Fotograafias on sugu olnud enamasti vaid mäng

Annika Haas: „Ma arvan, et puhast dokumentalistikat, kus inimene on täielikult tema ise, polegi tegelikkuses olemas.“

JUHAN RAUD

Fotod on justkui võti minevikku. Inimese keha on ühelt poolt justkui midagi universaalset, teisalt alati konkreetse ajastu normidest ja võimusuhetest läbistatud. Annika Haas kureeris kaht kehateemalist näitust, kus on esiplaanile toodud seni Eestis vähem nähtud kehad.

Fotomuuseumi mahukal näitusel „Sugu ja lugu“ on võetud ajaloolises plaanis uurida sotsiaalset sugu ja sellega eksperimenteerimist kodumaises fotokunstis. Välja pandud teosed algavad XIX sajandi lõpust ning jõuavad otsaga XXI sajandi nullindateni välja. Näitusel „Keha“ galeriis Seek vaadeldakse aga keha representatsioone tänapäeva fotokunsti seisukohast. Kõige selle taustal joonistub välja kultuurinormide liikuvus, soo voolavus ning ajaloo salapära.

Kuidas näitus „Sugu ja lugu“ alguse sai? Kuidas just need teemad fookusesse tulid?

Kuna keha teema on väga lai, tuli fookus leida. Kehateemalisi näitusi tehakse Eestis väga palju, aga kuraatorina tuleb leida oma nišš. Fotomuuseumi puhul on lihtne, sest see määratleb, et tuleb tegeleda foto meediumiga, ja kuna meil on kehalisus, soolisus ja seksuaalsus kombinatsioonina selles kontekstis läbi uurimata, oli hea võtta need oma lähtepunktiks.

Teisalt oli see ka keeruline, sest kõik mäluasutused on oma kogudesse puhtalt kehalisuse ja soolisuse koosesinemisele orienteeritud fotode võtmisest justkui hoidunud. Isegi täiesti normatiivset aktifotot oli väga raske leida – Eesti mäluasutustes on seda väga vähe.

Aga ka näiteks meie enda muuseumi kogudes olid peidus mingid pildid ja materjalid, mida pole nn moraalinormide tõttu kogusse võetud. Selline huvitav piiripealne nähtus. Nii tõusidki näitusel esile need kogudesse vastu võtmata jäänud kehad.

Kuidas see näitus täpsemalt liigendatud on? Kas ilmusid konkureerivad narratiivid? Missuguseid valikuid te näitust kokku pannes pidite oma tiimiga tegema?

Keha, soolisus, seksuaalsus ja lugu on selle näituse juures põhilised märksõnad. Mul on olnud väga hea koostöö Katrin Kivimaa, Mari-Liis Sepperi ja Andreas Kalkuniga, kes on näituse eri segmendiosa tekstide põhilised kirjutajad. Ma vajasin neid enda kõrvale selle pärast, et mul puudub akadeemiline kunstiajaloo taust ja me uurime sel näitusel just väga spetsiifiliselt soo ja seksuaalsuse vaatenurgast lähtuvalt, mistõttu mul oli vaja kaasata spetsialiste. Nende projektiga kaasatulek lisas näitusele nüansse, aitas mul enesel näha keha fotol sügavamalt kui lihtsalt kujutist.

Näiteks kujunes tööprotsessis otsus vaadelda vana fotot ka kvääripilguga. Mitte pelgalt fotomeediumi uuriva tehnilise pilguga, mis näiteks vanade fotode puhul keskendub vormiküljele, vaid just nii, et oleks võimalik anda piltide sisu, sõnumit ja tähendust edasi laiemalt. Kuidas tõlgendada vanu fotosid kaasajas? Keha kujutamine fotograafias on alati seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja ühiskondlike normidega. Kas või juba see, kuidas me tänase pilguga vaatame vana fotot, erineb kõvasti sellest taustast, kus neid fotosid kunagi tehti.

Saad sa tuua mõne näite?

Loomulikult ei saa keha kujutamises mööda vaadata aktifotost. Aga kui aktifoto ajalugu analüüsida, näeme paratamatult, kuidas traditsiooniliselt on selline fotograafia olnud hästi maskuliinne ala. Fotograaf vaatab keha enamasti mehe pilguga, ehk siis teatavate ajalooliste ja kultuuriliste moraalinormide tõttu on pildistatav olnud enamasti naine. Fotode taha tekib paratamatult sooline kontekst: Eestis on naine objektistatud kuni 90ndateni. Enne seda on mees kaamera taga, naine kaamera ees. See on valdav.

Näitus ise on üles ehitatud teesi ja antiteesi põhimõttel. Ühelt poolt on esindatud tolle ajastu fotograafiat vallanud normid ja siis nendele vastanduvad erisused ja eripärad. Vastavate normide puhul oleme püüdnud anda hästi kontsentreeritud vaate ühe märgilise teose kaudu. Näiteks 60ndate kuni 90ndate keha panime kokku Kalju Suure sümbolteosesse „Liivakell“, milles on kokku umbes 350 erinevat visuaali 50-lt toonaselt fotograafilt, kelle hulgas on ka mõned üksikud naiskunstnikud. Aga isegi nemad esitasid oma kehakäsitlust läbi tollel ajal kehtinud maskuliinse normi!

Kehtivaid norme esitasime võimalikult minimaalselt, suuremale pinnale tõime just ajaloolisi marginaalsusi, sest need olid tegelikult ikkagi olemas. Kõik on alati kunstis olemas, lihtsalt varjatuna. Avalikult esile kerkib ta aga vaid siis, kui see on lubatud.

Mis on need eksiarvamused, mida „Sugu ja lugu“ loodetavasti parandab?

Mulle meeldib väga Ly Lestbergi mõte, et inimest tuleks käsitleda kui olendit, kelles on olemas mõlemad sood. Või kas teda üldse peab käsitlema kui soostatud olendit? Lestbergi jaoks ei ole inimesel rangelt võttes sugu. Seda me püüamegi „Sugu ja lugu“ näitusel välja tuua, ehkki see on ka fotograafia ajaloost lähtuvalt väga heteroseksuaalne ja binaarne. Samal ajal neid erisusi, mida me seal välja oleme toonud, ka lõhutakse. Eri ajastute iseloom tuleb huvitaval kombel välja. Ma ise näen järjest enam, et sugu on fotograafias enamasti olnud lihtsalt mäng. Ajaloolises fotograafilises kehas on seda palju.

Kuid on olnud ka marginaalseid, eristuvaid kunstnikke, näiteks meil on sellel näitusel üks väga ootamatu leid, Einar Tiits, kes oma kehakäsitlusega ei mahtunud kuidagi kehtivatesse soolisuse kategooriatesse, sest tema keha ei olnud normikohaselt maskuliinne. Ehk siis see ei olnud vormitud, ilus musklis mehekeha, vaid hoopiski kõhetu, õrn ja haavatav.

Ta astus ise ka enda kaamera ette, keeras kogu kehalisuse mingis mõttes groteski ja pea peale. Nii tekitas ta oma visuaalse ja sisulise lähenemisega võõristust. Aga ka tema ju mängis! See on alati hästi põnev, kui kunstnik end niimoodi väljendab, et ta jääb kuskile piiripealsele alale, mis tema ajastu kultuurinormiga kuidagi ei seostu. Sellised kunstnikud kerkivad hiljem oma ajastust väga selgelt esile. Muidugi on kahju, et inimene ei saanud eluajal tunnustust.

Kas võib väita, et ühiskonna suhtumine soolisusesse ja seksuaalsusesse on läinud tasapisi järjest vabameelsemaks? Või on kulg olnud ikkagi kõvasti keerulisem ja vastuolulisem? Ajalooline muutus pole lineaarne, vaid liigub hüpete, katkestustega …?

Aeg ei ole kunagi lineaarne. Ka inimese lühikese elu jooksul toimub palju katkestusi ja hüppeid. Kehakäsitlus on samuti hüplik ja muutuv. Ning kui vaadata kehasid üle maailma, siis see, mis kultuurikeskkonda inimene sünnib, mõjutab seda kõike ikka väga.

Mis sind näitust ettevalmistava töö juures kõige rohkem üllatas?

Ma arvan, et töötasin „Sugu ja lugu“ ette valmistades läbi umbes 200 000 visuaali. Akti juurest liikusin seksuaalse keha näitamise juurde ning ka kvääri pilguga nähtud pildi juurde. Otsisin konkreetselt neid pilte, kus algab selge piiriületus soorollide ja normide suhtes.

Ma leian üha enam, et sugu on ühiskonnas väga konstrueeritud ja mind on kvääri inimesena pannud üllatuma see, kui vägivaldseid piire endale ja endaks olemisele kehtestatakse. Näitust ette valmistades hakkasin seda järjest rohkem enda ümber nägema. Päris mitmed enda arust vabameelsed inimesed üllatasid mind. Ei oldagi nii avatud!

Inimeste teadmatus on mõnikord naljakas. Vähe teatakse näiteks seda, kuidas mehed ja naised kandsid mõnel ajastul teatud situatsioonides teise soo aktsepteeritud rõivaid. Ettevalmistava töö juures tuli väga palju seda välja ka seal, kus tingimata ei ootagi: näiteks metsavendade pilt, mis meil näitusel kvääri­segmendis üleval on. Metsavennad käisid taludes abitöödel naisteriietes, et ennast varjata, aga samal ajal taluinimesi põllul abistades – pärast said nad selle eest toiduaineid. Aga neist meestest on säilinud sellised naisterõivastes pildid.

Kuidas on pornograafiline foto kui žanr ajas muutunud? Ühelt poolt on see ennekõike rakendusliku otstarbega – pildid inimese erutamiseks – aga seal on ka palju muid kihistusi. Need on ikkagi ohtlikud artefaktid, millel on palju erinevaid tasandeid.

Selle ohtlikkuse või ka tabulisuse tekitab sinna jällegi ühiskondlik norm. Kui mõelda pornograafilisele kujutisele, siis on see kunstis olnud aegade algusest peale olemas.

Koopaseina maalingutel on ka kujutisi, kus on kujutatud seksuaalakti. Fotograafia on lihtsalt palju realistlikum kui need teised kujutusviisid. Piiripealse teemana on pornograafiline kujutis ühiskonnas tabu ja seotud eelkõige arutlusega eetika ja moraalse käitumise üle. Üks põhjusi tuleneb loomulikult asjaolust, et pornograafia seab kahtluse alla moraalse käitumise.

Nüüd tekibki küsimus, et kui tuua pornograafiline kujutis kunsti alla, siis me ei vaata seda enam moraali või eetilise käitumise printsiibist lähtuvalt, vaid pigem ikkagi kunstilise kujundina. Põhiküsimus seisneb seega vahendites ehk kunstilistes manipulatsioonides, mida fotomeedium kasutab, kui ta kasutab pornograafiat. Teisisõnu, minu küsimus on, mis teeb pornograafia kunstile nii ahvatlevaks ja kuidas peaksime hindama selle kohta kunstilises väljenduses. Kogu ajaloo jooksul on kunst asetanud reaalsuse perspektiivi, mis võimaldab vaatajal oma silmaga näha seda, mis on kas meelega varjatud ja keelatud või mida kokkupuutes tegelikkusega ei märgata.

Aga muidugi on pornograafilisel fotol alati olnud oma kindel eesmärk tekitada seksuaalset erutust.

Meie vaatasime näitusel pornograafilist fotot ikkagi ajaloolisest vaatenurgast ja siin on huvitav näiteks see, et fotograafia algusaegadel olid pornograafilisele kujutamisele seatud ka mingid tehnilised piirangud. Ehk siis visuaalselt on nende piltide esteetika kohati väga sarnane ateljeedes pildistatud buduaarilike portreefotodega. Olid pikad säriajad, seksuaalakti tuli kuidagi fotograafi jaoks „külmutada“. Nii me saame neid fotosid vaadata täna hoopis teise pilguga. Samuti tuleb vanadel pornofotodel esile idealiseerimata loomulik keha. Väga hästi on näha ka kehade loomulikku mitmekesisust.

Kas kunsti konteksti asetamine ei ähvarda pornograafiat kuidagi ära taltsutada? Kas siin pole ohtu, et midagi olulist läheb pornograafiast sedasi kaduma?

Seni kuni pornograafilist fotot ei tehta kedagi haavates või sundides, kuni osalemises ei kasutata kedagi ära kas ekspluateerides või alavääristades ega sunnita peale vaatamist, kuni ei tehta kellelegi haiget, siis ma arvan, et pornograafilisel fotol või visuaalil on oma koht ühiskonnas täiesti olemas.

Mainisid, et soolisus on ennekõike mäng, ja ma olen nõus. Aga küsin paradoksaalselt: kas võib üldistavalt öelda, et mehed ja naised on mänginud seda tähistajate mängu erineval moel? Ületanud oma soolisuse etteantud norme teistmoodi?

Nad ületavad neid piire binaarsel moel. Minu arust võiksid nad siis juba ületada neid veel omamoodi. Leida mingi kolmas viis. Aga ilmselt see tuleneb lihtsalt sellest, millises – pealesurutud heteronormatiivses – ühiskonnas oleme harjunud elama.

Väga paljude sotsiaalsete protsessidega on ühiskond alles alguses. Uued oma soolisusega mängimise viisid alles kujunevad ja arenevad.

Aga kas on ikkagi nii, et mehed kipuvad fotos ületama oma soolisi norme ühtmoodi ja naised kuidagi selgelt teisiti? Kas joonistuvad välja mingi üldistused? Või pigem mitte?

Soolisus on minu jaoks voolav, inimese puhul on hästi oluline tema enesetaju. Näiteks on selline fotograaf nagu W. F. Dubas, kes minu meelest on kaamera ees väga autentne. Väga tema ise. Ja ma tegelikult ootan seda ühiskonnas inimestelt üldse. Inimesed peaks olema teadlikumad sellest, kes nad on – siis kaoksid ära kõik need vajadused võtta omaks või vastanduda, keerata ennast ekstra mingiks teiseks olemise moodi. Põhiline on iseenda leidmine. Inimene tuleb olla, mitte mingi ühiskonna poolt peale surutud sooline konstruktsioon. Loomulikult on meil sündides bioloogiliste tunnustega keha, kuid kohe emaüsast väljudes surutakse meid soorolli.

Aga kas siin ei ole teatavat vastuolu? Mäng on vabastav ja ei ole justkui tõsine. Autentsus ja üleskutse olla „see, kes sa päriselt oled“ justkui vastandub mängule.

Aga äkki see, kes sa päriselt oled, ongi mänguline? (Naerab.)

Räägime vaataja positsioonist. Vaataja pilgu küsimus on sellistel puhkudel ka väga oluline. Need fotod ei olnud mõeldud avalikkusele, kui need tehti, aga nüüd …

Vaataja positsioonist, tema teadmistest ja suhtumisest kunsti, ühiskonda ja teistesse inimestesse sõltub väga palju. Aga nii on olnud kogu visuaalse ajaloo vältel. Vaatajal ja pildistajal või vaatajal ja kunstnikul on alati mingid oma teadmised ja kogemused.

Aga pilk … Jällegi on asi ikkagi kultuurinormides, mis parasjagu ühiskonnas valitsevad. Need jäävad alati inimest mõjutama.

Need kujundavad ilmselt ka tema vastupanu vorme. Võib ju oletada, et ilmselt on Jaapani kväärikultuur väga erinev Eesti kväärikultuurist …

Või võtame kas või naise kategooria. Ühe kultuuri norm kusagil maailmanurgas soosib ülilühikesi juukseid ja samal ajal on meil siiani naiselikkuse sümboliks pikad juuksed.

Kui rääkida fotoajaloost, siis mil määral oli soolisusega mängimine pigem teadlik üleastumise žest ja mil määral oma igapäevaelu (sala)dokumentatsioon?

Neid kunstnikke tuleb näitusel mõlemast kategooriast esile: näiteks seesama Einar Tiits, tema oligi kõrvalt vaadates selline meelega oma ajastu normide ja kultuuripiiride ületaja. Ta tahtiski loojana esitada asju, mis keeraks kõik pea peale. Väga eluterve enese üle naermine tuleb ka tema töödest selgelt välja.

Teisalt kui võtta näiteks pornograafilise foto alal selline kunstnik nagu Johannes Rist, ühe esimese eesti pornograafilise seeria autor, siis tema puhul on selgelt näha, et ta on koos abikaasaga pigem kaamera ees lihtsalt vallatlenud ja ennast vabalt tundnud. Just nimelt dokumenteerinud seda osa oma elust.

Mis läheb inimkehas kaduma, kui seda pildistatakse? Mis sellele juurde tuleb?

See on küsimus maskidest, mida me kanname. Kas on üldse võimalik suheldes teiste inimestega olla ilma maskita? „Sugu ja lugu“ näitusel on ka üks Piret Räni väga hea seeria, mis on pildistatud 1990ndate keskpaigas toonase EKA vetsudes. Ta palus inimesel vetsukabiinis olla täiesti tema ise ja omaenda mõtetega üksi ja nii ta nad jäädvustas.

Aga see oli neil ehk järjekordne uus mask. Ja täpselt sama juhtub alati pildistamise hetkel. Ma arvan, et puhast dokumentalistikat, kus inimene on täielikult tema ise, polegi tegelikkuses olemas, sest kõik sõltub sellest, millise positsiooni võtab pildistaja, mis perspektiivist ta teist inimest näeb. Pildistamist kannab kahe inimese vaheline suhtlus, dialoog, mis tähendab automaatselt seda, et kui inimene on kaamera ees nii-öelda päriselt tema ise, siis ta ühtlasi etendab ka mingit rolli.

Isegi kui sa pildistad endast autoportree, võtad seal kaamera ees mingi teise oleku. Otsid mingit „õigemat“ nurka ja õigemat „mina“, mis on ju täiesti absurdne. Ja siis vastavalt me kunagi ei armasta neid pilte, kus me näeme välja päriselt nagu meie ise. Need fotod, kuhu oleme jäänud täiesti juhuslikult. Naljakal kombel on fotograafiline jäädvustus iseendast nagu iseenda kaotamine.

Lisaks „Sugu ja lugu“ näitusele fotomuuseumis kureerid ka näitust „Keha“ galeriis Seek. See käsitleb tänapäeva keharepresentatsioone meie kaasaegsete fotokunstnike esituses. Kas need näitused on mõeldud koos vaatamiseks?

Neid tasub kindlasti vaadata koos. Sa tõid enne sisse aja mõiste. Selle teise näituse puhul saamegi tegelikult aru, et aeg ei ole lineaarne ja needsamad teemad on alati ühiskonnas olemas olnud. Nad lihtsalt avalduvad teistmoodi.

Konteksti esiletulek on tänapäeva fotograafias muidugi palju tugevamalt esil kui vanal fotol, seal väljendati rohkem esteetilist ja vormilist poolt. Arutlevaid teemasid oli sada aastat tagasi fotograafilises väljenduses vähe.

Kultuurinormid võimaldavad nüüd palju täpsemalt rääkida aktuaalsetest probleemidest. Nii et vähemalt fotomeediumi kaudu avaldub, et ühiskonna avatus on praegu suurem, kui oli sada aastat tagasi. Kuigi varjatult on alati olemas olnud kõik. Fotograafilis-arheoloogiliselt kaevates jõutakse paratamatult sellele järeldusele. Aga see, mida näidatakse, erineb ajastust ajastusse.

Praegu on see meie kultuuris huvitav hetk: isiklikku julgetakse üha enam avalikkuse ette tuua. Mulle see tegelikult väga imponeerib. Ja muudab isikliku mingis mõttes jälle universaalseks. Kogu see mitmekesisus ja erinevus näitabki seda, et meie ühiskonnas ollakse juba julgem esinedes sellesama iseendana. See on äge.