Volbrisabat viimases tööstusrajoonis

Kaheksas „Aprillikivi“ oli suisa fantastiline sündmus: kaks päeva maitsekalt järjestatud, ülevoolavalt produtseeritud ja millegi erilise ootuses kõrbevate muusikasõprade hingi kosutavat pillerkaari.

MART KALVET

Alternatiivroki festival „Aprillikivi“ 28. ja 29. IV Paavli kultuurivabrikus.

Tartus sündinud ja kasvanud, ent oma ainulaadse atmosfääri edukalt Tallinna kolinud festival „Aprillikivi“ toimus tänavu kaheksandat korda. Psühhedeelse telje ümber sumisevat metal’it, punki, indie rock’i ning elektroonilist tantsu- ja seisundimuusikat serveerinud volbripidu kohanes uue asenduskoduga Paavli kultuurivabrikus kiiresti, pakkudes eksperimentaalsust ja voolude lõimimist hindavale melomaanile kahe õhtu jagu avastamisrõõmu.

Aadressi Paavli 7a otsides oli raske mitte lasta mõtetel libiseda samasse vakku äsja Müürilehes ilmunud Aleksander Tsapovi mõtisklusega teemal, mis saab siis, kui Tallinnast saavad viimaks otsa kultuurilokaalidele tegutsemiseks sobilikud endised tööstusrajatised.* Enam-vähem esimese külastajana uue asutise territooriumile sisenedes mu meeleolu siiski kerkis, sest tundsin, et olen tunnistajaks olulisele verstapostile siinse alt-kulti ajaloos.

Värske krohvi lõhn, heliproovijärgne-kontserdieelne võimalustest tiine ootus, hoovipealsesse suitsunurka viimaseid soojenduslampe paigaldavate tehnikute asjatundlik toimetamine – ja juba hakkaski saalist kostma kohaliku alternatiivmuusika kiviküllast põldu kündva kahemehebändi Truckthor (Margus „Kusti“ Gustavson bassil ja vokaal, Maik Grüner trummidel ja vokaal) katselise, ajuti krautrock’i ja rasket bluusi järgiv, ajuti metalsesse mürra tüüriv, alati reibas bassi- ja trummivalang. Instrumendivaliku, koosseisu väiksuse ja kaasakiskuvuse poolest sobitub Truckthor kenasti ühte ritta teiste eesti raskemuusikaduodega nagu varajasem ÖÄK või hilisem Talbot, ent on ometi täiesti oma näoga. Otsides mingisuguseid võrdlusi siiski leiab, nt festivali külastanud promootor Turust leidis sarnasust soome brutaalpunkbändiga Black Magic Six.

Järgmisena üles astunud Rats Will Feast oli „Aprillikivi“ festivali valinud üheks peatuspaigaks turneel, mis oli ilmselt kestnud juba mõnda aega, kuna lauljal oli hääl üsna ära. Laval see õnneks kõrva ei torganud: noored soomlased said laitmatult hakkama sedasorti progressiivse hardcore’i esitamisega, mida on kunstiliste pretensioonidega post-black metal’ist keeruline eristada, kui pole näha, kas bassimees hüppab (RWFi oma hüppas), või teada, et bänd müüb pusasid loosungiga „We are forced to live in a world of clichés“.

Põgus paus enne järgmist esinejat oli täidetud peamiselt publiku eleva suminaga, kuna põnevus oli suur. Multiinstrumentalist Villem Epliku (laval kitarr ja vokaal) ühemeheprojektina alustanud Borm Bubu 2022. aasta septembris ilmunud esikalbum „Code Brown“ oli pälvinud nii publiku kui ka kriitikute soosiva tähelepanu, mistõttu uudis, et kontsertkoosseisus teevad kaasa kodumaise proge- ja jazz rock’i posterboy Jakob Juhkam (kitarr), tunnustatud trummar Kiina Vargo (Zahir, ex-Death­cats) ning imetlusväärne bassivõlur Alex Svart (Hukk, Deceitome), tekitas palju spekulatsioone. Elevuseks oli põhjust: publiku ootused said pilgeni ja üle selle täietud, sest all-stars-kollektiivi esinemine kujunes tõeliselt lummavaks. Peamiselt mulluse albumi materjalist koosnev kava kõlas elavas esituses veenvamaltki kui vinüülilt ning kõik küsimused stiilis „kas nad selle koha ka veatult ära mängivad?“ said vastuseks kindla kinnituse. Ainus tõrvatilk, mis lausmõnu-meepotti veidi rikkus, on kahtlus, et see esinemine kujuneb elust suuremaks sündmuseks, kus osalemist väitvaid inimesi on kümne aasta pärast sada korda rohkem kui tegelikult kohal viibis. Usun ka, et lavalt esitatud mõistatusele, millise teise bändi lugu esitati viimasena, oskas oma teadmiste põhjal vastata kohal viibinuist vaid mõni üksik (mina seda ära ei arvanud, pidin artistilt küsima).

Borm Bubu muusikast on raske kirjutada ülivõrreteta, ometi on alati hea meel, kui mõni ülivõrretele pretendeeriv artist oma pretensiooni välja kannab: tehku ta seda mis tahes formaadis, kas või black-math-stoner-doom-grunge-indie-punk-metal’ina, mida võtab vahelduseks rikastada räppimise ja joigumisega …

Järgmisena esinenud tööstus­metalne Mehhiko duo EGGVN (liikmed varjavad oma isikut poliitilise ja usulise tagakiusamise tõttu) ei jätnud oma klassikaliselt põrgulikust suunitlusest mingit kahtlust juba alates avataktidest, mida ilmestasid asteekide nn surmavile kurjakuulutavad huiked. Muljetavaldavates sikumaskides anonüümsete härrade jõuline, algupärase 1990. aastate industrial metal’i juurtest inspiratsiooni ammutav mürakanonaad meenutas kohati Eestiski esinenud kaasmaalaste Hocico stiili, ent mõjus sellest terake värskemana (võimalik, et tänu üdini professionaalsetele heli- ja valgustehnikutele, kes tegid kogu festivali vältel väsimatult nii esinejatega kui ka oma­vahel hiilgavat koostööd).

Esimesele festivaliõhtule tõmbas samblase joone alla südaööl alustanud ambient-ühemeheprojekt Tont, keda nägin elavas esituses esimest korda. Tondi (Siim Kuusemäe) tume keskkonna- ja seisundimuusika eristub paljudest trafaretsematest sama žanri artistidest mingisuguse erilise paigavaimuga. Tema heliteosed mõjuvad koduselt inimestele, kes naudivad Eestimaa põlislooduse varjulisemaid soppe, neis ürgpaikades lehvivat võimsat, kodust ja samal ajal veidi heidutavat või pentsikut meeleolu. Väga meeldiv helikunst, mille tekitatud mälestuste ja tunnete hoovuses läbi öise Tallinna koju triivida!

Teisel päeval langetatud otsus juba enam-vähem väravate avanemise ajaks end platsi vedada tasus ära, kuna jättis aega suhtluseks vanade ja uute tuttavatega ning Pedigree muljetavaldavas rõivakollektsioonis sobramiseks (ma ei tee nalja: Pedigreel oli pakkuda rohkem merch’i kui ülejäänud artistidel kokku, mis tõenäoliselt ütleb midagi murelikku nüüdisaegse tuuribändimajanduse kohta).

Juba varasematel aastakäikudel kujunenud veendumus, et „Aprillikivi“ pole lihtsalt üks poolpõrandaalune bändi­maraton, vaid hoolikalt kureeritud kultuuriüritus, sai veelgi kinnitust, kui teist festivalipäeva asus avama selleks ilmselt kõige sobivam – see tähendab, heas mõttes kõige üllatavam – kollektiiv Kumara. Ansambli nimi pole seotud vene narkoslängiga, nagu esmalt arvasin, vaid viitab esinejate kinnitusel hinduismi traditsioonis figureerivatele Brahma peast sündinud igavestele lastele. Võin kinnitada, et sama kõrgelennuline kui nimi on ka bändi muusika – tugeva rituaalielemendiga psühhedeelne sludge-, doom-, stoner- ja/või desert-rock, millesarnast on üle maailma sõelutud juba aastakümneid ja millest seetõttu on raske mingeid uudseid teri leida. Kumara aga leidis: esinemine „Aprillikivil“ lubab kinnitada, et sellel noorel bändil on läbilöögiks piisavalt nii särtsu, annet kui ka isikupära. Jääb vaid soovida tuult tiibadesse.

Demonstreerimaks, et ka fusion-rock’il on heavy’ga söödav ühisosa, paiskus järgmiseks lavale kari kuratlikke korüfeesid – alati võitlusvalmis boheemlaste pataljon Phlox. Ehkki olen nende tegemisi jälginud peaaegu algusest peale (bänd tähistas äsja 23 aasta möödumist esimesest kontserdist), ei väsi üllatamast, et nii nõudlikku žanrit nagu improvisatsiooniline power-jazz on võimalik viljelda sellise hooletu elegantsi ja enesestmõistetava filigraansusega nagu Phlox seda teeb. Bänd demonstreeris jahmatavalt meisterlikku kokkumängu koosseisus Kalle Klein (saksofon), Kristo Roots (kitarr), Raivo Prooso (bass), Pearu Helenurm (klahvpillid), Harald Soosalu (trummid) ja Liis Lutsoja (viiul) nii dünaamiliselt, et rabavamad pursked paladest nagu „Mahlad“ või „Kurehirm“ veel päevi ajuti ootamatult meenusid ja tuju heaks tegid. Kael valutab siiamaani.

Ka Pedigree paigutamine kavas Phloxi järele mõjus korraldaja hästi läbi mõeldud lükkena, sest ehkki nad on žanrilt teineteisest mägede kaugusel, on mõlemad ühtviisi omanäolised, intensiivsed ja formatiivsed rühmitused, mille kiiluvesi moodustab osa Eesti (ja mitte ainult Eesti) nüüdis-alternatiiv-plejaadist. Seekord koosseisus Holden „Bonne“ Laamann vokaalil ja kitarril, Karlis Kütt bassil ning Art Kleintan trummidel (pluss külalisesinejana ühe pala teisel bassil esitanud Andreas „Huns“ Johandi) lava ajalooliselt olulise industrial-müramölluga täitnud Pedigree tähistab tänavu 30. tegutsemisaastat – ja „Aprillikivil“ kõlanud hiilgav retrospektiiv kinnitas, et seda, mida tähistada, on kuhjaga!

Minu arvates kujunes festivali suurimaks üllatajaks veel üks legendaarne blast from the past – mullu pikast talve­unest virgunud ja oivalise EP üllitanud kodumaine alternatiivrokisaurus Shelton San. Mulle alati pigem sirgjoonelise ja lihtsakoelise kui pretensioonika ja tüsilikuna paistnud Shelton San on lammutanud indie-maigulist mürarokki väsimatu Valter Nõmme (kitarr, vokaal) tüürimisel teha juba üle 20 aasta, üllitades selle aja jooksul suhteliselt vähe materjali (peamiselt kaks albumit ja EPd). Võin julgelt kinnitada, et too heliline maailmavärin – hingepõhjani vapustav ja kehaliselt rutjuv orkestreeritud müra laviin –, mis mind Valteri, Andreas Johandi (bass) ja Raul Ilvesti (trummid) esitusel 29. aprilli hilisõhtul Paavli kultuurivabrikus tabas, on kõige parem Shelton Sani kontsert, mida olen kogenud. Südamesse teeb pesa lootus, et see ei jää viimaseks.

Pean möönma, et pärast nii põhjalikku survepesu ei olnud vaim enam kuigi valmis järgmiseks põrmustavaks elamuseks, mistõttu tõik, et festivali­õhtut kinni ja ööd lahti keerama oli tellitud suhteliselt leebekõlaline intellektuaalroki, metalcore’i ja kinganinade põrnitsemise muusika kokteil noorelt ja näljaselt kollektiivilt N0ir, tundus õiglane. Kuna bändile publikut jagus, võisin rahumeeli enne lõppu mantlit otsima siirduda rahulolevas teadmises, et ka rühmitused, mille stiil pole minu maitse, kõlavad „Aprillikivil“ nii profilt, inspireerivalt ja lootustandvalt, et Eesti alternatiivse rokkmuusika tulevik on kindlates kätes.

Kaheksas „Aprillikivi“ oli suisa fantastiline sündmus: kaks päeva maitsekalt järjestatud, ülevoolavalt produtseeritud ja millegi erilise ootuses kõrbevate muusikasõprade hingi kosutavat pillerkaari, tõelist nõiasabatit või vähemalt seni aasta parimat muusikaüritust. Võib-olla saab just selline eksklusiivsus, pürgimus fantastika ja erilisuse poole kunagi niisuguste pühendumusega loodud, ent mitte kunagi päriselt ots otsaga kokku tulevatele nišiürituste sarjadele komistuskiviks. Kunagi, kui Tallinn saab nii valmis, et siia ei ole järele jäänud ühtegi loovusesädemete lõkkele puhumiseks sobivat vana vabrikut, kunagi, kui oleme jõudnud Euroopa viie kõige väikekodanlikuma ja igavama pealinna hulka, kunagi, kui isemõtleva elektri­auto rataste all hukkub viimase ise­majandava bändiprooviruumi haldur –kunagi saabub päev, mil keegi ei jaksa enam korraldada selliseid festivale nagu „Aprillikivi“. See on kindel. Aga ma väga loodan, et see päev ei saabu niipea.

* Aleksander Tsapov, Päevakommentaar: iga peo lõpuboss on segumasin. – Müürileht 27. IV 2023.