Võiks viivuks kuulatada (mõtte)vaikust

Sõlvestrovi muusika on kui seisund, kus hetkelisus põimub igavikuga, kuni klaveri bassiliinil tantsivad ülemhelid sulavad kõikehaaravaks ja lämmatavaks vaikuseks.

KÄRT KÄÄMBRE

Autorikontsert „Avasta! Helilooja Valentõn Sõlvestrov 85“ 17. XI Estonia kontserdisaalis. Klaverisolist Hando Nahkur. Kavas „Bagatellid“ op. 1–5 ja „Kauge muusika“.

Võib-olla oleks lihtsaim mõelda Sõlvestrovi muusikast kui näiliste paradokside sümbioosist, kus äärmused teineteiseni ulatumata siiski mingi jõu abil kokku sulanduvad – lihtsus avab end vaid keerulisuse kaudu ning kõlatuima vaikuse leidmiseks tuleb vaadata kõige tihedama noodikuhja alla. Ma ei tahtnud hinnata kuuldut eelnevate kogemuste põhjal, asetada külastatud kontsertide reas positsioonile, kus ta hakkaks paratamatu võrdlusmomendi kaudu teistega võistlema. Õhtu eesmärk justkui ei olnudki muusika ise, vaid miski, milleni kuuldu kaudu tuleb jõuda. Võib ju küsida, kas sõnastamatu tähenduse otsimine varjatud taotlusena toimub helide kaudu, avaneb nootide sees. Seekord näis, justkui peaks interpreet noodid eest ära mängima, et mõtteni küündida.

Kõlanud muusika oli kui meditatiivne teekond, mille läbimõeldud vorm andis võimaluse teoseid struktuuri­vabalt tajuda. Ainult terviklik mõte saab kanda endas helikunsti, mille fraasikujundus ei peitu alguse ja lõpu ühendamisel, vaid mõõdukal hulgal pinget sisaldavas staatikas, seisundis, mille paigalseis on muutuvate noodijadade keskne konstant. See tegi muusika otseseks vahendiks ja tekitas illusiooni, et nootide primaarne funktsioon – kõlada õiges järjestuses – on vähetähtis. Otsekui oleksin võinud helipildi takkajärele tagurpidi keerata, lõigata teosed takt haaval lahti ja segada lapseliku õhinaga segamini, luues uue noodirivistuse, mis ometi loonuks samasuguse meeleolu. Sestap ei taha sugugi eraldada kontserti vertikaalsete lõigetega tükkideks ega kirjutada igast mängitud teosest ükshaaval. Stiilisulamist voolitud kontserdil oli iga miniatuur eriline vaid koos kõigi teistega, mis järjest kõlades üksteist võimendasid. Kuulasin igaüht eraldi ja samasuguse hoolega, nagu maaliksin kalligraafiliselt tähti sõnajadasse, et siis hiljem lausetes nende tähendust mõista. Seega vaatlen mängitud klaveri­muusikat hoopis horisontaalseid kuulamis­kihte pidi ja loon tervikkuvandi eri tasandeid üksteise peale ladudes.

Mängides

Proovides Sõlvestrovi muusikast otse läbi minna, satub kuulaja labürinti. Kerge on jääda meloodia kütkeisse lõksu, kuna selle ümber keerleb kogu muusikaline mõte, aga vaid kõiki meloodiaviisile lisatud ornamente imetledes võib näha kunsti selle säras. Sõlvestrovi kõlamängu lihtsuseni saab jõuda vaid peenete nüansside kaudu: silmitsedes bagatellide noote leidsin end kuulajale varjatuks jäävast maailmast. Detailirohkes partituuris varjavad end mikrodünaamika ja viimseni paika pandud agoogika, mis on teose asendamatud osad, nende tähtsus on võrdväärne nootide kestuse ja kõrgusega. Noodikirja autentne esitamine on heliloojale sama oluline nagu intervallsuhted.¹

Objektiivset dünaamikat polegi olemas, see luuakse alati kõrvutamise kaudu. Nii on iga kõlajõu muutus võrdlus eelmisega – piirini, kus klaveris pikkade nootidega valjenevat fraasi ehitades mängib mõnikord suuremat rolli tahtejõud kui puhtfüüsikalised helivõnked. Jättes kõrvale helikunsti mitme­tahulise maagia, on selline nüansirohkus ainuüksi mehaaniliselt raske katsumus, seda enam et noodimärkused peaksid olema teadjale kuulda, ent teadmatule kuuldamatud. Sõlvestrov asetab interpreedi kinnisesse olukorda, millest välja rabeleda on võimalik vaid teosest täieliku üleolekuga: vaid see annab pianistile vabaduse, mis lubab muusikal publiku kõrvu kosta kõige loomulikuma kõlamänguna. Kontserdil viibides tundsin, et nooditäpsuselt dikteeritud reeglitest hoolimata pürib Sõlvestrovi heliloome sakraalsetes mõõtmetes vaikuse mõtte poole – on ta ju ise kutsunud oma bagatelle „vaikuse meloodiateks“.² Paistab, et kõlatuse ideed saabki edasi kanda vaid sadade kommentaaride kaudu.

Kuulates

Raputades end lahti kõigist noodipildi märkustest ja pianistlikust keerukusest, sukeldun kuulajana helimaailma. Sõlvestrovi muusika vajab süvenemist, et see käest ei libiseks. Kui kontserdi esimesel veerandil saab viibida pelgalt harmooniate sillerduses, siis pikemal kestmisel sunnib stiil end kuulama ja kõnetavat sisu otsima. Igal hetkel, mil tahtsin kaduda oma mõtetesse, mitte muusikasse ega sellest õhkunud meeleollu, astusin iseenesega kuulamisoskuse teemal lahingusse. Mõtlesin, kuis kuulata, kui justkui ei ole uut, mille värskusest vaimustuda, ega haaratavat vana, millele äratundmisrõõmus kaasa elada. Kohati ehk liigmonotoonses pillikõlas igatsesin materjalivaheldust või vähemalt suurt dünaamikat – viibisin kärsitult argises, suutmata end täielikult usaldada kõlavate helide rüppe. Minu vaikivatest etteheidetest hoolimata kaikus saalis vaid see lakkamatu sarnasus, hõljuv seisund, mis oma tasases ekspressiivsuses ütles küll palju, ent vahepeal väsisin sosinate kuulamisest.

Hetkil, mil viibisin vaid muusikas, aimasin Hando Nahkuri mängus õrna noodikirja kammitsust, sest kohati pakkus klaverikõla ootamatut äkilisust. Tema ajakasutus pauside mängimisel oli lummav, ent neile järgnev noodisumin kippus algama järsult. Oleksin tahtnud, et vaikus oleks saabunud hääbumise ja naasmise kaudu, mitte pauside ja nootide vastandlikkusest. Imekaunilt kõlasid ülemise registri piano’d, mida kurvastavalt harva oli kirjutatud saatma nii sügavsume bass, mille toon tekkis justkui igavesti kestnud klahvivajutusest. Selle tämbrikontrasti sametises võlus oleksin võinud viibida kontserdi lõpuni. Pärast taipasin, et nautisin enim just seda, millest lõpuks kõige kiiremini tüdinesin. See viis mu mõtte kontserdi kestel kumisenud küsimuseni: kui muusika peaks metafoorselt ajama taga igavest vaikust, siis kuidas mängida ja kuulata nii, et see ei muutuks üksluiseks?

Kirjutades

Kui on tugevalt välja kujunenud stiil, võib heliloojal autorikontsertidel tekkida olukord, justkui mängitaks publikule üht meloodiajärgnevust, harmooniat või mõnd muud isetabast elementi aina uuesti ja uuesti. Viivuks igatsesin kõlanud teoste hulka pisut Sõlvestrovi varasemat loomingut. Vaheldust otsimata oleks aga kontsert mõjunud paremini üheosalisena, nii et ühtsel stiilimängul oleks olnud aega ja ruumi olla veenev. Vaheaeg ilmnes järsu löögina ja tiris vägisi tagasi argipäeva, mille eest olin alles esimese kontserdipoole lõputeostes põgenenud.

Eelnevale vastukaaluks mõtlesin, kas Sõlvestrovi viimase aja loomingus hõõguv rahu eksisteerib iseseisvalt või on see osa pikemast protsessist, lahendus elukestvale otsingule muusikateel. Võib-olla oleksid noorpõlve avangardsed toonid aidanud autori hilist stiili paremini mõista: alles paigutatuna Sõlvestrovi enese kirjutatud perspektiivi võib aimata, mis ja miks on heliloojale see õige. Analoogselt: et kuulatada pause, peavad need asetsema nootide vahel, sest alles siis saab tabada nende olemust ja tähtsust. Ometi, võib-olla ongi ainult stiiliühtse kontserdiga võimalik saavutada süvenemine, mida Sõlvestrovi helikunst eeldab – et mitte kuulda pause kui nootide vaheldust, vaid leida õhku ka nootide seest ning kuulatada vaikuses peituvat muusikat.

Bagatellide üle mõtiskledes on Sõlvestrov kõnelnud: „Inimese mõistus on loodud nõnda, et ükskõik kui kaua minna edasi, kõnnitakse ikkagi ringi. Iga muusika saab oma vormimise hetkel reekviemiks möödunud ajale. Kui mälu töötab, siis võid läinud hetke loogikaseaduste järgi taastada ning muusika on võimeline sind selle hetke juurde tagasi viima samamoodi nagu näiteks lõhn. Hetke ei saa kinni püüda, ent seda võib pikendada.“³ Samamoodi nagu helikunst võib viia tagasi möödunud aega, võivad talletunud hetked viia tagasi kunagi kuuldud helideni. Sõlvestrovi muusikast on ilus mõelda, sest mõtetel pole algus- ega lõpp-punkti, neid saadab vaid tunne, millest meenutades kinni haarata. Tema looming on justkui universaalne, ent meloodiad helisevad igas kuulajas erimoodi. Sõlvestrov on öelnud, et muusikal, nagu ka sõnadel, pole omanikku.⁴ Kontserdist kirjutatu võib parimal juhul jääda kontserdiõhtu õhustiku mälestuseks, mille peegeldusest paberil saab kõlamängu igavikku viimise vahend, kuulugu see siis ainult mulle või kõigile lugejatele. Võtsin endale muusikast hetke ning kirjutasin selle igavesse vaikusse.

1 Valentin Silvestrov, Musik – Gesang der Welt über sich selbst. Gespräche mit Marina Nest’eva, Kiev, 2004. Russian version BEL 686, Valentin Silvestrov Bagatellen, lk 3.

2 Kavalehelt.

3 Elena Lass, Nyyd-muusika. Valentin Silvestrov. – Klassikaraadio 27. XI 2007. https://arhiiv.err.ee/vaata/nyyd-muusika-nyyd-muusika-valentin-silvestrov

4 Samas.