa oli just koju toonud Beckeri tiibklaveri, mis aga tuppa ei mahtunud ning nii jäeti pill ööseks õue. Öö läbi mängis Sisask klaverit, ümberringi langevad tähed, ning ühel hetkel jõudis ta äratundmiseni, et peab hakkama tähtedest muusikat tegema. Nii valmiski tema „astro­muusika“ esimene teos, klaveripala „Kassiopeia“. Ühtlasi andis algaja helilooja endale lubaduse panna muusikasse kõik nähtavad tähtkujud – ja selle lubaduse ta oma 60. sünni­päevaks ka täitis.

Helilooja diplomi sai Urmas Sisask 1985. aastal, kui ta lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis René Eespere kompositsiooniklassi. Nagu tollal tavaks, suunati kõik lõpetajad kuhugi tööle. Kuigi Sisask oli kooli kõrvalt töötanud ka Tallinnas muu hulgas oli ta rajanud Nõmme Pioneeride Majas laste muusikateatri , oli ta pärast kooli sundvaliku ees: kas õpetajakoht Kunda lastemuusikakoolis või Jäneda kultuurimaja kunstiline juht. Et Jäneda oli Tallinnale lähemal, langes valik selle kasuks ja ilmselt ei pidanud helilooja oma valikut hiljem kahetsema. Just siin avanes tal võimalus ühendada oma astronoomia- ja muusikahuvi.

Muusikalise poole pealt tegutses ta Jänedal klaveriõpetajana, asutas Jäneda kammerkoori (olles ise õppinud koorijuhtimist 45 minutit!) ja isegi vanamuusika­ansambli. Sisask on oma Jäneda perioodist rääkinud nii: „Jäneda tuli mu ellu nagu komeet – ilus, ootamatu ja tundmatu. Lõviosa minu loomingust on sündinud hilistel öötundidel Jäneda lossi tornis tähti vaadates ja saalis klaveri taga muusikat üles kirjutades. 1994. aastal sai valmis Jäneda muusika­tähetorn. 1996. aasta septembris avasin muusikatähetornis planetaariumi, suursündmuse tähistamiseks toimus lend kopteriga Tallinnast Jänedale, kus andsin koos õe Siiriga kontserdi.“ Jänedal käivitus tänu Sisaskile vilgas muusikaelu ning seal oldud aastate jooksul andis helilooja muusikatähetornis üle tuhande loengkontserdi.

Urmas Sisask 2010. aastal Tuhala nõiakaevu kaitseks loitsimas

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Urmas Sisaski looming on väga arvukas: siin on lavamuusikat ja muusikat filmidele, suurvorme, orkestriteoseid ja instrumentaalmuusikat mitmesugustele pillidele, kuid teistest enim tõusevad esile klaveri- ja koorimuusika.

1980. aastate lõpul alustas Sisask oma elutöö, klaverile mõeldud „Tähistaeva tsükli“ loomist ning lõplikult sai tähistaevas viisistatud 2018. aastaks. See suurejooneline klaveripalade sari annab muusikalise vaste 88 täht­kujule, kogu teadaolevale tähistaevale ning kajastab muljeid nii põhjataevast, põhja­polaartaevast, lõunataevast, ekvatoriaaltaevast kui ka eesti rahvataevast. Kui põhjataevast sai jälgida Jänedalt, siis näiteks ekvatoriaaltaeva tsükli jaoks käis helilooja tähistaevast vaatlemas mitmel pool ekvaatori läheduses. Suurteose kandsid 2020. aastal helilooja juubeli­festivali „Teekond universumi südamesse“ kümnel kontserdil tervikuna ette Johan Randvere, Lauri ja Piret Väinmaa ning Yuko Yoshioka.

88 tähtkujule viitab ka 2002. aastal valminud klaverisümfoonia „Universumi hääled“ op. 88 neljale klaverile, kaheksale pianistile ja kuueteistkümnele käele, peale oopusenumbri seostub tähtkujude arvuga klaveri 88 klahvi. Teos sisaldab alalõike „Suurest Paugust“ kuni „Hümnini Kõiksusele“ ning kogu muusikaline materjal tugineb astronoomilistele arvutustele.

Võib öelda, et Sisaskil oli kaks komponeerimismeetodit. Neist esimene, varasem, oli intuitiivne: inspiratsioon sündis vaatluste teel saadud elamuste ja astronoomiliste teadmiste koosmõjus. 1980. aastate lõpul tekkis aga teinegi, matemaatiline meetod, mille puhul helilooja arvutas välja Päikesesüsteemi planeetide tiirlemisel teoreetiliselt tekkivad helid. Viimane põhineb tõsiasjal, et taevakehade tiirlemist ja pöörlemist saab käsitleda kindla sagedusega võnkumistena, mida on võimalik inimkõrvale kuuldavasse diapasooni teisendades kuuldavaks teha. Päikesesüsteemi planeetide liikumistrajektoore analüüsides jõudis Sisask välja viieastmelise noodi­järgnevuseni Cis-D-Fis-Gis-A, mis langes heliloojale üllatuseks täpselt kokku Kumayoshi nime all tuntud Jaapani penta­toonilise helireaga. Selline laadistruktuur moodustab paljude Sisaski teoste meloodilise ja harmoonilise tugisamba, eredaim näide sellest on vaimulikest lauludest koosnev kooritsükkel „Gloria Patri“ (1988).

Eestist väljaspool tuntaksegi Sisaskit kõige enam koorimuusika kaudu. Kooriühingu korraldatavate Vigala seminarlaagrite pideva osalejana ning mingi aeg ka Tallinna Kammerkoori lauljana tundis ta hästi koorimuusika köögipoolt ja nii on tema koorilooming vägagi lauljasõbralik. Kaunid meloodiad, selge faktuur, lihtne, sageli koraalilaadne harmoonia, ostinaatsed rütmid – need on pannud Sisaski kooriloomingu populaarsusele aluse ning taganud publikumenu Jaapanis, Rootsis, Soomes, Taanis, USAs, Prantsusmaal, Saksamaal, Austraalias ja mujal maailmas.

Üks Sisaski esimesi koorile kirjutatud suurvorme on „Näärioratoorium“ – rõõmsameelne teos, mis on valminud ajal, kui jõuludest ei saanud veel juttugi olla. Hiljem sai tema kooriloomingus aga oluliseks just muusika vaimulikele kanoonilistele tekstidele: „Jõuluoratoorium“, „Magnificat“, missad, mille hulgast tõuseb esile eestikeelne „Eesti missa“, kaks tsüklit vaimulikke laule „Gloria Patri“ jpm. Tema muusikas on oma koht ka eesti runolaulul ja šamanismil – harvad ei olnud need korrad, mil Sisask ise lõi oma teoste ettekannetel šamaanitrummil kaasa.

Sisaski helikeel oli kogu ta loomingu vältel suhteliselt muutumatu. Ta on oma muusikat iseloomustanud nii: „Hea muusika peab põhinema kindlal meloodial, puhtal ja heakõlalisel harmoonial, seal peab olema bass ja kordusstruktuurid. Mul on selline komme, et kipun ennast tsiteerima, olen iseenda plagiaat.“

Viimastel aastatel huvitus helilooja eksoplaneetidest, mustadest aukudest, päikesevarjutustest, kuuvarjutustest, spiraalgalaktikatest. Oma sõnul oli tal tihe ühendus universumiga ning ta käis tihti ära „seal“, mängis „sealsetes“ bändides ja kirjutas vaid ilusat muusikat, sest „seal“ koledat muusikat ei eksisteerinud. Universumist otsis Sisask just ilu, headust ja armastust. Tsiteerides heliloojat: „Armastus on kõige alus! Ainult planeedil Maa on seda vähe, inimesed on kurjad – neid huvitab raha. Universumis ei ole raha vaja. Maapealses elus toimub paratamatult võitlus. Universumis seda pole, seal on kõik omavahel ühendatud ja seadustega ära määratud – tähtsam neist muidugi gravitatsiooniseadus, aga galaktikad liiguvad kõik vastavalt seaduspärasustele, tähed ümber Päikese, ja on õnnelikud. On üks tervik, pole olemas head ega halba, on vaid üks, kosmoloogiline armastus.“

***

Olen Sisask, Lõuna-Eesti murdes hüütakse nii ööbikut. Süüdimatu ja vahetu, kes käib looduse ja tähtede rada.

* Järelehüüdes on kasutatud Eesti Muusika Infokeskuse tekste ja Kristel Kossari (praegu Trell) intervjuud „Kosmose suursaadik, tähtede heli kandja“ Urmas Sisaskiga ajakirjas Muusika 1/2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht