Ebatavaline festival

„Accordionfest“ on end juba tõestanud festival, mis kolmandaks korraks kutsus Eestisse maailma tippakordionistid.

LISANNA LAANSALU

„Accordionfest“ 20. – 28. X Tallinnas, Tartus ja Viimsis, kunstiline juht Momir Novaković.

Klassikaline akordion on Eestis seni vähe rambivalgusse jõudnud instrument, ent seda olukorda muuta sooviv „Accordionfest“ end juba tõestanud festival, mis kolmandaks korraks kutsus Eestisse maailma tippakordionistid ja oli tellinud kuus uudisteost.

Seekordse festivali teema „Kontrastid“ oli ka avakontserdi pealkiri. Kontserti alustas EMTA akordioniüliõpilaste kvintett Bronisław Kazimierz Przybylski teosega „Asteroids“ koos saali kaasahaarava ja tervikliku valgus-show’ga. Akordionide vägev, kuid paindlik kõla manas esile helipildi, mida võib võrrelda suurt saali täitva oreliga. Üliõpilased esitasid laval kvinteti vahepaladeks ka sooloteoseid, millest jäi esimest korda kuulates kummitama õõnes tunne: kas tõesti on valitud akustika poolest liiga suur saal, sest soolopilli kõla ei täitnud ruumi. Ilmselt saab selle tähelepaneku kirjutada tudengite närvi arvele, sest kui kontserdi teises pooles astus lavale Mirco Ptarini, siis resoneeris kogu ruum. Rahvus­vahelise Akordioniliidu president Ptarini haaras kuulajad oma kütkesse meisterliku musitseerimisega, esitades Itaalia XX sajandi heliloojate loomingut (Farina, Melocchi). Sooloteoseid oma koduriigi tänapäeva heliloojatelt esitasid ka kaks akordioniilma staari: Jef De Haes Belgiast ja Laimonas Salijus Leedust. Eriti meeldejääv oli Jef De Haesi Eddy Flecijni teoste interpretatsioon, mis oli mõjus ja liigutav.

Henri Zibo soolokontsert Viimsi Artiumi kammersaalis kõlas samuti pea täissaalile. Kontserdil „Uus&Vana“ kõlasid barokkhelilooja Girolamo Frescobaldi teosed vaheldumisi nelja uudisteosega Evelin Sepparilt, Lauri Jõelehelt, Pärt Uusbergilt ja Patrik Sebastian Undilt. Eriti soovin esile tõsta Lauri Jõelehe teost „Kristallid“, kus muusika justkui peegeldab kristallide valgusmängu. Pala läbis üks kujund, mida teose jooksul arendati ja lasti paista läbi valgusvihkude eri nurga alt. Teos toimis suure­pärase tervikuna, arendades muusikalist materjali, kuid samal ajal andes ruumi hingata ja muusikal mõjuda. Helilooja on kirjutanud teose kohta nii: „Helid akordioni kõrges registris kõlavad tõeliselt lummavalt. Teose algusosa kõrged helid ja kooskõlad värelevad, sädelevad ja säravad justkui kristallid valguse käes.“ Tegemist on tõesti kontsertpilli geniaalse sooloteosega. Samuti oli märkimisväärne Patrik Sebastian Undi nooruslikult efektne „Akordionaasia“, mis oma selge vormi ja särava esitusega jäi hästi meelde.

Festivali lõppkontserdil „Mitte nagu sina“ EMTA suures saalis astusid üles festivali kammeransambel dirigent Kaspar Männi juhatusel ning solistid Momir Novaković (akordion) ja Jennifer Torrence (löökpillid). Kontserti alustas Otto Iivari akusmaatiline elektronmuusika teos „Weightless“ („Kaalutu“), mis oli koos valgusmänguga EMTA suurde saali justkui valatud. Järgmisena kõlas Stephen Hartke „Meanwhile: Incidental Music to Imaginary Puppet Plays“ („Vahepeal: Juhuslik muusika kujuteldavatele nukunäidenditele“). Kompleksset teost interpreteeriti laval meisterliku ja tundliku mõttetäpsusega.

Kontserdi nimiteos oli Tze Yeung Ho esiettekandele tulnud kaheosaline topeltkontsert akordionile ja löökpillidele „toisin kun sinä“ („mitte nagu sina“). Kahe solisti vastandlikke positsioone uurides oli heliloojat inspireerinud korea filmikunst. Teos keskendus koreograafiliste stseenide loomisele, vastandades liikuvamat löökpillimängijat kohakindla akordionistiga.

Pool lavast oli koreograafilis-muusikaliste pingete avastamiseks solistide käsutusse jäetud, üks intensiivsemaid momente oli näiteks akordionisti kaela juures saega mängimine. Helilooja oli meisterlik akordioni ja orkestrivärvide sulatamisel, samuti klappisid koreograafilised kõrghetked muusikalistega, nt orkestri tõusev glissando. Solistide suurepärase töö kõrval jättis koreograafiline kompositsioon koos löökpillimängija liikumiskunstiga siiski põhjendamata, pealispindse mulje, tekitades tihtilugu küsimuse „milleks?“. Algust oli huvitav jälgida, kuid kuna teose dünaamilised kulminatsioonid osutusid liigtihedaks, siis mõjus see kuulajale väsitavalt.

Tervikuna jättis festival ääretult professionaalse mulje nii teoste valiku kui ülesastunud esinejate poolest. Ainuke, mis jäi hinge kriipima, oli toimetamata tekstidega kava, kus pakuti põhjendamatult valitud infokilde. Tekstid võinuksid olla asjakohasemad, näiteks puudusid teoste loomisaastad ja mõne helilooja tutvustus.

Kunst peaks olema kuulajale tasuta

„Meil on ebatavaline festival,“ ütleb festivali kunstiline juht, tunnustatud interpreet Momir Novaković, kelle sõnul demonstreerib „Accordionfest“, missuguse koha on saavutanud akordion Lääne-Euroopa muusikaelus. Tema arvates tuleb veel palju tööd teha, et jõuda vähemalt samale tasemele, kus ollakse Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Poolas.

Miks te ütlete, et akordionil on Eestis veel pikk tee minna?

Eestis on akordion seostunud pigem rahvamuusikaga. Mis tuleb eestlasel esimesena meelde, kui mainida talle akordioni? Ikka rahvamuusika instrument. Parema käe juures klaviatuur, vasaku käe käsutuses bass ja harmoonia. Klassikaline akordion ei ole selline. Muidugi, instrument näeb sedamoodi välja, kuid klassikalisel pillil on mõlema käe all üksikud noodid, on võimalus mängida bassi ja harmooniat, kuid seda kasutame võib-olla 2% ajast. Selle festivali üks eesmärke ongi reklaamida akordioni kui klassikalist instrumenti. Me ei soovi vähendada akordioni tähtsust rahvamuusikas, vaid soovime muusikaesitusse lisada veel ühe pusletüki.

Praegu oleme sealmaal, et festival täidab vaateakna rolli, et kontserdikülastajad saaksid esimest korda kuulata klassikalist akordioni. Järgmise aasta-kahe eesmärk on ka veel tutvustamine, kuid sealt edasi on plaanis liikuda sügavamale. Eelmisel aastal oli festivali teemaks „Avasta“, sel aastal „Kontrastid“, mis kirjeldab sageli ette tulevat hämmastust, kui kuuldakse seda klassikalist instrumenti esimest korda: „Nii palju võimalusi!” Samuti väljendab selleaastane teema „Kontrastid“ interpreetide ja heliloojate geograafilist tausta. Kavas kõrvutame varajast ja uut muusikat, samuti on festivalil kavas üks džässikontsert.

Tunnen, et ma ei saa mängida täispikki soolokontserte, kui mu instrument karjub selle järele, et saaks teistega koos mängida, et teda mõistetaks. Võib-olla saab selle au omale mõni järglaspõlvkond – tullakse üksi lavale ja mängitakse täissaalile akordionirepertuaari.

Kuidas hindate eesti heliloomingu olukorda klassikalise akordioni vaatenurgast?

Oleme olukorras, kus tahame, et kõik heliloojad kirjutaksid akordionile. Kui meil oleks see aeg ja raha, et tellida kõigilt, siis teeksime seda. Üldiselt hindan eesti heliloomingut kõrgelt, sest see on eriline. Sellele on omane vaba väljendusviis, mis ei ole piiritletud lääne varasemate muusikasaavutustega. Seetõttu on Eesti heliloojad ka maailmas tuntud: inimesed on vabad end väljendama ja nad julgevad seda teha.

Eesti muusika on festivalile tähtis, kuid säilima peab ka koostöö välisheliloojatega. Selleks et klassikalist akordioni edasi arendada, peavad uksed lahti jääma. Kasutame kõiki Eestis olevaid ressursse ja võtame ka välismaalt parima. Las nad tulevad ja inspireerivad meid! Toovad endaga kaasa kodumaale omast muusikat ja pärast räägivad oma kodumaal Eestist. Pärast eelmise aasta festivali oli „Accordionfest“ üks populaarseimaid jututeemasid, kui kõneldi akordioniüritustest. Nüüd tahavad kõik siia tulla, ja nad tulevadki!

Kuidas iseloomustate tänavust festivali?

Tulipunktis on kvaliteet, sisu ja idee. Samuti oleme soovinud rambivalgusse tuua noored – sel aastal esinesid festivalil ka minu EMTA üliõpilased. Noored peavad olema tähelepanu keskpunktis, sest noorte pealetulek on vajalik. Akadeemias õpivad praegu välismaalased, mitte ühtegi eestlast.

Peamised printsiibid on teadmised ja loovus koos kohalolekuga. Vahepeal oleme liiga palju süüvinud praktikasse ja unustame, et vajame selle töö tegemiseks laia intellektuaalset vundamenti. Meie kavas väljendub see muusikastiilide ühendamises.

Kuidas näete festivali tulevikku?

Kindlasti tahame olla kunstiliselt iseseisvad. Tahaksin esitleda akordioni kui tõsist klassikalise muusika instrumenti, millega on võimalik teha innovatiivseid asju. Samuti akordioniste, kellel on tugev teooriapõhi, kes tunnevad muusikat kuni põhjani. Seepärast ei soovi me festivalil olla konservatiivselt kinni vaid ühes muusikasuunas – nüüdis­muusika, vanamuusika või džäss, austame neid kõiki.

Visioon on järgmistel aastatel anda festivalikontserte Ida-Eestis, Lõuna-Eestis, Pärnus, Läänemaal – tahame jagada klassikalise akordioni muusikat võimalikult suure publikuga. Loodan, et tasuta. Kunst peaks olema kuulajale tasuta. Festivali üks patroone on Aare Kaarma. Temaga on meil tekkinud mõte, et Eestis peaks rohkem populariseerima patrooniks olemist. Riigil on juba niigi suur koormus ja riigi ressursid on piiratud, seega on olemasoleva eelarvega keeruline kõiki muusikasündmusi rahastada. Patronaaž toetab kultuuri kaudu pärandit ja just pärand on see, miks ettevõtjad võiksid seda teha. Patronaaž seob omakorda kunsti identiteediga. Eesti on noor iseseisev riik, patronaažil on siin samuti pikk tee juurdumiseni.