Dialooginäituste dialoog

Kuraatorite Peeter Talvistu ja Šelda Puķīte hüpoteesid on ennast igati õigustanud ning nende professionaalne vaist on kiitmist väärt.

ELNARA TAIDRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kristi Kongi ja Mare Vindi näitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ Tartu Kunstimajas kuni 11. XII, kuraator Peeter Talvistu. 

Laura Põllu ja Andres Toltsi näitus „Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ Kogo galeriis kuni 28. I .2023, kuraator Šelda Puķīte. 

Tartu kunstinäituste programmis on käesoleva aasta lõpus ja järgmise alguses – sellest ajast umbes kaks nädalat üheaegselt – kaks väljapanekut, mille ühe tugisammas on Mare Vint (1942–2020) ja teise Andres Tolts (1949–2014). Nad ei olnud mitte ainult abikaasad, vaid ka parimad sõbrad ja kaasamõtlejad, teineteise toetajad ning diskreetsed dialoogipartnerid loome- ja näitusetegevuses. Kahe kunstiklassiku dialoogi tekitamise mõte noorema põlvkonna isikupäraste tegijate Kristi Kongi (1985) ja Laura Põlluga (1984) on tulnud kuraatoritele Peeter Talvistule ja Šelda Puķītele teineteisest sõltumatult. Hakka või uskuma, et head ideed on õhus ja sealt saavad impulsse ammutada kõik, kellel on piisav tundlikkus või kujutlusvõime. Nagu kinnitavad asjaosalised, oli kõige keerulisem „sobitamine“ näituseasutuste graafiku kujundamine, et näitused kattuksid ja dialooginäituste vahel tekiks omakorda uute tasandite dialoog reaalajas.

Kuraatorite hea vaist

Kuigi Mare Vindi graafika ja Andres Toltsi maalilooming võivad esmapilgul paista erinevad, on lähivaatlusel neis palju ühist: kompositsioonide korrastatus, geomeetriline struktuursus, kus detailselt läbitöötatud faktuuride kõrval on julged tühja pinna laotused, eri motiivide tõlgenduses kumab aga huvi (kunsti)ajaloo pärandi vastu ja avaldub ilmekalt oma sümbolisüsteem. Ühisjoon on ka omapärane eneseküllasus, üksiktegija imago. Ometi on nad mõlemad edukalt esinenud tandemis nii omavahel kui ka teiste kunstnikega – Mare Vindi puhul võib välja tuua duonäitusi eri põlvkondade ja kunstimeediumide esindajatega nagu näiteks Vilen Künnapu, Arne Maasik, Jaanus Samma.

Seekordse näituse initsiaator on aga kuraator Peeter Talvistu, kes pakkus välja ühisprojekti Kristi Kongiga: kaks varasemast ajast heaks sõbraks saanud kunstnikku jõudsid omavahel üksjagu kohtuda, materjali läbi vaadata ja näituse ideid arutada.

Talvistu idee lähtepunktiks oli Andres Toltsi ja Mare Vindi näitus Tartu Kunstimaja samades saalides 1987. aastal. Tartus jäi see Mare Vindil pea ainsaks kaalukaks esinemiseks. Algselt oli tollane Toltsi näitus plaanitud koos Ando Keskkülaga, kuid Keskküla loobumine andis Vindile ja Toltsile võimaluse näidata end suurepäraste dialoogipartneritena ka ühises väljapanekus. Kui nende ühisnäituste kujundaja oli tõenäoliselt Tolts, selle ala parimaid tegijaid, siis nüüd sai selle ülesande tundliku kujundajana ennast tõestanud Kristi Kongi.

Laura Põld ei ole dialoogipartneriks valinud Andres Toltsi assamblaaže, millel on nii mõndagi ühist Põllu tekstiilitöödega, vaid 1980. aastate metafüüsilisi maale.

Marje Eelma

Vanema asjaosalise, Mare Vindi lahkumine võttis ettevalmistuselt hoogu maha, polnud enam kindel, kas väljapanek ikka toimub, kuid õnneks kõik laabus. Ühisnäitus on muu hulgas ilus žest Mare Vindi 80. sünniaastapäevaks, mida tähistati septembris ja oktoobris ka teiste väljapanekutega, mille korraldamise taga olid kolleegid ja ka pärijad.

Laura Põllu dialoog Andres Toltsiga sündis suuresti vahendatult: Šelda Puķītele kangastus Toltsi ja Põllu loomingu seos Põllu isikunäitusel „Sada ulma keset merd“ (2016). Laura Põllul ei olnud siis ei Toltsi isiku ega ka tema loominguga mingit pistmist.

Tagantjärele mõeldes näib Põllu ja Toltsi dialoog isegi tõenäolisem, sest mõlema maaliloomingus on silma hakkavaid ühiskohti, muu hulgas on nad mõlemad kasutanud kollaaži- ja marmoreeringutehnikat kontseptuaalselt, mitte formaalselt. Siiski eelistas Põld jätkata oma praeguses loomingus aktuaalse tekstiilimeediumiga, pakkudes Toltsi maalipärandile varjatumat, kuid sellevõrra põnevamat kõrvutust.

Kristi Kongi ja Mare Vindi dialoog ei paistnud esmalt veenev, sest Kongi kunsti värviküllus ja ekspressiivsus ei ühildunud Vindi graafika valdavalt monokroomse vaoshoitusega. Ometi on tulemus ootusest kordades põnevam. Kongi on näitusepartneri ja -kujundajana erinevused ära kasutanud ja pakkunud tugevaid kontraste, mitte leebet sobitumist.

Nii Kongi kui ka Põllu ei ole otsinud loomingulist eelkäijat, vaid nad on kaardistanud võimalikke ühishuvisid, uurinud ja (kohustuste)vabalt tõlgendanud teineteist. See on ka üks võimalus viimasel ajal populaarsust koguva kunstniku-uurimuse teostuseks, kus põhiväljund ei ole (rohkem või vähem akadeemiline) tekst, vaid uues kunstikvaliteedis avalduv teadmisteloome. Igal juhul, kuraatorite – huvitava kokkusattumuse tõttu, aga ehk on see hoopis seaduspära, sest kuraatorid on nooremate näituseosalejatega samast põlvkonnast – hüpoteesid on ennast igati õigustanud ja nende professionaalne vaist on kiitmist väärt.

Leitud ja loodud dialoog

Kuigi Kristi Kongi ja Mare Vindi koostöö algas juba Vindi eluajal, sai tegelikust dialoogist paraku kontseptuaalne koostöö. Nii tuli loobuda algsest ideest, et mõlemad osalejad teevad näitusele uued teosed, ja otsida näitusematerjal Vindi pärandist. Nii leiab siin aset nii-öelda leitud dialoog, sest kunstirühmituse ANK ’64 1960. aastate kunstile iseloomulikud guašimaali katsetused on kahtlemata Mare Vindi kõige värvilisemad ja abstraktsemad tööd. Praeguse näitusega mitte ainult ei tõsteta esile suuremale osale kunstipublikust tundmatud, kunstiajalooliselt uus materjal, vaid see ka ajakohastatakse. Kujutava keele „algosakeste“ otsinguga on ANKi-aegsed kunstieksperimendid esitatud ideede laboratooriumina. Kristi Kongi on need igati õigustatult paigutanud oma nii-öelda laiendatud kavandite vastu. Kavandite edasiarendus on ka omapärane laboratoorium, kus autor on oma ideid esitlenud akvarelli ja teksti abil.

Esiletoomist väärib ka just selle näitusega tekitatud dialoog: Kongi uute tööde vormikeel peab omamoodi kahekõnet Mare Vindi graafikaga. Mare Vindi litos „Põõsad lumes“ (1975) on sakilisust, kompositsioonis „Kasvuhooned lumes“ (1979) minimalistlikku pinnalaotust, teoses „Rõdu“ (1973) vihjet avarusele, mis rullub esiplaani piiratud ruumi järel. Kongi töös „Merevaade“ (2022) kerkib esile tema maalidele ebatavaline ruumilisus, isegi kummastav ruum, justkui läbimurdena pisut marevindilikkku metafüüsilisse ruumi. Mare Vindi 1970. ja 1980. aastate litograafiate sümboolsusest laetud tingliku realismi vahetavad aga järgmises saalis välja litosarja „Valgus“ (1990. aastad) ja siinsel näitusel üksiklehena eksponeeritud „Pinge I“ (1994) kontseptuaalsus. Võtmerolli mängivad siin geomeetrilised elemendid, mis ei näi kuuluvat kujutatud ruumi reaalsusesse. See minimalistlik kontseptuaalne graafika on paigutatud eraldi ruumi, mida täidavad erksinise vaiba intensiivsed värvirefleksid. Õhku valgudes ühendab värv ruumid ja neis viibivad teosed. Kristi Kongi näituse­kujundustele iseloomulik kõike haaravus aina kasvab, seekord on lisaks seintele ja põrandale saanud värvilise puudutuse ka lagi, mis loob füüsilise ja ka optilise sidususe, genereerib kõikehõlmava visuaalse ja ruumilise, esteetilise ja poeetilise kogemuse.

Koekiri ja metafüüsilised maalid

Kristi Kongi uute tööde vormikeel peab omamoodi kahekõnet Mare Vindi graafikaga.

Kaimar Tauri Tamm

Ka Laura Põllu dialoog Andres Toltsiga ei ole lihtsalt kulgenud: Põld on eelistanud teha uued tööd, mitte eksponeerida vanu maale. Nii jätkab ta oma viimase aja vaibatehnika kaasamist visuaalsesse kunsti. Põld ei ole dialoogipartneriks valinud Toltsi assamblaaže, kus on ka kangaid kasutatud, neil oleks nii mõndagi ühist Põllu tekstiilitöödega, vaid hoopis Toltsi 1980. aastate metafüüsilisi maale. Selle perioodi Toltsi vaikelud meenutavad omapäraseid altareid: neil on pühalikult korrapärane, sümmeetria poole pürgiv struktuur, pidulik faktuur – meisterlikult maalitud marmori või malahhiidi kivipind – ja sümboolse potentsiaaliga miniatuursed elemendid, näiteks Kogo näitusele pealkirja andnud reliikviatega sarnanevad jääkaru- ja elevandikujukesed. Põllu loodud objektides on ühendatud range geomeetrilise struktuuriga elemendid vabama ekspressiivse maalilisusega. Seda võimaldab ja isegi rõhutab just vaibatehnika.

Samas mängib Põld tööde tekstuuri ja koloriidiga – nt iseloomulik oranž ja roheline – veenvalt läbi Toltsi maalide kivifaktuuride imitatsioone. Ta toob selle võttega esile põneva ülemineku: kuidas ühte materjali imiteeritakse teise ja seejärel ka kolmanda materjali abil. Seejuures on tekstuur jäänud kõikides versioonides isikupäraseks ja mõjuvaks, ekstravärvilised lõngad toovad esile tegelikkuse varjatud, kuid kõikjal esineva koekirja, mis avaldub nii looduslikes materjalides kui ka inimkäe all valminud töödes.

Materjali- ja meediumiülene dialoog jätkus ka näituseavamisel Sigrid Savi performance’is. See oli Sõltumatu Tantsu Lava etenduse „Artefakturism: farsid ja varemed“ omamoodi ülekandmine galeriisse. Etenduse kujunduse autor oli Laura Põld. Tuues liikumise näituseruumi, pakkus Savi kunstivormide tõlgenduse kehaliigutuste kaudu: võttes sageli inimkehale mitte kõige loomulikumaid täisnurkseid, geomeetrilisi poose, võimendas ta kunstnike loomingule omast tugevat distsipliini.

Tolts oli ava-performance’il kohal –­ raadio­arhiivis säilitatud intervjuudes, oma täpselt sõnastatud loome­kreedoga. Tema kreedo kehtib edukalt Tartu Kunstimaja ja Kogo galerii näituste ning osalejate puhul. Kunsti vaatlemine ajateljel, kus igal ajal leidub midagi olulist, minevik ja olevik kulgevad käsikäes, sarnaneb Mare Vindi ja Andres Toltsi mõjutaja Tõnis Vindi kunsti spiraalikujulise arengu kontseptioonile. Sealgi tuleb välja, et aeg-ajalt kerkivad esile sarnased nähtused. Tolts on tabavalt käsitlenud ka kompositsiooni kui loomingu organiseerimise viisi, värvi kui idee manifesteerumise vahendit, harmooniat kui oma kunstieesmärki. Harmooniline struktuursus on omane nii Mare Vindi ja Andres Toltsi kui ka Kristi Kongi ja Laura Põllu loomingule. Samuti on neile omane valitud meediumi algelemendi täielik avamine, selle virtuoosne valdamine – olgu selleks joon, värv või lõng. Detailselt läbitöötatud pindade mäng mõjub tühja pinna oskusliku kasutamise kõrval ornamentaalse süsteemina, selle abil on kunstnikud tõstnud esile esteetilisi tundeid ja loonud sümboolseid tähendusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht