Uut ja vana

Tõnu Kaljuste juhitud kolm Birgitta festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse.

ÄLI-ANN KLOOREN

Birgitta festival 1. – 11. VIII Pirita kloostri varemetes.

Traditsioonid on kenad, ent aeg-ajalt teeb neilegi head väikene uuenduskuur, nagu on juhtunud Birgitta festivaliga pärast 2022. aastat, kui selle kunstiliseks juhiks sai Tõnu Kaljuste. Tema juhitud kolm festivali jäävad meelde mitme­kesise repertuaariga, kus kõrvuti vana hea klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse. See on toonud kaasa ka kerget nurinat, et Birgitta festival hakkab minema Nargen­festivali ja Pärdi päevade nägu, aga selle pärast enam muretseda ei tasu, sest eelmisel nädalal teatas Kaljuste oma kunstilise juhi lepingu lõppemisest. Et festivalil on aga siiani n-ö kõrgklassi ürituse maik juures, annab tunnistust avapäevale järgnenud Kroonika pildi­galerii pealkirjaga „Birgitta festival avati barokk­ooperiga. Vaata, kes kohal käisid!“.

Ei taha kellelegi ülekohut teha ja seega ütlen alustuseks, et kuulamata jäi mul viimane kontsert, kus kõlasid Arthur Honeggeri „Surmatants“ ja Margo Kõlari „Pirita missa“. Nii valmistas mulle sel aastal suurimat rõõmu Claudio Monte­verdi ooperi „Orpheus“ ettekanne. „Orpheus“ ei ole küll muusikaajaloos esimene ooper (helilooja nimetas seda hoopis favola in musica’ks ehk looks muusikas), kuid vanim, mida tänapäeval jätkuvalt esitatakse. Eestis ei ole seda siiani keegi lavastada võtnud, aga selle vea parandas nüüd kes muu kui Andrew Lawrence-King. Kui juba tema nimi mängus, sai lavastus (kaaslavastaja ja koreograaf Tanja Skok) ootuspäraselt ajastutruu. Tegemist ei olnud siiski 1607. aasta esietenduse rekonstruktsiooniga, vaid ajaloolistest põhimõtetest juhinduva lahendusega.

Mulle meeldis väga lavakujundus (kunstnik Reili Evart), mis oli ühekordsele projektile omaselt napp, aga täis häid leide. Oli üsna üheselt mõistetavaid, nagu näiteks mao kujutis Eurydike surmateate ajal, aga ka peenemaid vihjeid. Üks muhedamaid lavakujunduse lahendusi oli värav allmaailma, mida valvas punaste hõõguvate silmadega kolmepäine Kerberos ning mis oma punases neoonkirjas lausega „Lasciate ogni speranza“ („Kõik lootus jätke“) meenutas ööklubi sissepääsu. Ilmselt ei ole libretist Alessandro Striggio selle Dantelt pärineva lausega (see kõlab ka ühe tegelase, Speranza tekstis) silmas pidanud põrgut – mis patt saab küll Eurydike hingel olla, et ta sinna satub? –, vaid allmaailma igavest pimedust, kus kaob viimanegi lootuskiir. Kiitma peab ka kostüüme: maapealsete tegelaste suhteliselt tagasihoidlik rõivastus, ainsaks kaunistuseks lillepärjad, moodustas hea kontrasti allmaailma valitsejate ja Apolloni pidulike rüüdega, kus kulla ja karraga ei olnud koonerdatud.

Lavastuslikult oli etenduse proloogi ja kahe vaatusega esimene pool suhteliselt staatiline. See tuleneb aga ooperi sisust, sest tegevust on seal vähe ning peamiselt antakse seda edasi nümfide ja karjaste kommentaaride kaudu. Elevust tõi kangastel taevast laskunud pulma- ja abielujumal Hymenaios, kelle efektset rolli täitis OMAtsirkuse artist Krõõt Arna. Etenduse kolme vaatusega teises pooles polnud staatilisusest enam juttugi, üks sündmus järgnes teisele (Charoni uinutamine, laskumine allmaailma, Eurydike vabastamine ja taas kaotamine, pöördumine Arkaadiasse), ning kõik see kajastus ka elavas lavalises tegevuses.

Õhtu suurima elamuse pakkus siiski muusika. Täiesti vapustava etteaste tegi Francisco Fernández-Rueda Orpheuse rollis. Milline hääl, milline intonatsiooniline puhtus ja milline emotsionaalne väljendusrikkus! Tema „Possente spirto“ on üks paremaid selle ooperiajaloo esimese „korraliku“ aaria kuuldud esitusi. Kauni etteaste tegi Anna Piroli, eriti just allilma kuninganna Persephone rollis (veel esitas ta proloogis Muusika osa). Emotsionaalne ja sügav oli Iris Oja sõnumi­tooja Silviana ning imeliselt kõlas Susanna Paabumetsa Speranza – lihtne ja vokaalselt selge. Omamoodi keeruline on Charoni madal partii, mis on bassilauljale paras katsumus, aga sellega sai suurepäraselt hakkama Henry Tiismaa. Eurydikel ulatuslikumaid etteasteid pole, aga selle, mis kirjas, esitas kaunilt ja veenvalt Marta Paklar. Kui orkestrit juhib Andrew Lawrence-King, siis ausalt öeldes ei oskagi oodata muud kui äärmiselt kõrgetasemelist esitust, ja nii oli ka sel korral. Siiski avaldasid erilist muljet Josué Meléndez Peláez ja Rodrigo Calveyra tsinkidel. Selle pilli mängimine ei ole just kergete killast ja intonatsioonilised ebatäpsused on kerged tulema, aga nende kahe mängija täiesti kristallpuhas esitus pakkus tõelise elamuse. Kõrvu jäi ka üks ilus plokkflöödiduett, mille esitasid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt.

Tartus käimise vaevast vabastas festivali kavva võetud Vanemuise „Cyrano de Bergerac“ (lavastaja Mare Tommingas). Seda Eino Tambergi teost võib pidada üheks eesti ooperiloomingu tipuks ja olin tõeliselt õnnelik, et sain seda lõpuks lavastusena kogeda – siiani olen pidanud piirduma 2000. aastal välja antud heliplaadi kuulamisega. Tamberg on osanud luua kuulajaga arvestava, ilusa ja mitmekesise muusika, mille meeldejäävuse tagab juhtmotiivide kasutamine. Piisab ühest kuulamisest, et Christiani motiiv „Teist nädalat Pariisis“ jääks kauaks kummitama.

Nii nagu ooperilibretodes sageli, on ka siin tegevusliinides ja tegelaskujude arengus mõned ebaloogilisused, kuid selle kompenseerib Jaan Krossi ladus tekst, mis mõnikord üllatab ka oma lihtsuse ja otsekohesusega, näiteks, kui Christian tunnistab siiralt, et ta on loll. Kõige usutavam ja muusikaliselt mitmepalgelisem tegelane on Cyrano. Vanemuise lavastuses kehastab teda Raiko Raalik ja laulja soorituse tasemest annab tunnistust tõik, et talle määrati selle rolli eest 2024. aasta Eesti teatri aastaauhind. Raalik on meie praeguses ooperimaailmas tõeline täht, üks suurepärane sooritus järgneb teisele. Cyrano rollis hämmastas ta peale kõigi teiste heade omaduste oma tämbririkkusega – alguse pehmest ja sametisest hilisema teravuseni.

Seevastu jäi liiga üheplaaniliseks Juhan Tralla kehastatud Christian. Mitte kuidagi ei veennud ta, et tegemist on noore ja rumalukese ning sügavalt armunud sõjamehega, vaid meenutas oma jõulise esitusmaneeriga pigem mõnda XIX sajandi ooperi kangelaslikku tegelast. Roxane’ile ei ole Tamberg vokaalses mõttes armu andnud: pidev ülikõrges registris laulmine on lauljale tõeline proovikivi, kusjuures keerukatel kaunistustel on vaja edastada ka olulist teksti. Maria Listra sooritus oli mõningatest tehnilistest puudujääkidest hoolimata siiski muljetavaldav. Samuti õnnestus tal hästi edasi anda Roxane’i tegelaskuju eri tahke: nii tütarlapselikku rõõmsameelsust kui ka elukogenud naise tõsidust, vahel ka nipsakust. Veel tahan esile tõsta Tamar Nugise vokaalselt meeldejääva krahv de Guiche’i rolli, meeskoori kauni pehme kõla ning loomulikult Risto Joosti ja Vanemuise orkestri. Joost on suutnud sellele orkestrile justkui uue elu sisse puhuda: kui varem heideti orkestrile tihtipeale ette tuimust ja mängu­rõõmu puudumist, siis nüüd jäid nad meelde erksa ja nüansirikka mänguga. Kokkuvõttes sain lavastusest väga positiivse elamuse, tõsiselt häiris vaid üks asi – nutitelefoniga sehkendav teise­järguline tegelane, Roxane’i seltsidaam. Nutitelefoni kasutamine on lavastustes üks tüütumaid stampe ja oleks juba aeg sellest vabaneda.

Peab tänama korraldajaid, et festivali kavva oli lülitatud äärmiselt huvitav ja praeguste süngete meeleoludega haakuv Olli Kortekangase kirikuooper „Lõpp ja algus“, mis tuli ettekandele Metodisti kirikus. Omapärane žanri­nimetus „kirikuooper“ on natuke eksitav, eriti selle sõna teine pool, sest vokaalpartiiga võrdse tähtsusega on siin koreograafia, kõnetekst ja oreli vahenumbrid, toccata’d. Teose libreto on loonud helilooja ise ja see põhineb saksa luteri pastori, teoloogi ja natsismi vastu võitleja Dietrich Bonhoefferi (1906–1945) luulel ja kirjadel. Bonhoeffer arreteeriti 1943. aastal ja hukati 1945. aastal süüdistatuna Adolf Hitleri mõrvakatses osalemises. Vanglas oli tal siiski võimalus oma tekstide kallal edasi töötada ning saata lähedastele kirju, milles avaneb vangistuses inimese isiksuse muutumine: harjutakse järjest vähemaga, kuni igasugu vajadused kaovad peaaegu täielikult, jäävad vaid mälestused ning surm ei tundu mitte lõpuna, vaid uue algusena. Ooperit jälgides tabasin end äkki ehmatavalt mõttelt: Bonhoefferi kirjade põhjal paistab, et natsid kohtlesid vange üllatavalt inimlikult selle kõrval, mis toimub praegu Venemaa vanglates.

Ooperi ainsa tegelase Bonhoefferina astus üles soome bass Nicholas Söderlund, kes on ühtmoodi tugev nii laulja kui ka näitlejana. Teine oluline roll oli tantsijal Minna Tervamäkil, kelle emotsionaalne koreograafia ja pidevalt vahetuvad kostüümid võimendasid veelgi tekstist tulenevaid tundeid. Kuigi tekst oli mõjus ja laval tugevad artistid, läks aga mu tähelepanu ikka ja jälle hoopis saateansambli (Tuulia Ylönen klarnetil, Marko Ylönen tšellol ja Jukka Nykänen klaveril) dünaamilisele ja kõlavärvidelt rikkale muusikale, mis jättis kirjule helikeelele vaatamata – on atonaalsust ja tonaalsust, lõpuks jõutakse lausa koraali­seadeni –, hästi tervikliku ja läbikomponeeritud mulje. Kindlasti tuleb ära märkida ka võimsad oreli vahemängud Kari Vuola esituses.

Minul sai tänavune festival läbi suurkontserdina reklaamitud üritusega, kus tulid lavale Kadri Voorand 4, Estonian Voices ja VHK keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel. Nende esinejate nimed räägivad iseenda eest: Estonian Voicesi kõik lauljad on võimekad solistid, mida nad kontserdil ka tõestasid, ning nende kokkukõla on täiuslikkusele lähedal. Laulude seaded pärinesid Tõnu Kõrvitsalt, Ülo Krigulilt ja Rasmus Puurilt, kelle arranžeerimisoskused on teada. Kõike seda silmas pidades tundus mulle endalegi kummaline, et see kontsert jättis mind täiesti külmaks. Seda tüüpi muusika – ei oska sellele õieti nime andagi – ei ole ei liha ega kala ning on minu maitsele liiga steriilseks lihvitud. Voorandi lauludes on küll palju lihtsat, isegi lihtsameelset, eriti tekstides, aga ka muusikas ja esitusviisis – näiteks isale pühendatud laulus olid ühendatud külapillimehelik ülemeelikus ja lapselik naiivsus –, aga lõpuks jõuab ta ikka ambitsioonika häälega mängimiseni, mis tekitab oma kunstlikkuses minus äärmist võõrastust. Ja kohe kuidagi ei istu mulle lorilaulud, vaat-vaat-sedaviisid ja taaderitid, mis sobivad küll hästi purjus seltskonnas jorutamiseks, aga mõjuvad peenes mitmehäälses seades pehmelt öeldes kummaliselt – nagu sea seljas sadul, kui vanarahva ütlust kasutada. Esimeste lugude ajal oli natuke kahju orkestrantidest: näed, et poognad liiguvad, aga kuulda on vaid elektri­kitarre. Edaspidi olukord paranes ja lugudes oli orkestril seadetes täiesti arvestatav ja kuuldav roll. Siiski tahan lõpetuseks rõhutada, et minu arvamus on puhtalt maitse küsimus. Lõpuni välja müüdud saal ja publiku reaktsioon niivõrd kvaliteetsele esitusele tõestasid, et õnneks olen ma vähemuses.