Aeglaselt kuhjuv fotoküllasus

Fotokunstniku teosed ehituvad iseenda loomise protsessile ja on seeläbi fotograafiliselt eneseküllased vormid.

KULLA LAAS

Niko Luoma näitus „Adagissimo“ galeriis Punctum kuni 8. XII.

Kuni 8. detsembrini on galeriis Punctum avatud tuntud Soome kontseptuaalse fotokunstniku Niko Luoma abstraktse fotograafia näitus „Adagissimo“. Väljapaneku pealkiri on itaaliakeelne sõna, mis tähendab ’väga pikaldaselt’, viidates muusika esitamise kiirusele, mis on aeglasem kui aeglane adagio.

Viimasel ajal on fotokunstis saanud tähelepanu lähenemised, mis suunduvad tagasi meediumi enda olemuse juurde ning selle materiaalsuse esiletoomiseks abstraheerivad kujutist. Need fotokunsti loomise viisid esitavad väljakutse tehnoloogilisele protsessile ja fotode representatiivsusele, aga ka kõikjal fotodega ümbritsetud vaataja ootustele ja harjumustele.

Peale fotokunstnike, kes püüavad meediumi piire ületada seda hübriidselt ka muusse mateeriasse laiendades, leidub ka selliseid autoreid, kes vaatavad asja ennast hästi lähedalt – kohe niivõrd lähedalt, et vaatepilt abstraheerub, kui kunstnik süveneb fotograafia materiaalsusesse väga väheste vahenditega. Nii võib rääkida uuemas fotodiskursuses näiteks kaamerata fotograafiast, aga ka objektivabast fotograafiast, nagu sel näitusel.

Luoma fotograafia käsitluse teeb tähelepanuväärseks tema kujutiste loomise meetod. Fotod põhinevad analoogprotsessil, mis on taandatud koostööle valguse, kaamera ja valgustundliku materjali vahel. See tähendab, et kunstniku stuudios puudub kaamera ees pildistatav kui selline ning ka tulem sõltub otseselt läbi kaamera läätse ja pimeda korpuse suunatud valguse mõjust filmi pinnale. Just tolle mõju modelleerimisele pühendudes on kunstnik kakskümmend aastat järjepanu töötanud välja viise, kuidas fotograafiliste abstraktsioonide kaudu uurida süvitsi valgust ja selle võimalikke vorme.

Fotograafia meediumi uurimine toimub siin foto harjumuspärastest tunnustest loobumise ja uute arendamise kaudu. Esitatakse väljakutse fotograafia representatiivusele, mida kunstnik lahustab kujutise materiaalse baas­tasandi töötlemise, elementide vähendamise ja abstraheerimisega. Abstraktsiooni puhul on fotograafias täiuseni jõudmise võimalikkuses ikka kaheldud, sest harjumuslikult on foto alati millestki, s.t kujutist valitseb ainestik. Teisalt võibki just nimelt abstraktsust käsitleda fotograafia esmatasandina. Juba enne kui on jõudnud valmida rahuldust pakkuvad teravad fotograafilised kujutised, on fototehnoloogiliste arengute käigus aset leidnud hulk produktiivseid vigu, eksimusi ja valgustundlikke abstraktsioone.¹ Selles mõttes on Luoma teoste puhul tegu fotograafiliste eksperimentidega par excellence.

Varaste fotograafiliste katsetuste puhul leidis kunstnik võimalusi pinhole-fotograafiast ja pikkade säriaegadega töötamisest, viies kaamera ees läbi mitmesuguseid performatiivseid toiminguid. Seejuures nägi ta ühtlasi, kui erinevaid tulemusi fotograafilisele materjalile salvestamise kiiruse ja tehniliste variatsioonidega võib saavutada. Samal ajal pakkus talle huvi sümbioos valikute tegemise ning selle vahel, et fotode lõpptulemust ei ole võimalik täielikult ette näha.²

See vastuolu on ka näitusetöödel nähtav. Kui kujutise loomine toetub esmalt põhjalikule kavandamisele, siis särituse koguse ja analoogprotsessi olemuse kombinatoorika tõttu käibib Luoma tööprotsessis alati parajal hulgal juhust. Fotokujutiste keerukuse ja äärmiselt tasakaalustatud esitlusega näib see juhuslikkus küll varju jäävat – tööde kvaliteedi ühtluses tekkis minul igatsus mõningase käsitöölisuse järele, mis eemaldaks võimaluse seostada kujutisi külmade masinlike piltidega ning paljastaks autori füüsilise kaasatuse iga märke tegemisse. Seda toredam on, et galeriis Punctum on kohe näituse algusse asetatud vitriin, kus on materiaalseid tõendusmaterjale ja vihjeid kunstniku spetsiifilisele tööprotsessile.

Näitusel on eksponeeritud fotod seeriatest „The Garden, My Garden” (2022, 2023), „Symmetrium” (2009/2024) ja „Ark|Qui” (2024). Lihtsustatult öeldes kujutavad need filmi korduva säritamisega moodustatud punktidest kogumeid ja joontest struktuure. Väljavalgustatud abstraktsete motiivide akumuleerimine, nende koondumised ja kattumised loovad koos uusi vorme ning kehtestavad iseseisva fotograafilise ruumi. Foto pinnalisuse ületamise taotlust kujutab eriti hästi ristkülikute rägastikuks tihendatud pildiruum seerias „Symmetrium“. Kujutised seerias „The Garden, My Garden“ moodustuvad samuti värviliste joonte ja ristkülikute dimensiooni ning aia kujutelma kaudu võib näha sellesse kokku surutud hooaegade vaheldumist, looduse aastaringi võrdkuju.

Vaataja tõlgendus võib fotograafilisi abstraktsioonide puhul otsida esmalt ikka seoseid millegagi, mis asub nähtavas maailmas. Kui on teada, et kujutis on foto, tahetakse ikka kohe küsida „millest see on tehtud?“. Luoma särituste kordustega loodavad kihistused aga ei allu fotograafiale harjumuspäraselt omistatavale representatiivsuse või dokumentaalsuse ootusele. Kujutise pinnalt on tähelepanu pööratud fotograafilise protsessi keskele, välise ruumi ja kaamera sisemuse kohtumistele, mis foto üldse võimalikuks teevad. Teadmised kunstniku meetodist avavad teose kontseptuaalse tasandi, lisavad kujutistele võlu. Ka tööprotsessi mitmetahulisus ning aeglus võivad magnetina tõmmata pilku pikemalt peatuma.

Hiljaaegu on Annika Toots kirjutanud ajakirjas Kunst.ee fotograafiast ja aeglasest vaatamisest. Tegu on väärtusliku tekstiga, kus Toots uurib viimasel kümnendil fotokunstis toimunud muutusi ning kutsub üles digitehnoloogia loodud tähelepanumajanduse dikteeritud ning pidevalt vahendatud uuele vaatamisviisile vastupanuks kunstiga koos aega maha võtma. Toots toob välja, et kui „kogemisviise on mitmeid ja hübriidsest ja hajutatud vaatamisest on saanud uus normatiivne vaatamisviis, avab just aeglane vaatamine fotograafiliste kujutiste võimaliku potentsiaali.“³

Niko Luoma loomingu puhul ei pea ehk aeglase vaatamise rakendamist eraldi soovitama, sest teoste kontseptsiooniga on fotodesse juba „ilmutatud“ selline kogus aega, et autori pakutavate sisu ja vormi põimetega kaasa minnes ongi vaataja sellesse aeglasest aeglasemasse plaani kaasa tõmmatud. Iseküsimus on, et kas tal on piisavalt püsivust, et ennast visuaalse abstraktsuse ja korduste külge haakida.

Analüüsides Luoma teoste kihiliselt väljavalgustatud fotograafilisi pindu ja liikudes tolle akumulatsiooni aspektiga edasi kaasaja võtmes, tekib soov kaasa minna kujutlusega sellest, millise jälje jätaksid ajas valgustundlikule materjalile meie elust läbi jooksvate ekraanide valgused. Sarnase küsimuseni on jõudnud ka fototeoreetik Duncan Wool­dridge, käsitledes Luoma seeriat „Symmetrium“, mille ristkülikute kihid paistavad talle kui kujuteldavate piltide raamid ja räägivad kattuvatest kogemustest ruumis, piltide järgnevusest üksteisele ning annavad sellega kuju tänapäeva pildiküllasusest üleujutatavale intensiivsusele.

Luoma teosed, mis ehituvad iseenda loomise protsessile ja on seeläbi fotograafiliselt eneseküllased vormid, annavad rohkelt materjali vaatlemaks meie kaugele arenenud fotograafilist nägemist. Kui ei taheta näitusele minna mõtteaine kogumiseks, siis võib minna näiteks selleks, et suunata äratuntavasse geomeetriasse ja kaasakiskuvasse ajarohkusesse omaenda ärevil pilk, mis otsib vormilist tasakaalu.

1 Duncan Wooldridge, To Be Determined. Photography and the Future, SPBH Editions, 2021. Lk 65.

2 Niko Luoma transkriptsioonis „Take your time“ vestlusest Lyle Rexteriga. Näitusekataloogis „For Each Minute, Sixty-Five Seconds“ lk 166. Hatje Cantz Verlag, 2018.

3 Annika Toots, Märkmeid fotograafiatest ja aeglasest vaatamisest. – Kunst.ee nr 3 2024.