Turvalised valikud ehk Kellele anda tappa?

Ooperigurud hoiatavad, et klassikaline laulukool on alla käinud, aga meie kodukootud bel canto koolkond rühib alles usinasti tipu poole, teadmata, kus see täpselt asub.

ANNE AAVIK

Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss 23. – 27. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis ning Väike-Maarja seltsimajas.

Võis ju kahelda, kas väikeses Eestis üldse leidub nii palju noori ja julgeid vokaliste, et tasub korraldada kolm võistlust aastas. Vaid pool aastat sai mööda eelmisest üleriigilisest lauljate konkursist ja juba sööstsid võistlustulle uued lauljad, üks parem kui teine. Näib, et nimekates muusikaõppeasutustes üle maailma tudeerib praegu hulganisti Maarjamaalt võrsunud noori vokaliste, keda avalikkus veel ei tunne, ja konkurss ongi parim võimalus imetleda neid kodumaa laval, seekord siis hellitavalt maa-Estoniaks ristitud Väike-Maarja seltsimajas.

Sarnaselt kevadise IV üleriigilise vokalistide konkursiga, mille sõelast pääses läbi 14 osalejat, jõudis Jürna-nimelisel esimesse vooru 15 noort lauljat, teiste hulgas ka kevadised I ja II koha laureaadid Annabel Soode ja Yixuan Wang, samuti seal esinenud Tambet Kikas ja Eva Maria Shepel. Kikkale tuleks anda veel ka kõige võistlusvalmima vokalisti preemia, sest juba rahvusooperis esimesi rolle teinud karismaatiline bass jõudis septembrikuus võita veel IX Mart Saare nimelise lauljate konkursi.

Ooperigurud hoiatavad, et klassikaline laulukool on alla käinud (viimati kuulsin seda 18. novembril rahvusooperi laval esinenud José Cura suust, kui küsisin temalt arvamust tänavuse Operalia konkursi tulemuste kohta) ja konkursside asemel toimuvad missivõistlused. Aga meie oma kodukootud bel canto koolkond rühib alles usinasti tipu poole, teadmata, kus see täpselt asub, ja seega pole ka allakäiku veel lähiajal karta. Ma ei saa küll salata, et ka Vello Jürna konkursil esinesid ainult väga ilusad inimesed, ent ikkagi jääb tänavune aasta minu mällu kui selle sajandi kõige kõrgema vokaalse tasemega üleriigilise lauljate võistluse aasta.

Seekord said osalejad end proovile panna kolmes voorus: esimene oli 24. XI muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis, teine voor ja finaal nädalavahetusel, 26. ja 27. XI Vello Jürna kodupaigas Väike-Maarja seltsimajas. Statistika mõttes olgu ära toodud ka hääleliigid. Üllatuslikult oli viie metsosoprani kõrval sopraneid vaid neli – kas madalam naishääl polegi enam haruldus? Meeshääled jaotusid vennalikult: kaks tenorit esines juba kevadisel võistlusel, madalamaid meeshääli oli juurde siginenud – kaks baritoni ja kaks bassi.

Minu siinkohal kirja saanud hinnangud on täiesti subjektiivsed, ebametoodilised ja pigem emotsionaalsed: kirja said need, kes jäid eredamalt meelde. Tuleb ka märkida, et kahjuks puges koroonakuradike mulle põue just konkursi ajaks ning paraku võib veebis ja päriselus kuuldud esituse vahe olla lausa karjuv. Kordan žürii esimehe sõnu auhinnatseremoonialt: loodan, et ma nurga taga tappa ei saa!

Pärast konkursi noorima osaleja, sopran Annabel Soode kevadist triumfi valutasin südant, ega küpse laulja repertuaar tema häälepaelu koorma. Verinoor Maria Callas on abiturient, aga teda laval vaadates kangastuvad Lucia ja teised hullumisstseenide kangelannad. Finaalis esitas Soode tüdruku aaria ooperist „Lend“, tajudes ülihästi seda sõnastamatut Tambergi essentsi. Selles ristuvad erakordne meloodiaanne, dramaatiline kujundikeel ja mingi ajastufluidum, mis kokku teevad temast Eesti läbi aegade ühe parema ooperihelilooja.

Metsosopran Kadi Jürgensis on nii renefleminglikult siirast diivat kui ka elīnagarančalikku hingepõhjast ürghäälega laulmist. Tema karakteripalett kulmineerus Gershwini „Vodka“ esituses. Ja siis veel sama hääleliigi esindaja Rael Rent, kellele näis olevat pärast teise vooru magussuitsust „Seguidilla’t“ ja lõikavalt traagilist Ester Mägi „Puust palitut“ koht esikolmikus kindlustatud. Keiti Ström­qvist, veel üks sümpaatne metsosopran, esitas minu üllatuseks Tubina „Drengi laulu jääliustikul“ oma süütult sirgepoolse häälega kuidagi eriti puhtalt ja põhjamaiselt. Parimas mõttes loomulikult ja vabalt laulis sellel sajandil sündinud bariton Brett Pruunsild, kelle Tubina „Noore armastuse“ tõlgenduses kõlas ajastu paatost.

Brigitta Listra on ääretult huvitav isiku­pärase tämbriga laulja, kelle lava­persooni üks olulisemaid komponente näib olevat saladuslik poker face.

Küllap oleme selle sajandi kolmanda kümnendi algul juba harjunud, et meie muusikakoolides ja seega ka konkurssidel võib alati kohata ka hiina lauljaid. Tenor Yixuan Wang pälvis kevadisel konkursil II koha. Tema hääl on endiselt väga kaunis, ta laulab pingutuseta ja vabalt, naeratab päikeseliselt, aga ikkagi jäi minu veenmiseks vajaka sisulisest poolest. Kindlasti on ta väga stabiilne laulja ja muidugi peabki austatud žürii eelistama vokaliste, kelle hääl töötab igas olukorras nagu kellavärk. Sama võib öelda ka Kadri Kõrveki kohta: tema kaunis täislüüriline hääl püsib kindlalt helisevas tämbris ja voolab ühtlaselt, olgu siis Bizet’, Wagneri või Ester Mägi muusikat esitades. Samuti püüab pilku lauljanna kuningannalik hoiak. Underi tekstile loodud kirglik „Kuis võiksin magada“ ei mõju tema esituses kui meeletu ihasööst, vaid enesekindla naise kaalutletud hinnang.

Viimati nimetatud laulu on kuulsaks teinud Urve Tautsi esitus ja kes on seda kuulnud, teab, et naljalugu see just pole. Küll aga ei saanud osa publikust naeru pidada, kui konferansjee Eero Rauna teadustuses läks vaid üks imepisike i-täht kaduma. Kirglikust armujoovastusest sai ühtäkki delirium tremens, mis küsis raugelt: kus võiksin magada? (Raadioinimesena peaksin muidugi suu pidama ning häbenema omaenda anekdootlikke vigu. Kord suutsin näiteks Anu Kaalu ja Mati Palmi dueti kohta teadustada, et laulab Mati Kaal.) Siiski ei saa jätta ütlemata, et hääldusvigade hulk ületas minu meelest kriitilise piiri: nagu laulja iga noodi eest, peab ka konferansjee vastutama iga oma sõna eest.

„Oeh, nagu oleks peksa saanud!“ kommenteeris žürii esimees, Berliini Riigi­ooperi laval tuntud bassbariton Lauri Vasar pikale veninud arutelu enne auhindade üleandmist. Komisjoni kuulusid veel hinnatud Berliini õppejõud, metso­sopran Gundula Hintz ja tänavu rahvus­vaheliste esinemiste eest kultuurkapitali preemia pälvinud Tõrvast pärit metso­sopran Monika-Evelin Liiv. Kui näiteks tänavu oktoobrikuus Riias peetud Plácido Domingo Operalia konkursil oli võitja kohe ilmselge ja kõik lahkusid rõõmsana, siis pühapäeva õhtul käis Eesti muidu nii tasaste vokaaligurmaanide seas üsna raevukas arutelu ja igaüks vehkis oma esikolmikuga. Tunnistas ju žüriigi, et lõpuni rahule vist tulemusega ei jäädudki. Hoolimata sellest, et lisaks kolmele esimesele preemiale anti välja veel üheksa eripreemiat, nõustun esimehe ametis debüteerinud Vasara hinnanguga, et auhindu oli ikkagi nagu vähevõitu. Võib-olla tasuks korraldajatel siiski angažeerida suurem komisjon: kui on kolm liiget ja kaks neist juhtumisi metsosoprani hääleliigist ja kaks Berliinist, siis ikkagi võib tekkida mõte, et mis oleks olnud, kui … (pange siia oma lemmikooperimaja direktor ja lemmiklaulja).

Küllap osutuski lauljate hindamisel siiski kõige suuremaks murekohaks nende erisugune vanus ja kogemuspagas. Nii eelmisel aastal Klaudia Taevi nimelise ooperi­lauljate konkursi finaali jõudnud metso­sopran Kadi Jürgens kui ka kevadise konkursi võitja sopran Annabel Soode on kirjeldamatult andekad ja sisukad lauljad, aga esimene alustas ülikoolis kaheksa aasta eest ja on teinud kümme rolli, teine õpib alles keskkoolis – neid kõrvuti III kohta jagamas vaadata tundub kuidagi … kohatu. Kui aga konkursile on oodatud lauljad vanuses 18–35, siis pole siin imestada midagi. Äkki tuleks lauljaid hinnata siiski kahes vanusegrupis: verinoored ja lihtsalt noored? Tiitlist „noor laulja“ vabaneb ooperisolist nagunii heal juhul alles neljakümnendates – näiteks siis, kui ta ise esimest korda kuhugi žüriisse värvatakse.

---

Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss

I koht – tenor Yixuan Wang

II koht – sopran Kadri Kõrvek

III koht – metsosopran Kadi Jürgens ja sopran Annabel Soode

Väike-Maarja publikulemmiku eripreemia – tenor Yixuan Wang

Vello Jürna perekonna ja sõprade eripreemia parimale Eduard Tubina laulu esitajale lummavalt helge ja poeetilise tõlgenduse eest – metsosopran Keiti Strömqvist

Rahvusooperi Estonia eripreemia – tenor Yixuan Wang

Vanemuise teatri eripreemia (võimalus osaleda kahe hooaja jooksul solistina mõnes Vanemuise ooperiproduktsioonis ja kontsertidel) – metsosopran Kadi Jürgens ja sopran Kadri Kõrvek

Opera Veto eripreemia (ühe ooperi originaalklaviiri soetamine ja osalemine solistina Opera Veto ooperiproduktsioonis, Menotti jõuluooperis „Amahl ja öised külalised“) – bass Kristjan Häggblom

„Promfesti“ eripreemia (otsepääse 10. – 15. IX 2023 Pärnus peetava Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru) – tenor Yixuan Wang

Monika-Evelin Liivi eripreemia (heategevuslik kontsert koos Monika-Evelin Liiviga 6. detsembril Tallinna raekojas) – metsosopran Rael Rent

Gundula Hintzi eriauhind (viiepäevane meistrikursus Berliinis) – bass Kristjan Häggblom

Mirjam Helini ooperikonkursi eriauhind (võimalus kuulata vahekonkursse, meistriklasse ja lõppkontserti 3. – 12. VI 2024 Helsingis) – bass Kristjan Häggblom, sopran Annabel Soode ja bass Tambet Kikas