Väljast väike, seest suur

Ilmunud on kolmas album viieosalisest plaadisarjast „Mart Saar – maailmanimega rabalaulik“, millel kõlab värvikas ja stiililt vaheldusrikas valik laule.

LIISI LAANEMETS

Plaadiesitluskontsert „Mart Saar – maailmapilguga rabalaulik“. 13. X Arvo Pärdi Keskuses. Arete Kerge (sopran), Iris Oja (metsosopran), Kadri-Ann Sumera (klaver), Riina Roose (vahetekstid).

Mart Saare loomingust moodustavad suure osa koorilaulud, mistõttu teatakse teda eelkõige kooriheliloojana. Ometi on ta kirjutanud arvestataval hulgal ka soololaule ja klaveripalu. Kadri-Ann Sumera ja Iris Oja on enda õlule võtnud ülesande plaadistada kogu Mart Saare soololaululooming, mida on rohkem kui ühelgi teisel eesti heliloojal: säilinud on umbes 180 laulu. Saare laule on varemgi salvestatud, ent mitte nii täiemahuliselt. Kui üks osa Saare lauludest on muusikapublikule väga hästi tuntud (näiteks „Must lind“, „Mis see oli“, „Ta tuli“ või ka kontserdil kõlanud „Kalamehe mõrsja“), siis teine osa on üpris tundmatu. Seetõttu on plaadiprojekt tänuväärne eelkõige eesti muusika tutvustamisel meile endile ja aitab loodetavasti kaasa kirjastamata-plaadistamata laulude nõiaringi – tundmatuid laule ei esitata, aga tundmatud on nad seetõttu, et neid ei esitata – katkestamisele. „Maailmapilguga rabalauliku“ plaadiprojekt sai alguses 2018. aastal ning seni on ilmunud kaks albumit, kus kaastegevad on Taavi Tampuu ja Atlan Karp. Kogu Saare laululooming peaks mahtuma viiele plaadile. Möödunud pühapäeval Arvo Pärdi keskuses esitletud sarja kolmanda osa valmi­mise kohta nentis Kadri-Ann Sumera, et sünnitusvalud olid kanged. Albumi materjal salvestati Pärdi keskuses juba 2020. ja 2021. aastal, ent maailma vallutanud koroonakriis ning sõda Ukrainas panid asja venima. Loodetavasti sünnivad kaks viimast kogumikku kergema vaevaga.

Mart Saare säilinud laulud võib jagada kolmeks: kunstlaulud, vanemast ja uuemast rahvalaulust inspireeritud laulud ning paarkümmend Nõukogude ideoloogiast kantud laulu. Viimased jäävad sellest projektist välja. Seni on salvestamata olnud just Saare rahvaviisidel põhinev laululooming. Laulud ei ole plaatidele talletatud kronoloogiliselt või temaatiliselt järjekorda seatuna, igale plaadile on kokku pandud värvikas ja stiililt vaheldusrikas valik. Mart Saare muusikaline käekiri on väga mitmepalgeline. Tema õpinguperioodi loomingut iseloomustab ekspressionism ja katsetusjulgus, hilisemas loomingus leidub viiteid impressionismile ja romantismile. Ometi sai Saare kõige suuremaks südameasjaks leida helikeel, mis vastaks Euroopas valitsenud loomesuundadele, ent oleks ka äratuntavalt oma ja eestilik. Oma ja eestiliku leidis ta loodusest ja rahvaviisidest. Niisamuti on eripalgelised ka Saare laulude tekstid, ulatudes loodustemaatikast, armastuslüürika ja filosoofiliste teemadeni. Sarnaselt heliplaatidega kõlas ka esitluskontserdil helilooja vaheldusrikas looming eri teemadel üsna pikast perioodist.

Mart Saare kogutud soololaulude kolmandal albumil on Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera kõrval kaastegev Arete Kerge.

Kris Moor

Sumera ja Oja on teinud plaadimaterjali ettevalmistamisel põhjaliku arhiivitöö. Paljudest Saare lauludest puudub seni nii korralik noot kui ka helisalvestis. Lisaks siiamaani avaldamata ja salvestamata lauludele võib plaatidelt leida laule, millel on mitu üllatavat versiooni. Esitluskontserdil avas Kadri-Ann Sumera ühe teose näitel uurimistöö- ja valikuprotsessi. Laulu „Lained, kuhu tõttate“ skits tundus esimesel vaatlusel muusikamuuseumis oleva pooliku mustandina. Teistkordselt tudeerimisel paistis muusika moodustavat siiski terviku. Sõnad olid küll muusika edenedes katkenud, ent esimeste ridade järgi tuvastati Juhan Liivi luule, nii et Sumeral ja Ojal tuli vaid tekst muusikaga kokku panna.

Möödunud pühapäeval kõlas üheksa laulu, millest varaseim – duett „Sügis“ Juhan Liivi sõnadele – pärineb aastast 1912 ning hiliseim – „Ketran siidvilla“ Ellen Niidu sõnadele – aastast 1961. Äsja rahvusvahelisel muusikapäeval kultuur­kapitali helikunsti siht­kapitali preemia pälvinud Arete Kergele sobib Mart Saare helikeel väga hästi. Laulus „Ilmud kui unistus“ mõjus Kerge oma tumedapoolse tämbriga sisukalt, samal ajal kui „Kalamehe mõrsjas“ näitas ta oma jutustamisoskust avatumalt ja lõbusamalt. Kerge ja Iris Oja lauldud kahest duetist kõlas veenvamalt „Sügis“, ometi kuuldus ka selle puhul, et hääletämbrilt on nad liiga erinevad. Duetis „Laps ja tuul“ Ernst Enno sõnadele lähtusid mõlemad lauljannad teksti sisust – tuule ja lapse kahekõne –, ometi „õnnestus“ Ojal seejuures esteetilisuse lati alt läbi joosta. Iris Oja esitused lähtusid suuresti laulu meeleolust ja tundest, eestikeelne tekst kõlas tema esituses arusaadavalt ning kuulajana publiku hulgas hindan seda väga kõrgelt. Ometi oli teksti ja vokaali tasakaalupunkt väga õrn ning nii mõnegi laulu puhul jäi vokaal teksti varjus vaeslapse rolli.

Mart Saare vokaalpartiid ei ole kuulates kaelamurdvad, pealtnäha mõnikord lausa lihtsad, ent lauludest teeb omapärased, huvitavad ja väga nauditavad miniatuurid klaveripartii. Kui laulja annab edasi emotsiooni ja jutustust siiral moel, siis muusika põhisündmused on pianisti kanda. Saare harmoonia on väga rikkalik ja huvitav, seal leiab aset palju ja enamasti väga tihedalt. Helilooja oskab kuulajat üllatada ka veel siis, kui on arvata, et teos on lõppenud ja midagi ei saa enam juhtuda (näiteks pühapäevasel kontserdil laulus „Pärast kõuet“). Saare helikeel sobib Kadri-Ann Sumerale valatult, pianist on oma esituses karge ja konkreetne, ilma liigse vigurdamise või romantikasse kaldumata. Artikli pealkirjas tsiteerisin Sumerat, kes on niiviisi iseloomustanud Saare loomingut: kaugelt vaadates polegi nagu midagi, lähemal uurimisel on aga põnev ja keerukas. Lisaks kogutud laulude kolmandale albumile esitleti koos kontserdiga ka Sumera sisse mängitud Saare klaveripalade elektroonilist kogumikku, kus samuti kõlab nii mõnegi teose esmasalvestis. Kontserdil kanti ette Sumera esituses kolm bagatelli, kolm prelüüdi, kaks tantsu ja „Laul männile“. Saare miniatuurid on lühikesed, aga väga sisukad, nii nagu Sumera esituski.

Sümpaatselt ebaakadeemilise ja salongiliku värvingu andsid kontserdile Riina Roose vahelugemised Mart Saarest. Roosel on fantastiline oskus valida tekstid ja sõnad niimoodi, et need kõnetavad ühtmoodi nii kuulajaid, kes teemast midagi teavad, kui ka neid, kes mitte midagi ei tea. Vahelugemised kirjanik A. H. Tammsaare, muusikateadlase ja -kriitiku Karl Leichteri, sopran Ellen Laidre, heliloojate Eduard Tubina ja Tuudur Vettiku jt sulest tekitasid publikuga sõbraliku kontakti ning andsid muusikateoste vahele hingamisruumi.