Aegruum õitseb hämarikus

Kolme väga eriilmelise naiskunstniku töödes leidub pidepunkte, mis haakuvad, põrkuvad ning astuvad dialoogi.

ÕNNE PAULUS

Näitus „Koht öö ja päeva vahel“ Tallinna linnagaleriis kuni 17. XI, kuraator Brigit Arop.

Tallinna linnagalerii näitusel „Koht öö ja päeva vahel“ on kokku saanud kolm väga eriilmelist naiskunstnikku: Ann Pajuväli, Saskia Fischer ning Sirje Runge. Väljapanek on mannavahune ruum, täis mõtteid ja visioone, isetuid ja isiklikke hetki, päeva ja öö vaheala müstilisust ja viljakust. Näituse kuraator Brigit Arop on tabavalt öelnud, et kunstnikud on kohtunud selleks, et lavastada koos aegruum. Kahjuks jäävad kõik, kes kaheeurost kataloogi ei osta, tema huvitavatest teoseid ja näitust avavatest mõtetest ilma, sest need leiab ainult roosasse kaanetatud tekstikogumist.

Läbivalt lilleline?

Autorid on eri põlvkonnast, pärit eri paigust ning teostavad end eri žanris. On väga meeldiv, et näitusel pole kardetud kõrvutada klassiku Sirje Runge (1950) loomingut veel vähe tuntud Ann Pajuvälja (1990) ega Saskia Fischeri (1986) teostega. Runge ilmselt Sirbis tutvustamist ei vaja. Pajuväli on taustalt graafik, kes on mõnele silma hakanud kultuurilehele Müürileht tehtud illustratsioonidega. Interdistsiplinaarne saksa kunstnik Fischer, kelle kaasamine võib esiti üllatada, on tudeerinud kujutavat kunsti ja fotograafiat ning viibinud ka vahetusõpingute tõttu Eestis, mis selgitab ka otsekontakte. Viimasel ajal on ta keskendunud valgustitele, mida on eksponeeritud Norras, Saksamaal ja Leedus. Kolme naise töödes leidub pidepunkte, mis haakuvad, põrkuvad ning astuvad dialoogi. Värvidki juhtuvad mõnikord samad olema: tummine roheline, lilla, sinine ning mitmes varjundis roosa.

Kuigi sellele aule võiksid konkureerida mitmed tööd, väidan, et kõige roosam teos näitusel on üks Sirje Runge 1975. aastal diplomitööna tehtud sarjast „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“. Rõõmsas koloriidis sari on suurepärane eesti popi näide. Nõukogude aja kiuste uljad ning absurdist kantud maalid kutsuvad loobuma suitsetamisest ning lugema ajalehti, detailselt ning konstruktivistlikult on mängitud linnaruumiga.

Runge kõrvutamine Ann Pajuvälja töödega ei ole võõristav. Näib, et Pajuvälja pliiatsi- ja digijoonistused on kannustatud peamiselt igapäevastest hetkedest: vaated õuele, abstraheeritud betoonmajade joonelised seinad, pildid taimedest. Hea kombinatsioonina mõjuvad kõrvuti nii roheline-pruun pliiatsijoonistus lilledest kui ka selle kõrval rippuv välgufotona esitletud stseen, kus tumeda taeva taustal on esile tõusnud valguslaikudeks muutunud õied.

Lillemotiiv on näitusel läbiv. Saskia Fischeri makett „Võõrasemad“, mis on üllatuslikul kombel ka päriselt teostatud(!), lahkab „võõrasema“ erinevaid tähendusvälju. Võõrasema on lill, aga, nagu teada, muinasjuttudes ka kurjade ja õelate naiste arhetüüp. Võõrasemad pajatavad meile naistevahelisest konkurentsist ning noorusekultusest. Selle lille ingliskeelne nimetus „pansy“ tähistab aga kväärruumis halvustavalt naiselikku tüüpi, kes ei saa millegagi hakkama. Nõnda toovad Kaarli kiriku kõrval jooksvate postide külge kinnitatud suurendatud fotod võõrasemade õitest osavalt esile LGBTQ+ inimeste vähese esindatuse linnaruumis. Selliseid teoseid võiks seal rohkemgi olla.

Helged mälestused

Linnaruumiga on seotud ka teine Fischeri töö, linna valguskirju ning abstraheeritud soolikaid meenutav „Tuled“. Õhtul näitust galeriiakna tagant vaadates on näha, kuidas tagaseinas rippuvad klaasist jullad neoontuledes eriti köitvalt helgivad.

Brigit Aropi sõnul on Fischeri teose keskmeks küsimusepaarik: ühelt poolt see, kuidas meie linnad jätkuvalt vormivad sotsiaalseid suhteid, võimudünaamikat ja ebavõrdsust, ning teiselt poolt see, kuidas väljendada linna abil oma ainulaadseid identiteete, esitada väljakutseid soonormidele, üles ehitada karjääri, püüelda sotsiaalsete ja poliitiliste eesmärkide poole, edendada toetavaid sõprussuhteid ja katsetada kogukondlikku eluviisi.

See kõik kõlab teoorias ju hästi. Kuid kuidas ikkagi mõista väidet, et objektid „pakuvad välja uusi keeli ja suhtlusstiile, et kaasata linnakeskkondades alaesindatud rühmi“? Terake „Tuledes“ meenutab kuuekümnendate minimalismi, kuhu on lisandunud tundlik kehaline vorm. Mind huvitab, miks on teostamiseks valitud klaas (klaasitöö teostas Ferran Collado) ja miks on see töö riputatud tuppa, mitte näiteks õue, nagu autori kodulehe mõnel pildil võis märgata. Praegu jääb see kontseptsioon veidi rabedaks. Olnuks huvitavam, kui teos ise, mitte ainult selgitav tekst, tooks konkreetsemalt esile, kuidas linn meid vormib, mõjutab ja võib-olla ka hävitab.

Ann Pajuvälja videoteos „Meelespea“ viib vaataja Väike-Õismäele. Katkendlikku videopäevikusse on talletatud helgeid hetki: uitamised majade vahel, särav sinine taevas, rõkkavad koerad ning uriaalid loomaaias. Seda kõike saadab rahulik muusika ning monoloog. Kulgemine on omamoodi mõjuv ja meditatiivne, ühtlasi pisut suvaline ja sattumuslik. Meelespea on teatavasti ka äraunustamindlill ja sobib ideaalselt Õismäega, kus on lillenimega peatused, poed ja lasteaiad: Meelespea, Sinilille, Nurmenuku, Kari­kakakra, Kullerkupu, Päevalille jne. Ometi ei ole ma kindel, kas see video tekitab sooja tunde ka neis, kel endal puudub Väike-Õismäega helge seos.

Aja möödumist on jäädvustanud ka Runge suure arhitektuurse püramiidiga „Mälestused“, millele aastatel 1980–2001 lisandus maalimisel üle jäänud õlivärve. Kahekümne aasta möödumisel kraapis Runge kihtide vahelt välja kujundid ja varjud, pannes kulgemisele punkti. Rohekas muinasjutuline püramiid ei paigutu otseselt Runge geomeetrilisse ega minimalistlikku loomeperioodi, vaid jääb oma ajalise ulatuse tõttu kunstniku loomingus ebamäärasemale ja salapärasemale positsioonile. Sirje Helme sõnul iseloomustab Runge maale geomeetriline tasakaalustatus ja äärmiselt distsiplineeritud väljenduskeel.

1980. aastatel liikus Runge geomeetrilisusest abstraktse valgusruumi poole. Suures tumedas teoses „Valgus I“ (1979) on loobutud pinna kirjeldamisest ning mõtiskletakse aja, valguse ja värvi üle. Minimalistlikus teoses punetab musta ruudu servast ebamaine punane valgus, liikudes teadmatusse. Keegi ei tea, kas tegu on saabuva sabatähega, mis hävitab maa, või hoopiski näiteks romantilise päikeseloojanguga. Napp pildikeel puudutab aga hinge. Tegelikult teeb seda kogu näitus.

Pihlakad võivad küll närtsida, kool taas inimeste närve süüa, kuid keegi ei võta meilt ära saabuvat ööd.